Justine ehk Vooruse õnnetused. D. A. F. de Sade

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuidas läbiraputatud seltskond võõrastemajja siseneb. Näis juba, et tõlda pole rohkem kedagi jäänud, kui sealt astus maha ratsapolitseinik, kes võttis sõidukis asuva kaaslase käest vastu umbes kahekümne kuue kuni kahekümne seitsme aastase tütarlapse, kes kandis seljas viletsat lühikest sitssärki ja oli kuni kulmudeni mässitud musta taftmantlisse. Ta oli köidikutes nagu kurjategija ning nii nõrk, et oleks kindlasti kukkunud, kui valvurid poleks teda toetanud. Kuuldes imestuse ja hirmukarjatust, mis pääseb proua de Lorsange’i huulilt, pöördub tütarlaps ümber, ja nähtavaks saab maailma kauneim figuur, kõige õilsam, kõige meeldivam ja huvitavam nägu, ühesõnaga kõik võlud, millel on iganes alust meile meeldida, ning need võlud on sedapuhku veel tuhat korda erutavamad tänu õrnale ja liigutavale kurbusele, mida ilule lisab süütus.

      Härra de Corville ja tema armuke ei suuda hoiduda huvi tundmast selle vaese tütarlapse vastu. Nad astuvad ligi ja küsivad ühelt valvurilt, mida too õnnetu on teinud.

      “Teda süüdistatakse kolmes kuriteos,” vastab ratsaväelane, “mõrvas, varguses ja süütamises; aga ma kinnitan teile, et ei mina ega mu kaaslane pole kunagi ühtegi kurjategijat suurema vastumeelsusega edasi toimetanud: ta on nii armsa olemisega ja tundub olevat läbinisti aus.”

      “Oioi,” ütleb härra de Corville, “kas siin ei või olla tegemist mingi eksitusega, mida alamates kohtutes nii sageli ette tuleb… ja kus see kuritegu toime pandi?”

      “Ühes kõrtsis, paari ljöö kaugusel Lyonist, Lyonis tema üle kohut mõistetigi; nüüd läheb ta, nagu kombeks, Pariisi, kus kohtuotsus kinnitatakse, ja siis tagasi Lyoni – hukkamisele.”

      Proua de Lorsange, kes oli lähemale astunud ja kogu juttu pealt kuulnud, andis härra de Corville’ile vaikselt mõista, et ta tahaks tütarlapse enda suust tema õnnetut lugu teada saada, ja härra de Corville, kelles oli tärganud sama soov, tegi selle teatavaks kahele valvurile, mainides ühtlasi, kellega neil tema näol on tegemist. Valvurid ei leidnud mingit põhjust, miks nad peaksid seda takistama, ja nõnda otsustaski paar veeta öö Montargis’s; nad võtsid mugava toa, härra de Corville lubas tütarlapse eest vastutada; too seoti lahti, ja kui talle oli veidi süüa antud, palus proua de Lorsange, keda tütarlaps vastupandamatult huvitas ja kes endamisi kahtlemata arutles: “Seda tütarlast, kes on võibolla süütu, koheldakse ometi nagu kurjategijat, samal ajal kui mina elan külluses… mina, kes ma olen end määrinud jõledate kuritegudega” – tähendab, niipea kui proua de Lorsange nägi, et vaene tüdruk on veidi kosunud ja rahunenud tänu hoolitsusele, mida tema vastu rutati üles näitama, palus ta, et tüdruk jutustaks, missugused sündmused on tõuganud nii armsa näoga tütarlapse nagu tema nii hirmsasse olukorda.

      “Jutustada teile oma elulugu, proua,” kostis õnnetu kaunitar krahvinna poole pöördudes, “tähendaks pakkuda teile kõige hämmastavam näide selle kohta, missugused õnnetused võivad tabada süütust; see tähendaks süüdistada Taeva kätt, nuriseda Kõigekõrgema tahteavalduste üle; see tähendaks omamoodi mässu tema pühade kavatsuste vastu… ma ei söanda seda teha…” Pisarad voolasid ojadena kummalise tütarlapse silmist, ja kui ta oli silmaveele veidikeseks voli andnud, alustas ta oma jutustust järgmiste sõnadega:

      “Te lubate, proua, et ma varjan oma nime ja päritolu; ehkki see pole suursugune, on see ometigi aus, ja ma polnud määratud alandusse, kuhu te näete mu praegu tõugatud olevat. Kaotasin väga noorelt oma vanemad; aga ma uskusin, et varanatukesega, mis nad mulle jätsid, saan ma läbi, kuni leian korraliku koha, ning keeldudes kõigist tööpakkumistest, mis polnud korralikud, kulutasin ma eneselegi märkamatult oma sünnilinnas Pariisis sellegi vähese, mis mul oli; mida vaesemaks ma jäin, seda enam hakati mind põlgama; mida enam ma vajasin abi, seda vähem lootust mul oli seda saada; aga kõigist katsumustest, mis mulle mu hädapõlve alguses osaks langesid, kõigist hirmsatest ettepanekutest, mis mulle tehti, räägin ma teile ainult sellest, mis minuga juhtus ühe pealinna rikkaima finantsametniku härra Dubourg’i juures. Naine, kelle juures ma elasin, oli soovitanud mul pöörduda tema kui inimese poole, kelle usaldusväärsus ja rikkus võiksid kõige kindlamini leevendada minu rasket saatust. Kui ma olin hirmus kaua selle härra ooteruumis viibinud, juhatati mind sisse; härra Dubourg, nii umbes neljakümne kaheksa aastane mees, oli just voodist tõusnud; tal oli ümber lehviv hommikumantel, mis vaevu varjas tema korratust; teenijad tahtsid hakata talle soengut tegema, aga ta saatis nad ära ja küsis minult, mida ma tahan.

      “Oh, härra,” vastasin ma täielikus segaduses, “olen vaene orb, kes pole veel neljateistkümnenegi, kuid on juba tundma õppinud kõikvõimalikke õnnetusi; ma anun teilt kaastunnet, halastage mulle, palun teid.” Seejärel jutustasin ma talle üksikasjalikult kõigist oma hädadest, sellest kui raske on töökohta leida, võibolla mainisin koguni seda, et igasuguse palgakoha vastuvõtmine oleks mulle ülepea piinav, kuivõrd ma pole sündinud palgaliseks; et õnnetuseks olen ma kõigi katsumuste kestel kulutanud sellegi natukese, mis mul oli… Rääkisin oma ebaõnnestumistest tööotsinguil, oma lootusest, et tema aitab mul leida elatusvahendeid – ühesõnaga kõigest, mida meile dikteerib kõneosavus, mis on tundlikus hinges häda sunnil alati kärme tärkama ja jõukusele alati koormaks osutub… Mu jutu väga hajameelselt ära kuulanud, küsis härra Dubourg, kas ma olen alati kombekas olnud.

      “Ma poleks ei nii vaene ega nii suures hädas, härra,” vastasin talle, “kui ma oleksin valmis olnud kombekusest lahti ütlema.”

      “Aga,” sõnas härra Dubourg seepeale, “mis alust on teil arvata, et rikkad inimesed teid toetavad, kui te neile mingeid teeneid ei osuta?”

      “Aga missugustest teenetest te suvatsete rääkida, härra?” küsisin mina. “Muud ma ei soovigi kui pakkuda teeneid, mida sündsus ja mu iga lubaksid mul osutada.”

      “Teiesuguse lapse teeneid ei lähe majapidamises eriti vaja,” kostis Dubourg, “ei teie iga ega teie välimus ole kohased teenistuseks, mida otsite. Teeksite targemini, kui püüaksite meeldida meestele ja üritaksite leida kedagi, kes on nõus teie eest hoolt kandma; voorusest, millega te nii kangesti praalite, ei ole siinilmas kuigi palju kasu; võite kui tahes härdalt põlvitada tema altarite ees, tema vilets viiruk ei toida teid mitte üks põrm. Naissoo kombekus on asi, mis meestele kõige vähem meeldib, millest nad kõige vähem hoolivad, mille vastu nad ülimat põlgust tunnevad; siin, maa peal, mu laps, hinnatakse ainult seda, mis toob tulu või pakub naudingut – aga mis kasu saaks meil olla naiste vooruslikkusest! Just nende üleastumised on meile tulusad ja lõbustavad meid, aga miski ei huvita meid vähem kui nende siivsus. Kui meiesugused inimesed midagi välja annavad, siis ainult selleks, et midagi saada – aga kuidas saaks teiesugune väike tüdruk tasuda selle eest, mis tema heaks tehakse, kui mitte loovutades kõik selle, mida tema kehalt nõutakse?”

      “Oh, härra,” vastasin ma raske südamega ohates, “kas inimestes ei olegi siis enam ausust ega headust!”

      “Üsna vähe jah,” kostis Dubourg, “aususest ja headusest räägitakse nii palju – kuidas te siis tahate, et neid inimestes ka oleks? Inimesed on paranenud hullusest pakkuda teistele tasuta meelehead; nad on aru saanud, et rõõm heategevusest on ainult upsakate nauding, ja kuna miski ei haju niisama, on neis tärganud soov saada tegelikke elamusi; nad on taibanud, et näiteks teiesuguse lapse puhul on võrreldamatult targem võtta oma sissemaksete protsendid välja lõbude näol, mida võib pakkuda iharus, kui selle tuima ja tulutu mõnu näol, mida annab niisuguse lapse omakasupüüdmatu abistamine; liberaalse, heategeva, üllameelse mehe maine ei ole isegi hetkel, mil mees sellest kõige suuremat rahuldust tunneb, väärt kõige põgusamatki kehalist naudingut.”

      “Oh, härra! Niisuguste põhimõtete korral ei jää õnnetul muud üle kui hukkuda!”

      “Ja mis siis? Prantsuse riigil ongi ülearu palju alamaid. Eeldades, et masinavärk ikka sama paindlikult edasi töötab – mis see riigile korda läheb, kas seda hoiab käigus veidi rohkem või vähem inimesi?”

      “Aga СКАЧАТЬ