Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu страница 18

СКАЧАТЬ ja ühtlasi ka piiskopi ning kapiitli poolt lubatud ürik torni ehitamiseks Hiiumaale.“ Sama aasta 19. märtsil saabus Haapsalust Saare-Lääne piiskopilt vastus hansalinn Tallinna raele: „Teie kirjutate tornist, kuid meie lubasime, et võite ehitada piilari, seega massiivse kiviehitise, milles pole ühtegi avaust.“119 Samal kuupäeval teatas kapiitel ka piiskopihärra positiivsest otsusest piilari ehitamise kohta.

      Piiskop Johannes andis 20. aprillil 1499. aastal kirjaliku loa Tallinna linnale. Hansa Liidu kaupmeeskonna nimel oli seda taotlenud selleks ajaks surnud piiskop Petrus Wetbergilt. Luba saadi tingimusel, et kõik ehitustööd pidid toimuma ehitaja kulul, Saare-Lääne piiskopi talupoegi kahjustamata. Samal aastal maksti Tallinna raekassast 30 marka kodanik Hans Schererile selle eest, et ta käis Hiiumaal piilari ehituskohta välja valimas, ja ehitustööd võisid alata. Veelgi enam, 1499. aasta hansapäev kohustas Revalit püstitama Kõpu poolsaarele tuletorn.

      1505. aastal alustatigi volinikust Tallinna raehärra Lambert Ottingki juhtimisel poolsaare keskosa lavajalt kõrgendikult kerkivale San(k)t Andruse (ka Andrese või Hannuse) mäeseljandikule rändrahnudest ja paest tuletorni ehitamist. Töömaa paiknes ligi 70 meetri kõrgusel merepinnast ja hiljem anti sellele nimeks Tornimäe. Laastava katku tõttu ehitustööd seiskusid ja töid jätkati alles 1513. aastal. Õnnekombel meie päevini säilinud arhiivimaterjalidest nähtub, et Kõpu hiiglasliku maamärgi rajamise kogu finantsilise poole võttis enda kanda Tallinna raad.

      Taani päritolu ajaloolane ja hilisem ajalooprofessor Paul Johansen (1901–1965) on omaaegse Tallinna Linnaarhiivi allikate põhjal kirjeldanud linna magistraadi määravat osa järgmiselt: „Kui maahärrad ja aadel muretsesid maarahu eest, siis võttis kaupmeeskond omakorda, vähemalt finantsiliselt, enda peale hoolitsemise tähtsamate teede eest. Tallinnas tuli igalt testamendilt ja pärandilt maksta 10 Riia marka ja on teada ka vabatahtlikke annetusi. Selle rahaga ehitati sildu ja parandati teid, et hõlbustada kaupmeeste kaubareise. Tallinn korraldas, ehitas ja maksis aastatel 1514–1526 kinni landkenninge või bake (tuletorni) rajamise Hiiumaal, mis oli Saare-Lääne piiskopi valdustes, ent alates 1470. aastast muretses Tallinn ka meremärkide paigaldamise eest laevateedele.“120

      Linnavalitsuse ametnike toetus ei piirdunud ainult ehituskulude katmisega. Alates 1514. aastast hakkas raad varustama tuletorni töömehi ka nende peatoidusega. Objektile saadeti ehitajate toidulaua tarvis soola, heeringat, kuivatatud turska, kuivikuid ja rukkileiba. Kuni 1519. aastani jätkusid ehitustööd raeteenrist ülevaataja Clawes (Klaves) Dalberi (teistel andmetel Dukeri) ja Hans Schereri käe all. Tuletorni ehitustööd kestsid periooditi veerandsada aastat. Mitmed allikad väidavad, et 11,5 sülla kõrguses tuletornis põles lõkketuli juba 1530. aastal, aga Kõpu tuletorni valmimisajaks loetakse siiski 1531. aastat. Ometigi ei rahuldanud püstitatud meremärk vajalikul määral tollase meresõidu kasvavaid vajadusi, seepärast kinnitas Saaremaa piiskop Reinhold von Buxhoevden oma ürikuga 22. jaanuarist 1538. aastast, et uuendatakse ja kõrgendatakse majakat, mis sai valmis Tallinna sadama erimaksu (Pfahlgelder) arvel.121

      Kõpu tuletorni ajalugu uurinud Leo Tiik kinnitab, et esialgu ei ehitatud Kõpu Tornimäele hoopiski mitte tuletorn, vaid tunnusmärk. Niisiis oli torn algselt kavandatud eelkõige neemel asuva meremärgina (kenni(n)ge). Ehitustööde käigus rajati aga sedavõrd võimas torn, et meresõitja pidi seda juba paarikümne kilomeetri tagant märkama. Tornile on väga teravmeelselt antud ka hellitusnimi „Kõpu paks“.122

      Sedamoodi on seisnud siiani Sankt Andrease (Andruse) mäel kogukas neljatahuline tuleta meremärk – paak –, mille tipus oli ennevanasti paeplaatidest põrandaplatvorm, kuhu võis vajadusel lõkketule süüdata.

Mereõnnetus Tornimäel

      Saare-Lääne piiskopi ja Tallinna rae ammusest kirjavahetusest selgub, et veidike aega enne Kõpu tuletorni evitamist juhtus Hiiumaa lähivetes järjekordne mereavarii. Nimelt ajas Danzigist Tallinna suundunud soolalaev 9. augustil 1529. aastal Mardihansu lahes eksikombel randa. Vanade merekaartide järgi teatakse seda Hiiumaa läänerannikul Kõpu poolsaarest lõunas paiknevat meresõiduohtlikku piirkonda Hundswieki nime all. Tollases kirjavahetuses mainiti õnnetuspaigana Hunter-Wiecki lahte, mille madalikel ja karidel on aegade jooksul hukkunud hulgaliselt laevu. Talupojad ruttasid kärmesti merehädalisi aitama, kuid tegelikult teadis kohalikke navigatsiooniolusid suurepäraselt tundev meespere, kuidas lastitud alust hoopiski kindlamini kaldakrunti kinni istuma saada. Nii juhtuski, et lõppkokkuvõttes langes soolalaev hiidlastest vandiraiujate saagiks. Tornimäe rinnakult taamale merele nähtav majakatuli oleks ehk suutnud selle augustikuise mereõnnetuse ära hoida.

      Nüüdseks on selgunud, et ammuseid meremehi püüti hoiatada Hiiu madala ohtude eest. Selle tõenduseks on väide, et juba 1564. aastast seisab Kõpu toonane tulepaak kindlalt märgistatuna Antverpenis koostatud Rafaelo Barberini Liivimaa reisikaardil.123 1649. aastal kohandati Kõpu tulepaagi ülaosa lõkkeasemeks: torni põrand tasandati ja platvormile seati metallist põletusrest. Pikka aega oli neljatahulise ülespoole aheneva meremärgi valgustussüsteem äärmiselt primitiivne: koguka tüvipüramiidja torni tippu süüdati kiviplatvormile lahtine tuli. Esialgu tehtigi pimedail öil lõkketuld,124 see tähendab, et tornis lõõmas tuleriit vaid öösiti. Põleva tule säilitamine tormistel ja vihmastel öötundidel polnud aga sugugi lihtne ülesanne. Väga tülikas oli ka küttepuude ja söe tarimine kõrgele torniplatvormile. Selle töö hõlbustamiseks paigaldati navigatsioonimärgile käsivints. Kui seni oli vahimees pääsenud üles torni välisküljel oleva köisredeli abil, siis nüüd ehitati samasse puidust välistrepp.

Merekultuurilugu

      Kõpu tuletorn (turris hollandorum) valmis 1531. aastal. Rootsi piiskopi Olaus Magnuse 1539. aasta merekaardil Carta Marina on Hiiu- ja Saaremaa omavaheline asetus kujutatud 90° pööratuna, kuid meresõidu jaoks tähtis Kõpu tuletorn on kaardistatud täpselt. Kaardi originaal asub Uppsala ülikooli raamatukogus.

      Eesti ajaloolase Arnold Soomi (1900–1977) andmeil olevat Tallinna magistraadis 1639. aasta 10. mail arutatud ettepanekut, milles soovitati palgata isik, kes sügisöödel teeks Hiiumaa vana paagi otsas tuld, mis võimaldaks saarest mööda navigeerivatel alustel pilkases pimeduses õigesti orienteeruda.125 Keskaegse linna juhtkond oli seisukohal, et see peaks huvitama ka muid linnu, nagu Narva, Viiburi, Helsingi, Porvoo ja Nyen. Nende raehärradelt tuleb vaid teada saada, kuivõrd ollakse nõus tekkivaid kulusid omavahel jaotama. Kahjuks aga tollane algatus positiivsete tulemusteni ei viinud.126

      Niisiis on õigem liigitada 1531. aastal valminud navigatsioonimärk (maamärk) tulepaakide hulka. Lihtsalt sel põhjusel, et mingisugust tulesignaali sellelt merel mööduvatele alustele edasi ei antud. „See esimene tuletorn oli tahumata, rändrahnudest ja paekivist nelinurkne ehitis, alt 4 sülda lai ja 80 jalga kõrge. Külgede toestamiseks laoti kolmnurksed kivist kontraforsid.“127

Tulepaagist tuletorniks

      Meie mereäärse piirkonna ja saarte elu-olu hea tundja, baltisaksa ajaloolase Carl Russwurmi teadete kohaselt lähetati kuberner Oxenstierna käsul Tallinna kaupmees Eberhard (Evert) Dellinghausen 17. mail 1649. aastal Hiiumaale sealset vana paaki üle vaatama, uuele tuletornile õiget asukohta otsima ja vajalike küttepuude ostuvõimalusi välja selgitama. Kuu aja pärast sõlmiti Dellinghauseniga leping paagi juures hädatarvilike ehitustööde tegemiseks ja selle edasiseks korrashoiuks tuletornina. Tema aastapalgaks määrati 200 riigitaalrit, lisaks veel 60 riigitaalrit kahele tuletornisulasele. Kütte- ja ehitusmaterjalide kõik kulud jäid kroonu kanda. Põhiosa materjalidest loodeti osta Jacob De la Gardie’ kohalikult mõisavalitsejalt. Torni valgustusperioodi piirati viie kuu peale, augustikuu algusest kuni СКАЧАТЬ



<p>119</p>

Nõukogude Hiiumaa 1975, 134.

<p>120</p>

Johansen, Paul. Kaugete aegade sära. Koostaja Jüri Kivimäe. Tartu 2005, 369–370.

<p>121</p>

Laur, Leo. Hansalinn Tallinn. Mereseadused Lübecki linnaõiguse koodeksis Tallinnas (1257-1282-1586). Tallinn 1992, 13.

<p>122</p>

Meie maa II. Toimetanud B. Kangro ja V. Uibopuu. Lund 1956, 43.

<p>123</p>

Raid, Tõnu. Eesti teedevõrgu kujunemine. Tallinn 2005, 31.

<p>124</p>

Aitsam, Mihkel. Hiiu lossist Siberisse. Tallinn 1937, 26.

<p>125</p>

Nõukogude Hiiumaa 1975, 138.

<p>126</p>

Nõukogude Hiiumaa 1975, 139.

<p>127</p>

Meremees 1999, 7–8.