Surm Siberis. Alex Dryden

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ piiri ja mägesid, Põhja-Mongoolia rohumaad, kust ta oli koos Larry ja teistega päev varem läbi sõitnud. Teekond läbi stepi põhja suunas mõjus kergendusena, see küll rammestas, aga peletas eemale rusutuse, mis oli piiriviperusest tekkinud.

      Öösel pärast piiri ületamist oli Anna puhanud ühel kivikurgaanil ning siis kõndis tundide kaupa, kuni jõudis koidu eel Erzini külla. Anna oli märganud mõnd jurtat ja veel burjaadi ratsanikke, aga venelasi polnud kusagil. Ka piirivalvureid võis kohata alles esimestel korralikel maanteedel.

      Erzinis ostis Anna tee ääres ühelt burjaadi perelt kaks suurt kotti õunu, mida nad olid maa all üle talve hoidnud. Siis hankis ta turult vanu riideid, et moondada ennast põllutööliseks, enne kui ta astub Kõzõli bussi peale.

      Vana buss venis aeglaselt läbi rohtla. Siin, ikka veel piirile piisavalt lähedal, et siseministeeriumi vägede tähelepanu pälvida, pidasid piiripatrullid ja kohalik politsei bussi mitu korda kinni. Nende meetodid olid lihtsad. Üle tee veeti tohutud ogadega raudahelad, et peatada kogu liiklus. Äkilised küsimused, naise dokumentide pikk uurimine, nipsakad märkused ning vahetevahel himurad pilgud tema kehale. Aga tema dokumendid mõjusid, kuna Cougari võltsijad olid oma tööd hästi teinud. Annal oli kaasas kaks õunakotti, kus ta nüüd peitis relva ja laskemoona. Ta läheb Abakani turule õunu müüma – selline oli tema lugu. Teekonna katkestamised sundisid teda seda kaheksa korda üle rääkima.

      Kõzõlist sõitis ta järgmise bussiga Abakani. Linn lausa kihas elust ning sinna ära kaduda oli märksa hõlpsam. Bussijaama lähedal turul võttis ta kottidest relva ja laskemoona välja, viskas õunad ära ning öösel hääletas igerikule veoautole, mis viis Krasnojarskisse odavaid Hiina kaupu.

      Vaevalt linna jõudnud, tasus Anna autojuhile ja kõndis edasi. Siis tutvus ta piirkonnaga, kus tal tuli ööbida, et olla sadama ja metsakombinaadi kontori lähedal. Plaan oli peensusteni välja töötatud juba Cougari rantšos, mis Burt Millerile New Mexico osariigis kuulus. Kõigepealt valis Anna lähimal turuplatsil välja mitu eidekest. Üks neist üürib talle paariks ööks toa. Olles turul selle üle vestlust alustanud, sai ta lõpuks peavarju 76-aastaselt naiselt nimega Ženja. Ženja korter paiknes linna vaesterajoonis, ühes Sverdlovski tänava räpases varisevas paneelmajas, jõesadamale päris lähedal. See sobis suurepäraselt.

      Nüüd vaatas Anna üles, Krasnojarski tumenevasse taevasse. Hommikuhahetuse vaatemängu järel oli päike pugenud pilvede varju. Ilm oli sombune ning kohatult külm. Naine oli korteris veetnud juba kaks ööd. Päeval otsis ta tööd, mis viiks ta Arktikale ja oma sihtkohale lähemale. Et täna veel töölisi otsiti, oli tema viimane võimalus saada töökoht, mis viiks teda siit edasi, vähemasti Igarkasse. Missioon polnud veel tõeliselt käima läinudki. Nüüd tuleb tal minna põhja, üha külmematesse paikadesse, kus ta ehk leiab professor Krjutškovi ja hangib Burt Milleri küsimusele vastuse.

      Nii ta ootaski, teisel tüütaval tööotsimise hommikul. Ta ei tahtnud enam närveldada sellepärast, mida võis kaasa tuua piiriületamisel ülesnäidatud leebus.

      Neljas peatükk

      Kuriteopaigalt läks leitnant Petrov kõigepealt koju tagasi. Kell oli alles pool kaheksa hommikul. Muidu oleks ta läinud otse politseijaoskonda, aga tal oli ebamugav minna tööle koos Bachmanni kingast võetud paberitega. Ta oli jätnud oma ülemusele, major Sadkole, telefonisõnumi välismaalase laiba kohta ning kinkis talle kogu au, mida võis pälvida MVD informeerimisest. Sadko eelistas säärast suhtlemist endale hoida.

      Nüüd istus Petrov sel hommikul juba teist korda köögilaua taga ning koukis pabereid veekindlast kileümbrisest välja. Ta silus ükshaaval lehti ning seejärel pani nad kahe raamatu vahele, et sirgeks siluda. Lehti oli kolm, kõik umbes 7,6 cm pikkused, rebitud odavast joonelisest vihikust, mis oli Venemaal toodetud.

      Petrov oli endale kohvi keetnud. Ta asetas tassi köögikapi peale, peljates, et muidu võib ta tassi ümber lükata ja paberid ära rikkuda. Sarnane hirm võis kimbutada isegi kogenud alpinisti: ohtlikul karniisil võib temagi kartma lüüa, et kaotab tasakaalu. Siis asus Petrov paberite sisu kallale.

      Ta ei teadnud ise ka, mida ta lootis hoolikalt peidetud paberitest leida. Mõistagi mingeid ülestähendusi, aga päriselt soovis ta näha midagi lihtsat, millest saab aru igaüks, isegi temasugune tavaline politseileitnant. Nii et kui ta märkas jooniste, arvutuste ja võrrandite merd, mis täitis kolm paberilehte kummaltki poolt ning vaheldus vaid üksikute seletavate lausetega, mille lugemist häirisid joonised, siis valdas teda masendus. Pealegi olid paberid kaetud jube väikse käekirjaga. Petrov tundis, et kõik tema põhjalikud ettevalmistused paberite läbilugemiseks – valmispandud tool, kohvitass, asjad, mis ta oli paberitele raskuseks asetanud, ja oma mõistuse selitamine – olid tühja jooksnud. Ettevalmistustel polnud ju mõtet, kui paberid olid talle arusaamatud. Midagi taipas ta vaid venekeelsetest lausetest ja needki koosnesid teaduslikest terminitest, mis oleksid sama hästi võinud olla hiina keel. Ta ei viitsinud õieti millessegi süveneda.

      Ta tõusis toolilt püsti ning läks köögist väiksesse elutuppa. Pähe turgatas võrdlus, et need korterid on kanala moodi. Piisavalt ruumi, et mees ja naine saaksid järeltulijad, keda riik neilt nõudis. Hüva, tema ja tema lahkunud naine jätsid selle nõude täitmata. Nad olid lastetud, kui naine suri.

      Ta soris kirjutuslauasahtlites, mis enamasti sisaldasid kadunud naise asju: turult leitud nipsasjakesi, üks odavale puidule maalitud väike ikoon, postkaarte, mida naine kunagi ei saatnud ära inimestele, kes nagunii eksisteerisid üksnes tema enda ettekujutuses, lõngakera, üks kindapaar. Viimaks leidis ta plekilise suurendusklaasi, mille abil naine oli uurinud üle kogu maailma pärinevaid kirjamarke, mida ta oli saanud mehelt, kellel oli Leninskaja tänaval putka, vahetuskaubana õunte ja mee eest, mis pärinesid Petrovite väikselt aiamaalt linna lähedal, Afanasjevite suvila juures.

      Petrov jättis sahtlid lahti, kui ta kööki tagasi läks, puhastas luupi salvrätikuga, istus maha ja põrnitses võrrandite rägastikku. Aga isegi suurendatuna – Petrovi meelest suurendatuna just eriliselt – olid võrrandid samasugune sigrimigri kui ennegi.

      Petrov istus, luup käes, ja murdis pead, kas ta saaks kellelegi näidata kasvõi paari ridagi.

      Tema surnud naine oli töötanud laborandina linnalähedases sõjatehases, mida kutsuti Krasnojarsk B-ks. Nõukogude ajal polnud mäge, mille sisemuses see peitus, kantud mitte ühelegi kaardile. Naine oli sõbrunenud mitme sealse naisteadlasega, kellest üks tuli isegi neile külla ning Petrov valmistas neile kolmele õhtusöögi. Mis oleks, kui ta kutsuks selle tuttava enda juurde? Unustatud nime võiks naise märkmikust üles otsida.

      Aga mis siis, kui isegi paar rida segast matemaatikat käesolevatelt lehtedelt sisaldaks midagi, milles naine tunneks ära valgustkartva sisu – ja seda kohe kindlasti, kuna muidu poleks ju pabereid nii püüdlikult peidetud? Naine tunneks vähemasti vajadust tema käest küsida, kuidas ta need enda kätte sai, ning väga tõenäoliselt peaks ta vajalikuks paberitest oma ülemustele ette kanda. Siis langeks Petrov kahtluse alla. Arvatavasti saaks teda süüdistada reetmises, asitõendite kõrvaldamisest rääkimata.

      Petrov seadis ennast mugavamini istuma ning vahtis kõrvuti lebavaid lehti, nagu see teeks teda targemaks. Siis ta tõusis, kinnitas kohakuti asetatud lehed kirjaklambriga, võttis nad pihku ja läks vannituppa. Ta kergitas poti kohal ühte asbestpaneeli ja oleks paberid lae alla torganud, kui talle poleks hiired meelde tulnud. Ta ronis alla, läks elutuppa tagasi ning tuhnis taas oma naise kirjutuslaua sahtlites. Lõpuks jäi talle pihku suur purk, kus tema naine oli margikogu hoidnud. Ta peitis paberid markide alla ja teipis purgi kinni. Siis läks ta uuesti vannituppa, kus ta asetas purgi lae alla ning vajutas asbestplaadi paika tagasi. Ta mõtleb uuesti dokumentide peale, kui ta päeva jooksul mahti leiab.

      Teel politseijaoskonda kuulas Petrov autoraadiost uue Krasnojarski balletiteatri esinemist. Sel õhtul СКАЧАТЬ