Surm Siberis. Alex Dryden

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ andis ta oma mõistusele puhkust, vaadates taas, kuidas Mongoolia lumesulamisveest üles paisutatud jäine jõgi kulges kaks tuhat nelisada kilomeetrit, et suubuda Põhja-Jäämerre.

      Aeg-ajalt heietas Aleksei süngeid mõtteid, kuidas Siberis ootavad miljonite inimeste luud ikka veel, et nende vastu toime pandud kuritegusid tunnistataks, vahest nad isegi korralikult maha maetaks. Nagunii neid matuseid ei tule, selles oli ta täitsa kindel, pealegi oleks see nüüd võimatu. Aga kes teab, ehk on ühel heal päeval Moskvas valitsus, kes vähemasti tunnistab, milliseid koletuid kuritegusid on riik omaenda kodanike suhtes toime pannud. Tema oma rahvas, evengid, langesid Moskva massimõrvade ohvriks pigem juhuslikult, kui Nõukogude monstrum parajasti sabaga vehkis.

      Alekseil polnud eriti usku, et keskmisele riigiametnikule, kes töötab XXI sajandi Kremlis, võiks kunagi pähe turgatada siiras vabandamine, kasvõi selle eest, kuidas venelasi endid Siberis surma saadeti.

      Ta pöördus tagasi köögilaua juurde ning tegi lahti kalakonservi, mis sisaldas roostevärvilist massi. Ta oletas, et sinna on topitud kalapäid, – sisikondi ja – sabasid. Igal juhul olid need kalarapped paksus kleepuvas tomatikastmes. Siis määris ta pool konservi musta leiva käärule ning valas tee mõranenud kruusi. Kui ta võttis kruusist esimest lonksu, siis katkestas mobiiltelefoni lärm vaikuse tema peas.

      “Jah?”

      Helistaja oli noor seersant Temov, kes lõpetas jaoskonnas öövahetust.

      Petrov aimas, et tema alluv – kahvatu 23-aastane noormees, kes kogu hingest tahab ülemustele meele järele olla – edutatakse peagi tema enda kohale ning siis, samuti lähitulevikus, temast kõrgemale.

      Petrov teadis, et kolmekümne üheksa aastasena, vaibumatu usinuse ning tähelepanu äratanud nutikusega kuritegude lahendamisel peaks ta nüüd olema vähemasti politseimajor. Samas oli selge, et edutamist ei takista üksnes tema rahvus. Riigi silmis oli tal küljes märksa tõsisem plekk. Tema puuduseks oli kõrvalehoidmine pistisevõrgustikust, mis ulatus Kremli tipust kuni kõige tagasihoidlikuma liiklusinspektorini ning domineeris kõikides Vene korrakaitseorganites. Lugematutes jälitus- ja nuhkimisorganites, mis kodanike üle võimutsesid, neid ahistasid, nende arvel rasva läksid ning üliharva viitsisid kuritegusid lahendada, ei leidunud ühtegi, keda spioonide eliit oleks enam umbusaldanud kui ausameelset korravalvurit või laitmatut julgeolekutöötajat – kui neid üldse leiduski. Keegi ei äratanud rohkem kahtlust kui aus inimene. Petrovile oli selge: kuni ta pole võtnud oma esimest altkäemaksu, jääb ta igavesti leitnandiks.

      Temov andis telefoni teel ülevaate sellest, mis Petrovi hoolealuses rajoonis oli öösel aset leidnud: uutest kainestusmaja asukatest, pussitamistest, üledoosidest, vargustest, tahtmatutest või tahtlikest tapmistest. Temovi hääl kõlas tuimalt või oli ta vahetusest lihtsalt väsinud. Ent ta hoidis trumpi kõige lõpuks. Teatatud oli mõrvast, jutustas Temov varjamatu elevusega. Teade oli tulnud kõigest viis minutit tagasi, kell 5.47. Laip oli leitud ühe paneelmaja juurest, Petrovi enda korterile päris lähedalt. Anonüümse helistaja sõnul olnud mõrvaohver “kuidagi teisiti”. Ent helistaja katkestas ruttu kõne, mille ta oli ilmselt telefoniputkast võtnud. Petrov oli üpris üllatunud, et tema rajoonis leidus töötav telefoniautomaat. Seersant Temov soovitas, et tuleb leitnandile patrullautoga järele ja nad lähevad sündmuskohale üheskoos.

      “Ma lähen jala,” kostis Petrov. “Saame seal kokku. Isoleeri kuriteopaik.”

      Petrov istus veel mõne hetke köögis. Mingil põhjusel – vist ikka äsjase uudise mõjul – rändasid tema mõtted tagasi vanaisa Gannõka juurde, kes oli oma polaarjoonetaguses põhjapõdranahkadest telgis suremas. Petrov vaatas tahtmatult aknalaua poole, kus ta hoidis põhjapõdranahast trummi, mille vanaisa oli talle lapsepõlves kinkinud ja mida ta polnud aastaid puudutanud. Gannõka pajatas, kuidas võlutrumm oli tehtud välgutabamuse saanud puust, millele siis tõmmati põhjapõdranahk peale. Samast puust oli Gannõka 1930. aastatel meisterdanud oma šamaanitrummi. Petrov tõusis püsti ning astus akna alla. Ta haaras trummi ja pööras seda käes. Siis põristas trummi, nii et sellelt lendas tolmu. Ta otsustas, et tahab oma vanaisa veel viimast korda elusana näha.

      Petrov läks laua juurde tagasi, jõi tee lõpuni ning määris ülejäänud kalasodi teisele leivakäärule. Ta pesi hoolikalt käsi, nööpis pintsaku kinni, pani vormimütsi pähe ning sõitis haiseva kuselaigulise liftiga maja esimesele korrusele.

      Pärast majast väljumist tuli tal kõndida vaid kümmekond minutit ning ta oli enne päral, kui Temov oleks jõudnud sireenide huilates talle politseiautoga vastu tulla.

      Paneelmaja pragunenud betoonist sissepääsu juures oli väike rahvasumm. Oli mustade sallide ja poekottidega vanu naisi, üksikuid pesemata mudilasi, paar noorukit, kes vahtisid maha ja tagusid jalaga betoonipuru, käed taskus.

      “Kus?” esitas Petrov trobikonnale vaikselt küsimuse.

      Üks baba’dest, eidekestest osutas sõnatult põiktänavale, kuhu koguti prügi. Konteinereid ei tühjendatud just sageli.

      Siis jooksis Petrovi juurde Temov. Paistis, nagu noor miilits tahaks rahumeelsed elanikud eemale tõrjuda, justkui nood hakkaksid kohe mürglit tegema. Ent leitnandi tõsimeelne hoiak mõjus noormehe kätteõpitud upsakusele heidutavalt.

      “Too linti,” käskis Petrov teda.

      Temov kõndis auto juurde tagasi.

      Paneelmaja ei asunud jõesadamast eriti kaugel, õigupoolest vaid paar tänavat eemal. See sarnanes väga Petrovi kodumajaga, oli lohakalt ehitatud viletsatest materjalidest, mida veelgi rikkusid äärmuslikud temperatuurid, mis talvel võisid langeda alla -45 kraadi, ning selle servad olid täis meelemürkide küüsi langenud elanike mustust ja rämpsu.

      Petrov seadis sammud mööda rõsket põiktänavat. Oli hakanud tibutama. Ta kahetses, et polnud mantlit selga pannud. Siinses hämaras majarägastikus ei märganud ta kohe päikese kadumist.

      Kui ta jõudis põiktänava lõppu, enne kui pilgeni täis prügikonteinerid tõkestasid tema tee, nägi ta laipa. Mehe surnukeha lamas selili.

      Petrov põlvitas surnud mehe kõrvale. Ta uuris surnut kiirustamata ja tähelepanelikult, nagu see võiks kohe ellu ärgata.

      Kõigepealt täheldas Petrov, et laiba riided on küll porised, aga kvaliteetsed ja seega ei või ta olla kohalik elanik. See oli selge. Ta lükkas mehe ülahuule tagasi. Neid hambaid oli küll piiri taga tohterdatud. Seega mõni rikas venelane. Siis pistis ta parema käe mehe kaela ja betooni vahele. Kaelas oli kuuliauk ja tulistatud oli lähedalt – auku ja selle kõrbenud servi oli hästi tunda. Nähtavasti mõrv. Krasnojarski maffia öötöö. Meest tulistati selja tagant ning siis tassiti ta võõra maja prügikonteinerite ette selili lamama. Keset ööd. Mõrva umbkaudse toimumisaja selgitab ekspertiis.

      Petrov pööras põlvitades ringi, et tagasi vaadata.

      Mingil põhjusel, mida ta ei suutnud endale seletada, tahtis ta teada, kas teda jälgitakse. Aga kedagi polnud. Ta kuulis üksnes põiktänava teisest otsast, nurga tagant, Temovi kamandamist. Kuna Petrov ei hoidnud seersanti enam tagasi, siis oli tema ametlikul agressiivsusel vaba voli.

      Petrov asus taas laiba juurde. Ta torkas käe mehe vihmamantli alla ning võttis kallihinnalise tviidpintsaku taskust välja lennukipileti. Tegemist oli lennuga, mis viis Norilskist Krasnojarskisse. Pilet oli eilsest pärastlõunast. Järgmisena õngitses ta taskust välja mustas nahkümbrises passi. Ta tiris passi ümbrisest välja ning kaane järgi mõistis kohe, et see pole Vene oma. Ilmselt oli surnu Euroopa Liidu kodanik. Siis jõudis ta viimasele leheküljele. See andis uut mõtlemisainet. Mõrvaohver oli võõramaalane, selge see. Aga samuti oli ta professor. Ta talletas oma mällu nime Günther Bachmann, ja hukkunu СКАЧАТЬ