Surm Siberis. Alex Dryden

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ või Peterburi balletile, kandis linn ikkagi hoolt Siberi oma esinejate eest, palumata abi riigilt või miljardäridelt, kes inimesi ja nende elukeskkonda alumiiniumitehastega kurnasid.

      Jõulise muusika saatel otsustas Petrov, mida teha. Võib-olla muusika panigi Petrovi mõistuse tööle. Selle kakofoonia peegeldas väidetavasti mõne mittevene rahva riitusi – võib-olla mõnd evenkide kombetalitust –, seda vähemasti slaavlase Stravinski meelest, nagu Petrov mõtles. Hämmastav, kuidas slaavlased oskasid tema rahvast fantaseerida ning seejuures olid evengid vaid üks kümnetest siberi hõimudest, kes ergutasid slaavlaste kujutlusvõimet. Niisiis, mida teha?

      Ta leidis ühekorraga lahenduse. Ta võtab töölt pika, mitmenädalase puhkuse. Ta põhjendab puhkust mõtetega, mis varahommikul pähe tulid. Ta otsustas major Sadkole rääkida, et tema vanaisa on haige ja kahtlemata suremas. Et soovib vanaisa korra enne tema surma näha.

      Lootus, et ta näeb Gannõkat enne, kui vana šamaan siitilmast lahkub, täitis Petrovit järsku õnnetundega, mida ta ei osanud seletada. Ta polnud põhjakaares, kus tema suguharu elas, käinud rohkem kui viis aastat. Millegipärast polnud tal kordagi tahtmist tekkinud. Ent kui ta tahaks otsekohe puhkusele minna, siis saaks seda põhjendada vaid pereliikme haiguse või surmaga.

      Tema peas kajas kaootiline muusika, mis pidi jäljendama niinimetatud primitiivsete rahvaste ekstaatilisi laule ja kehaväliseid kogemusi. Vahest šamaane. See paistis tõepoolest ühendavat teda teistsuguse eluviisiga, nagu seda harrastasid tema ema ja vanaisa.

      Aga mis edasi? Allajõge oli külasse üle tuhande seitsmesaja kilomeetri ning praeguseks on nad sealt koos põhjapõdrakarjadega lahkunud. Ja mida teeb ta paberitega? Ta leidis, et neid maha jätta oleks liiga ohtlik. Ta võtab need kaasa.

      Ta parkis politseiauto jaoskonna taha jäätmaale ning kõndis ümber hoone ooteruumi. Kõigega oli koonerdatud, mõtles ta, vaadeldes maja lagunenud sisemust ning meenutades, et eile WC-d ei töötanud. Metallvõre taga istuv neiu noogutas tulijale rutakalt.

      “Major Sadko tahab sind kohe näha.”

      Petrov noogutas vastu, aga ei kostnud sõnakestki. Neiu keeras võre kõrval asuva ukse seestpoolt lukust lahti ning Petrov läks läbi koridori, mis oli kaetud tuhmunud värvi riismetega, otse Sadko kabinetti. Ta koputas ja astus sisse.

      Sadko istus või pigem kössitas ratastega pöördtoolis. Ta oli kogukas õllekõhuga slaavlane. Tema punetavate põskede kohal olid kurruline laup ja puhmaskulmud. Hallid hõrenevad juuksed katsid higistavat peanahka. Petrovi meelest oli tegemist tõelise korrumpeerunud politseiniku võrdkujuga ning nad ei sallinud teineteist.

      “Istuge,” ütles Sadko ilma tervitamata.

      Petrov asus toolile teisel pool kirjutuslauda.

      “Teie vaatasite hommikul esimesena välismaalase laiba üle,” nähvas major enne, kui Petrov jõudis maha istuda.

      “Jah, major.”

      “Kas oli midagi huvitavat?”

      Sadko vajus sügavamale pöördtoolile ja surus pöidlad kokku, nagu see oleks mingi salajane märguanne.

      “Mitte midagi. Peale selle, et ta on välismaalane.”

      “Oli välismaalane. Pärast seda, kui ma neid informeerisin, helistati mulle MVD-st tagasi.»

      Petrov ei vaevunud suudki paotama.

      “Nad tahavad teiega rääkida, Petrov.” Sadko hääles oli tunda õelust.

      “Millal?” Ta ei tahtnud majorile rõõmu teha ja põhjust küsida.

      “Nüüd. Otsekohe. Minge peakorterisse. Major nimega Sobolev.”

      “Tore.”

      Sadko kergitas kulmu. “Mis selles toredat on, leitnant?”

      “Tore on, et nüüd,” vastas Petrov. “Ma kuulsin, et minu vanaisa on suremas. Ma oleksin tulnud ja küsinud, kas võin puhkusele minna.”

      “Hüva. Kui MVD laseb teid tulema,” ühmatas Sadko, “siis võite mõne päeva vabaks võtta, kui just vaja on.”

      “Juba sinna jõudmiseks kulub mitu päeva. Vanaisa elab polaarjoone taga tundras. Vaja on vähemalt paar nädalat. Võtaksin suvepuhkuse nüüd välja, kui saab.”

      “Mis üle selle läheb, on palgata,” vastas Sadko. “Aga kõigepealt vaatame, mis MVD-l on ütelda, eks?”

      Kui Petrov hoonest lahkus, siis ei küsinud keegi temalt vanaisa kohta. Mitte keegi ei hoolinud muust peale isikliku heaolu. Miks peaks keegi tema vanaisa pärast muretsema? Tühipaljas nomaad ei läinud kellelegi korda.

      MVD hoone oli sünge kivifassaadi ja väikeste seestpoolt riivistatud akendega, mis paistsid tänavale tigedust kiirgavat. Petrovile tundus, et jalakäijad läksid üle tee, et seda vältida. Ta ootas hiiglaslikus, kaht korrust läbivas fuajees, kuni pliiatsseeliku ja klõpsuvate kontsakingadega naine, nagu mõni sekretär Ameerika 1950. aastate filmidest, tuli teda üles kutsuma. Liftis surus naine märkmealust rinna vastu, justkui ta oleks unustanud pluusi selga panna. Lift! mõtles Petrov. Riik kulutas ikka veel raha elanikkonna valvamisele ning spioonide või riigikukutajate otsimisele, aga ei hoolinud põrmugi tavalisest kuritegevusest või igapäevasest mõrvade arvust.

      Ta juhatati suurde lagedasse ruumi, kus oli liiga suur kirjutuslaud, mida eelistasid bürokraadid ja luurajad. Laua taga istus mundris Sobolev ja teeskles, nagu ta oleks hõivatud kuhja paberitega. Kui ta vaatas üles, siis puuris ta Petrovit vaenulikult ja pahasoovlikult läbi ümmarguste, Gestapo stiilis prillide.

      “Istuge.” Mehe hääletoon oli näoilmest lahkem. “Teie olete… Petrov.”

      “Leitnant Aleksei Petrov, seda küll.”

      “Me soovime teada, kui palju te hommikul välismaalase laipa läbi otsisite.”

      “Ainult seni, kuni leidsin tema passi. Siis teadsin, et see on kellegi teise asi. MVD asi.”

      “Mis temaga juhtus?”

      “Teda tulistati lähedalt kuklasse,” vastas Petrov, teadlikuna, et MVD-l on see info samuti olemas.

      “Maffiamõrv?”

      “Kahtlen selles.”

      “Miks?” küsis Sobolev ja muutis olemise mugavamaks, asetades küünarnukid käetugedele ning õõtsutades ennast küljelt küljele.

      “Talle jäeti pass alles. Õige mafiooso oleks teadnud, kuidas seda rahaks teha.”

      Sobolev nõjatus ettepoole, küünarnukid laual. “Ja miks olid kõik tema riided voodri kohalt katki lõigatud?”

      “Ma ei pannud seda tähele,” valetas Petrov. “Ehk nad otsisid midagi.”

      “Midagi, mis pidi olema hästi ära peidetud.”

      “Eeldatavasti, major, jah, nii ma arvaksin küll.”

      “Välismaalane, kellel oli midagi rõivaste voodri sisse ära peidetud.”

      Petrov ei pidanud vajalikuks vastata.

      “Ja siis veel tema parem king, eks?”

      “Nii СКАЧАТЬ