Surm Siberis. Alex Dryden

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta tapja eest ära jooksis. Aga, nagu ma ütlesin, niipea kui passi nägin, taipasin, et see on MVD asi.”

      “Teie huvipuudus on…” Sobolev näis õiget sõna otsivat ja viimaks valis “ebaharilik”.

      “Ma teen oma tööd. Mul on oma rajoonis piisavalt teha. Järeldasin, et king tuli lahti, kui laipa liigutati,” rääkis Petrov, peitudes politseile omaste tähelepanekute taha. «Võib-olla eemaldati tald osaliselt, läks arvatava tagaajamise käigus katki või lõigati lõhki, nagu riidedki.»

      “Kust te teate, et laipa liigutati?” küsis Sobolev järsku ja kallutas ennast ootusrikkalt ette.

      Petrov kehitas õlgu. See oli tavaline politseitöö. “Ümbruskonnas polnud mingeid märke võitlusest, vaid üksnes jalgade lohistamisest. Seda oli põiktänava porist näha. Ja nii nad teevadki.”

      “Kes?”

      “Tapjad. Palgamõrtsukad. Nad liigutavad oma ohvreid mujale, kui laskmisest jääb jälgi või tapmine toimus teistele inimestele liiga lähedal ning nad ei taha, et ohver liiga ruttu avastataks.”

      “Miks siis paistab, et ohvri laip on üleni läbi otsitud?” küsis Sobolev ning suunas pilgu läbi läikivate prilliklaaside otse Petrovi silmadesse. “Tema mantel ja kübar olid lõhki, teda oli sama hästi kui kõikjalt üle kombitud…”

      “Nagu te kinnitate. Mina seda ei näinud, major. Aga arvaksin, et nad otsisid midagi.”

      “Kas nad leidsid, mida vaja? Mida te arvate?”

      “Pole aimugi, major.”

      Sobolev vaatas talle silma.

      “Aga te ei leidnud midagi,” ütles ta viimaks.

      “Pärast passi andsin juhtumi viivitamata üle oma bossile, et ta pöörduks Teie osakonna poole.”

      Siis nõjatus Sobolev üle laua ettepoole, asetas küünarnukid lauale ja toetas lõua sõrmenukkidele. Taas keskendusid tema prillid, nagu püssisihikud, Petrovile. “Oleks kohutav viga, kui üks politsei võtaks kuriteopaigalt midagi.»

      “Täitsa nõus,” vastas Petrov ja vahtis vastu.

      Lahkudes ta taipas, et Sobolev ei palunud, et ta oleks kättesaadav, kas kogemata või seepärast, et major oli tema nii oma mõtetest kui ka kabinetist kõrvaldanud. Vähemalt võis ta nüüd Sadkole ütelda, et miski ei takista teda puhkusele siirdumast.

      Viies peatükk

      Tööotsijate sabas seistes oli Anna peamine eesmärk ümbrusega ühte sulanduda. Võõral pinnal viibiva agendi suurimaks liitlaseks oli nähtamatus. Miski polnud sellest olulisem. Kõige parem maskeering oligi nähtamatu.

      Kõige edukamad agendid olid need, kes ei torganud kellelegi silma. Nendest võis tänaval mööda kõndida, nendega võis mõnel peol kokku puutuda – ja ikkagi ei seisnud nende nägu kellelgi meeles. Need olid inimesed, kelle nime kunagi keegi ei mäletanud. Anna leidis, et ideaalis oleks ta lihtsalt nähtamatu.

      Nagu teistelgi sabasseisjatel, oli Anna pea longus, hoiak alandlik ja nägu ilmetu. Teistel venelastel, kes sabas ootasid, tulenesid tuimus ja vagurus igasugusest lootuse puudumisest. Tõepoolest neil eriti millegi peale loota polnudki. Säärane oli sabasseisjate põhiline suhtumine, mida Anna oli nüüd juba kaks päeva kogenud. Kõikidest pooleldi varjatud nägudest õhkus masendust ning Anna jäljendas seda osavalt.

      Siiski teadis Anna, et nende kehva füüsilist seisundit ta jäljendada ei saa. Ta ei suutnud peita, et teistega võrreldes ta lausa pakatas tervisest. Kõigepealt teadis naine, et isegi lotendavad tööriided ei varja tema liiga head toitumust. Tema näonahk oli liiga puhas ja roosatav.

      Teised olid enamalt jaolt kõhnad ja kühmus, halli näoga. Neid kimbutasid astmahood, mis tõendas, kuidas linna korstnate keskel elamine oli nende tervise rikkunud.

      Tööotsijad meenutasid Annale haledaid ajalehefotosid põgenikest, kes ootavad riigipiiril, mille taga neid ei oodata. Igal juhul olid nad samamoodi meeleheitel, varatud, reedetud ja lootusetud. Kui nende töötute venelaste hingepõhjas üldse leidus lootusekübetki, siis usaldasid nad ainuüksi metsakombinaati.

      Anna mõtles, et nad seisid nagu kössivajunud kujud, kes väljusid korraks oma tardumusest vaid selleks, et jalgu lohistades ette astuda, kui saba nihkus betoonmajakesele lähemale. Kell oli kaheksa läbi ning nad olid seisnud üle kolme tunni. Siiski lookles järjekord peaaegu kolmkümmend meetrit mööda jõekallast. Jenissei jõe majesteetlikkuse ja vääramatuse kõrval oli inimeste nirekene lihtsalt hale.

      Ootamas oli nii mehi kui ka naisi. Enamik neist oli veetnud pika Siberi talve töötuna ning sageli näljasena. Kuigi nad kandsid vanu, värvi kaotanud tööriideid ning nende peal räbalaks kulunud puhvaikasid, lõdisesid nad jahedal juunikuu alguse hommikul ikkagi. Enamik naisi kandis peas villast rätti, mehed karusnahkset mütsi või ajateenistusest pärit Vene sõjaväe talvemütsi. Kui mitte arvestada linna alumiiniumitootmist, oli siin vähe töökohti ning isegi nende põrgulike kõrgahjude juures maksti vähe. Sabasseisjad teadsid, et kui neil veab ning neid palgatakse raskele suvetööle polaarjoone lähedases Igarka metsakombinaadis, siis jätkub palgast vaevalt elamiseks.

      Inimliku ahastuse võrdpildina näis see haletsusväärsete eluheidikute rivi olevat kuidagi välja imbunud lämmatavatest korstnatest, mis olid jõhkralt püstitatud kunagi uhkesti üleskiidetud Nõukogude tööstuslinna keskele ning mis erineval määral mürgiste heitmetega rikkusid õhku, mida inimesed hingasid, ja taevast, mis neid kattis.

      Kail konutajate taga voolas lai rohekaspruun Jenissei jõgi jäisena läbi dokkide ja räämas kaide, millel turritasid kraanad laevade lossimiseks. Ka jõgi suundus polaarjoone taha, et suubuda Kara merre, ent tarmukusega, mille kõrval kail seisvad inimesed paistsid poolsurnud.

      Saba nihkus ning Annagi astus ette.

      Ta nentis, et jõesadama kiivas kaid, mille all jõgi edasi tulvas, olid alles äsja lumest vabanenud. Roostetanud laevad, mis praegu kaide ääres seisid, tõmmati talveks kaldale, kuna jõgi kattus siis osaliselt jääga, aga paistis, nagu laevad oleksid hüljatud juba aastakümneid tagasi ning jäetud Krasnojarski alumiiniumisudu meelevalda.

      Kuid enamalt jaolt hoiti laevade mootorid üllatavalt heas töökorras – Anna kuuliski neid nüüd – tänu vajadusele masinatest ja inimestest viimane välja pigistada. Palju laevu olid üle saja aasta vanad. Jõevesi, kus nad sõitsid, ei mõjunud nii korrodeerivalt, nagu soolane vesi merelaevadele.

      Kõige – majakese, järjekorra ja saginat täis kaide – taustal oli Anna teadlik reostatud linnast, mis laiutas avaral Siberimaal, nagu haige ja alatasa kähisev monstrum.

      Anna langetas jälle silmad, kiigates üksnes aeg-ajalt oma nokkmütsi alt kas paremale või vasemale. See oli vaistlik käitumine, mis oli tingitud spiooni alalisest valvelolekust. Tõeline Anna Resnikov oli alati olnud üks kahest: kas tagaajaja või tagaaetav. Siin, vaenlase territooriumil, oli ta kahtlemata viimane. Ta ei saanud lubada rohkem apse, nagu piiril.

      Laev andis taamal signaali, justkui ta ei maldaks kauem seista. Mitu laeva valmistus aasta esimeseks sõiduks mööda Jenissei jõge. Roostetanud künad toetusid kurnatult kaide vastu, poolenisti täis trümmid õõtsutasid neid siia-sinna. Üksnes uuem reisiparvlaev, mis viis väheseid turiste osa teed polaarjooneni ning puhkas omaette kai ääres, näis teekonnaks sobivat.

      Kuulmist lämmatas diiselmootorite testimise hääl kahe tuhande neljasaja kilomeetri pikkuseks СКАЧАТЬ