Surm Siberis. Alex Dryden

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ passi nahk-ümbrisesse tagasi ning asetas koos lennukipiletiga mehe tviidpintsaku taskusse.

      Kui Bachmanni tapja oli passi paika jätnud, oli selleks oma põhjus. Mustal turul oleks ju passi eest saanud ränka raha. Tõenäoliselt ei osanud tapja välismaist passi maha ärida – see oli kõige lihtsam seletus. Nii et äkki see polnudki maffiamõrv. Maffia oleks ju osanud Euroopa Liidu passi eest head raha võtta. Võib-olla oli Saksa professori tapnud hoopis mõni algaja õiguserikkuja. Võib-olla eksis Bachmann teelt, rööviti paljaks ja tagatipuks löödi maha. Ehk oli süüdlane jäljendanud maffia teguviisi.

      Nüüd kükitas Petrov laiba juures. Kui laibale oli alles jäetud pass, siis kindlasti varastati sakslase taskust kogu sularaha. Petrov tuhnis pintsaku teises salataskus ning võttis välja kulunud rahatasku. Ta tegi selle lahti ning see oli tõepoolest tühi: mitte ühtegi eurot, kopikat ega senti. Krediitkaardid olid samuti puudu, aga laibal polnud märkigi, et ohvrit oleks PIN-numbrite kättesaamiseks piinatud. Arvatavasti oli piisanud lihtsalt hirmutamisest ja lubadusest teda ellu jätta, kui ta kuuletub. Ilmselt oli keegi – mõrtsukas? – taskud läbi sorinud, aga paistis, nagu ta oleks olnud kõigest taskuvaras – võib-olla isegi seesama anonüümne helistaja. Igal juhul oli see keegi kohalikus allilmas nii tähtsusetu, et ta ei teadnud, mida passiga peale hakata ega söandanud seda endale võtta.

      Petrov küürutas ikka veel surnukeha kohal. Ta libistas käega üle mantli ja pintsaku, alustades revääridest. Seejuures ta täheldas, et pintsaku vooder oli asjatundlikult lõhki lõigatud. Kui ta oli reväärid üle vaadanud, siis kompis pintsakuvarrukaid, – õlgu, – esist ja alumisi servi. Kõik olid väga terava asjaga, tõenäoliselt žiletiga katki lõigatud. Ta asus mehe pükste juurde ning vedas käega mööda püksisääri üles-alla, kuni ta katsus läbi tekstiili mehe hargivahet. Ta täheldas, et ka püksid olid osavalt lõhki lõigatud. Need olid vooderdatud siiditaolise materjaliga. Seegi oli veider.

      Petrov ajas huuled prunti ning võttis kokku, mis tema ees oli: välismaalane, kes oli eelmise päeva pärastlõunal saabunud edasi-tagasi piletiga Norilskist Krasnojarskisse, kelle passi polnud varastatud, küll aga raha ja krediitkaardid; otselasust tekkinud kuuliauk kuklas, mis viitas hukkamisele; ja mehe rõivad olid millegipärast lõhki lõigatud. Näis, et Bachmanni tapja oli otsinud midagi, mis oli nutikalt ära peidetud, midagi välismaisest passist kaugelt väärtuslikumat või olulisemat. Kas mõrvar või mõrvarid leidsid, mida otsisid? Või jäi see kaotsi? Petrovi teine versioon, et mingi narkar ja taskuvaras oli toime pannud juhusliku tapmise, kaotas veenvuse, just nagu eelmine, maffiavariant.

      Ta heitis taha uue pilgu. Ka nüüd ei jälginud teda keegi.

      Nüüd ta märkas, et professori kingapaelad olid lahti. Ta oletas, et ka kingad olid maksnud ränka raha. Ta võttis need surnud mehel jalast ning kõigepealt pistis käed sokkidesse. Kui ta ei leidnud sokkidest midagi, siis vaatas ta kingad korralikult üle, pööras neid ringi ning kraapis mustust maha. Need olid tänavaporiga üleni kaetud, nii et kunagisi peeneid jalatseid oli õige raske ära tunda. Ikkagi paelus miski tema pilku – aga alles siis, kui ta oli sopa sõrmedega taldadelt maha kratsinud. Selge, et ühel kingal, nimelt vasemal, oli tald ära võetud ja siis tagasi pandud. Ja hoolimata eilse koleda öö – Bachmanni surmaöö – vintsutustest näisid vasema kinga õmblused väga värsked ja mitte eriti osavalt tehtud. Need paistsid odava vene tööna. Elukutseline saksa kingsepp poleks nii kohmakas olnud.

      Petrov heitis taas pilgu selja taha, põiktänavale, ning kui midagi kahtlast silma ei hakanud, siis võttis ta mundritaskust noa ning lõikas katki paksu niidi, mis ühendas talda kinga nahksisemusega. See nõudis ikkagi vaeva, kuigi tallaõmblused polnud eriti head. Selleks ajaks, kui ta oli talla lahti saanud, kinganinast kuni kontsani, oli ta higist märg, ehkki mitte päriselt jõupingutuses, vaid pigem murest, et teda tabatakse asitõendite rikkumiselt. Nimelt polnud see enam tavalise operativnik’u asi. Sellega oleksid pidanud tegelema tähtsamad isikud, otse siseministeeriumist. Ohver oli ju välismaalane.

      Kui ta oli talla nii kaugele taha painutanud, kui suutis, siis leidis ta kahe nahakihi vahelt tihedalt õhukesse läbipaistvasse kilesse mässitud ja kokku volditud paberikimbu. Oletatavasti oli seda volditud kuus või kaheksa korda – nii palju, kui seda üldse sai voltida. Paberipatakas tegi arvatavasti mehel käimise ebamugavaks. Ent patakas oli jäänud nähtamatuks ning selle avastamiseks oli ta ise pidanud kinga ära lõhkuma.

      Petrov, kes nüüd jälle põlvitas, pidi ikkagi hinge tõmbama. Lõpuks sai ta pea selgeks. Ta pigistas kilepakendis paberid oma suurde rusikasse, tegi teise käega pintsakunööbid lahti ning libistas paberipataka piinlikult puhta vormipintsaku sisetaskusse, mille ta nüüd poriga määris, enne kui nööpis selle jälle kinni.

      Ta ei mõelnud selle peale, mida tegi. Õigupoolest polnud ta kunagi varem niiviisi käitunud – asitõendeid kõrvaldanud. Tõenäoliselt hakkas ta kartma, et juhtum mätsitakse kinni, aga ei võinud seda kuidagi kindlalt teada.

      Arvatavasti oli ajendiks salatsemine, mis oli järgnenud tema naise surmale kiirituslekke tõttu. Petrov poleks uut kinnimätsimist talunud. Kui Vene korrakaitseorganite juures võis üldse milleski kindel olla, siis selles, et nad on korrumpeerunud ega hooli tõest põrmugi. Kui ta oli oma naist alt vedanud, siis Bachmanni ta alt ei vea. Seda mõrva ei jäeta lahendamata. Seda mitte.

      Nüüd seisis ta juba püsti ja oli tänavakesel ikka üksinda. Ta oli taas leitnant Petrov. Ta tegi veel ühe nendingu: Bachmannil polnud kaasas ei kohvrit, reisikotti ega portfelli. Eeldatavasti oli käsipagas varastatud, nagu sularaha ja krediitkaardid. Ta jättis selle fakti pärasteks.

      Ta heitis ohvrile veel ühe pilgu ning meenutas vara-hommikust mõlgutust oma korteris, kuidas Siber on tapetud inimeste luudega üle külvatud. Kui arvesse võtta miljoneid – õieti kümneid miljoneid – vägivaldseid tapmisi, mis olid sellel tohutul kõnnumaal eelnenud aastakümnetega aset leidnud, siis mis tegi selle eriliseks? Nimelt oli Aleksei Petrovile iga surmajuhtum märkimisväärne, lausa tähtis ja kordumatu. Lisaks sellele, et teda ei ahvatlenud altkäemaks, eristas ka see joon teda oma ülemustest. Mitte ükski inimene polnud tähtsusetu. Ülemuste meelest võis Siberis asetleidev surm olla sama tähtsusetu kui Siberis langev lumehelves – kaduvväike, märkamatu, tühine. Ent mitte Petrovile.

      Ent nüüd ta teadis, et peab kähku tegutsema, nagu politseileitnant Petrovi kohus.

      Et ohver oli välismaalane, muutis kõike. Ta teadis seda otsekohe, kui oli silmanud mehe välismaist passi. Nüüd oli see teiste, mitte tema, mitte ühe lihtsa politseiniku asi. Ta peaks otsekohe kõrgematele organitele ette kandma. MVD inimesi tuleb otsekohe informeerida või tal on lips läbi. Säärase mõrvaga tegelevad nemad. Siseministeeriumi töötajad ei salli neile asja üle andmisel vähimatki viivitust.

      Kolmas peatükk

      Anna Resnikov seisis jalgu järel lohistavate töötute sabas, mis lookles mööda Krasnojarski jõesadama kaisid. Kolm päeva oli linna saabumisest möödas ja käes oli 2. juuni. Ta ootas külmas õhus, kell kuus hommikul, – tusaselt, teisi jäljendades –, et olla saba alguses, kui allajõge paiknevasse Igarka metsakombinaati hakatakse töölisi palkama.

      Ent sisimas oli naine rahutu, mis oli tema kohta ebaharilik. Rahutuks ei teinud missiooni järgmine osa – Igarka metsakombinaati tööle saamine. Hoopis nelja öö eest piiril juhtunud viperus. Ta vaatas eelmisele kolmele päevale – ja vahejuhtumile piiril – tagasi üllatunult, peaaegu kohkunult, aga ennekõike tahtis ta oma teguviisi analüüsida.

      Ta oli linna jõudnud õigel ajal ning seega polnud ajakava pärast tarvis muretseda. Ent tema reageering, kui ta riigipiiri ületades kuulis automaatrelva vinnastamist, polnud üldse tema moodi ega sobinud sugugi kokku sellega, kuidas ta muidu ohuhetkel vaistlikult ning armutult talitas. See vaevas naist, kes seisis nukras sabas, nagu see oli teda vaevanud lausa kohe pärast juhtumit. Ärritus ei kadunud kusagile.

СКАЧАТЬ