Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed. Laura Markham

Чтение книги онлайн.

      Teie laps käitub suure tõenäosusega lapsena, mis tähendab, et ta on inimene, kes veel õpib; tal on teistsugused prioriteedid kui teil ning ta ei suuda alati oma tundeid või käitumist kontrollida. Selge see, et tema lapselik käitumine vihastab teid kohati. Aga küsimus on selles, millal me ise hakkame lapse moodi käituma. Kui tahame, et laps õpiks täiskasvanuna käituma, siis peab keegi seda ju tegema! Kui me suudame olla enesest teadlikud, mis tähendab, et me märkame oma emotsioone ja laseme neil mööduda, ilma et me nende peale reageeriksime, siis näitame eeskuju, kuidas oma emotsioone reguleerida. Lapsed aga õpivad meid jälgides.

      Sellel, miks lennufirmad käsivad meil esimesena hapnikumaski ette panna, on kindel põhjus. Lapsed ei ulata neid võtma ja ei oska neid õigesti kasutada. Kui me kaotame tegutsemisvõime, siis ei saa lapsed päästa ei meid ega iseennast. Nii et isegi siis, kui me oleme valmis laste päästmise nimel ennast ohvriks tooma, on ikkagi meie kohustus esmajärjekorras endale mask ette panna.

      Lapsed ei suuda ise oma raevu talitseda. Nad ei leia teed näiteks armukadeduse segadikus, mis sunnib neid väiksemat õde lööma. Nad vajavad meie abi, tulemaks toime hirmuga, et äkki me ei armasta neid, kuna nad pole mingil põhjusel küllalt head. Nad teavad, et kui nad on küllalt head, siis ei taha nad väiksemat õde lüüa, salaja šokolaadi näpata või röökides põrandale viskuda. Kuid nad ei saa sinna mitte midagi parata, ükskõik kuidas nad ka ei üritaks. (See on umbes sama lugu, kui me ei suuda lihtsalt teisele koogitükile vastu panna ja sööme selle ära.)

      Nii et nagu hapnikumaski puhulgi on teie ülesanne aidata lapsel oma emotsioonidega toime tulla, mis aitab temal omakorda oma käitumisega toime tulla. Kahjuks on aga nii, et kui te olete stressis, väsinud ja tühi, siis te ei suuda lapsele konstruktiivselt toeks olla, täpselt nagu siis, kui peaksite lennukis teadvuse kaotama.

      Just sellepärast ongi teie esmane kohus lapsevanemana omaenda sisemisest seisundist teadlik olla. Teadvelolek on endast välja minemise vastand. Ärge saage valesti aru: teadvelolek ei tähenda sugugi seda, et te ei tunne justkui viha. Endast teadvel olemine tähendab seda, et te pöörate tähelepanu sellele, mida tunnete, kuid ei käitu selle kohaselt. Viha käib kõigi suhetega kaasas. Aga kui te sellele tundele sõnade või tegudega arutult reageerite, siis mõjub see kasvatustööle halvasti.

      Emotsioonid on kasulikud – need on nagu auto armatuurlaual põlevad tulukesed. Kui te näete punast vilkuvat tuld, siis te ei kata ju seda kinni ega rebi juhtmeid katki. Te võtate informatsiooni teatavaks ja käitute vastavalt sellele, viies näiteks auto õlivahetusse. Inimemotsioonide puhul on aga keeruline see, et me oleme sageli segaduses ja ei tea, mida teha, kui me neid tunneme. Me oleme programmeeritud reageerima kõikidele „negatiivsetele“ emotsioonidele (punastele tulukestele psüühikas, mis päeva jooksul põlema löövad) kolmel viisil: võitlemisega, põgenemisega või paigale tardumisega.

      Enamikus hädaolukordades on see õigustatud. Kuid laste kasvatamine pole hirmudele vaatamata siiski hädaolukord. Nii laste kasvatamisel kui ka elus üldse on häirivatele emotsioonidele kõige arukam reageerida mõeldes, kuid mitte reageerides. Ehk teiste sõnadega: ärritusseisundis ei tohi mingeid samme astuda.

      Võite päris kindel olla, et leiate end aeg-ajalt võitle-või-põgenehormoonide meelevallast, aga kui te harjutate ennast märkama, millal n-ö katus hakkab sõitma, siis on teil võimalik ennast tagasi rahumeelsuse seisundisse suunata. See rahulik paik teie sisimas tagab selle, et teie sammud on targad ja tulvil armastust.

      Aga mis juhtub siis, kui me lihtsal ei jõua seda teha? Kui miski, mida laps teeb, ajab meid hulluks ja meil ei õnnestu vaatamata jõupingutustele maha rahuneda?

      Tsükli katkestamine: oma haavade parandamine

      Tuntud psühholoog D. W. Winnicott tegi lapsevanemate ja laste kohta mitmeid tarku tähelepanekuid. Minu lemmik neist on see, et lapsed ei vaja vanematelt täiuslikkust. Meil on vaja lihtsalt vältida haiget tegemist lastele ja pakkuda neile „tavalist armastust“, mida lapsevanematelt ikka nõutakse.

      Kuid see pole kahjuks nii lihtne, nagu tundub. Esiteks pole armastuses midagi tavalist. Nagu lapsevanemad teavad, tähendab armastus seda, et sa pead kell kaks öösel ringi kõndima, kõrvapõletiku tõttu karjuv laps süles. Armastus tähendab seda, et sa sunnid ennast minema pärast pikka tööpäeva kööki lapsele õhtusööki tegema, kuigi tegelikult tahaks üksnes diivanile visata ja ennast kõigest välja lülitada. Armastus tähendab seda, et võtad külmal õhtul jope seljast ja paned selle auto tagaistmel magavale lapsele peale. See tavaline armastus on seesama intensiivne armastus, mis on pannud kogu inimajaloo vältel lapsevanemaid sööstma mingi ohtliku asja ja lapse vahele, olgu siis tegu klaasikildude või vaenlase sõduriga.

      Kuid ka siis, kui me väljendame armastust kui valmisolekut seada lapsed alati esikohale, pole ikkagi niisama lihtne olla „küllaldaselt hea“ lapsevanem. Isegi ema või isa, kes oma last väga armastab, teeb talle sageli tahtmatult haiget. Ja see käib ka nende lapsevanemate kohta, kes oma lapsi lausa jumaldavad ning oleks ohuolukorras igati kangelaslikud ja ennast ohverdavad. Millest siis selline lõhe meie taotluste ja tegude vahel? Selle lõhe põhjus on selles, et kuigi me ei teeks iial oma lapsele teadlikult haiget, leiab suur osa kasvatustööst nagu ikka suhete puhul aset väljapool meie tunnetatud teadlikkust.

      Tegelikult on lugu nii, et me oleme peaaegu kõik lastena haiget saanud ja kui me neid haavu ei paranda, siis need ei lase meil kasvatada oma last nii, nagu me tegelikult tahame. Kui on mõni n-ö teema või valdkond, kus te saite lapsepõlves haiget, siis võite päris kindel olla, et seesama valdkond põhjustab teile probleeme ka lapsevanemana – ja teeb omakorda haiget teie lapsele.

      Me oskame kõik näiteid tuua: isa, kes kordab tahtmatult oma isa pidevalt kritiseerivat kasvatusstiili. Ema, kes ei suuda laste käitumisele piire seada, kuna ta ei talu, et nad tema peale vihastavad – selle tulemusena on tema lapsed aga enesekesksed ja ärevad. Vanemad, kes teevad tarbetult pikki tööpäevi, kuna kahtlevad oma võimes tunda oma väikeste laste vastu huvi (loe: armastust). Meie kõigi ülesanne on teadlikult analüüsida oma haavu, millest mõned ei tee eriti valu, aga mõned on üsna piinarikkad, selleks et me ei tekitaks uusi haavu oma lastele.

      Hea on aga teada, et lapsevanemaks olemine aitab meil neid haavu leida, pakub võimaluse sügavamale endasse minna ja iseennast tervendada. Lastel on imeline omadus näidata meile meie haigeid kohti, tuua välja meie hirmud ja viha. Lapsed on paremad kui zeni meistrid või terapeudid ning pakuvad suurepärast võimalust areneda ja terveneda. Enamik lapsevanemaid ütleb, et oma laste armastamine on neid täielikult muutnud: see on teinud nad kannatlikumaks, osavõtlikumaks, isetumaks. Me jääme ikka nende probleemide osas, mis meie psüühikat varases nooruses kujundasid, kõrgendatult tundlikuks, kuid ajuti tunda andvat valu tervendades ei mõjuta see enam nii teravalt meie käitumist ja me avastame, et need haavad pakuvad informatsiooni, motiveerivad meid ja teevad meist paremad lapsevanemad.

      Nii et kuidas siis tervendada oma lapsepõlveprobleemidest saadud haavu ja saada selliseks vanemaks, keda te oma lapsele soovite?