Minu Maailmameri. Uku Randmaa
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Minu Maailmameri - Uku Randmaa страница 8

Название: Minu Maailmameri

Автор: Uku Randmaa

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Книги о Путешествиях

Серия:

isbn: 9789949511037

isbn:

СКАЧАТЬ korduvate pagidega, millega kaasnesid vihmahood. Nii need pagid tavaliselt käituvadki: tuul tugevneb ühtäkki ja ülikiiresti, nii et paari minutiga võib purjeid räsida iil, mille kiirus on 25–30 m/s või rohkemgi. Sageli juhtub, et selline salakavalalt ründav tuul ei hiili ligi üksi, vaid võtab ka vihma kaasa. Õnneks ei kesta pagid kaua, tavaliselt vaibub tuuleiil mõne minutiga. Ent kui sel ajal kiirelt purjeid ei vähenda, võivad neist alles jääda ainult ribad.

      Sõitsin, kuni kaardi peal vesi otsa lõppes… ja siis sõitsin muudkui edasi mööda mõttelist merd. Kaartidele märgitakse sügavused mõõna ajal, et kirjeldada kõige raskemat olukorda, ent praegu on ju kõrgvee aeg! Kui GPSi kaart näitas null vett, siis tegelikult oli mul kiilu all varuks veel kaheksa meetrit.

      Mulle ei meeldi külastada suuri linnu. Eelistan väiksemaid ja omanäolisemaid, kus tuleb paremini välja selle paikkonna võlu. Sattusin mõnusasse miniatuursesse suvituslinna nimega Padstow. Sadamavaht, kellele ma kaikoha eest maksin, küsis, kui kauaks ma plaanin sinna jääda. Tegin kiire otsuse: kaheks päevaks. Pean ikka natuke maa peal ringi ka vaatama, ei saa kogu aeg ringi kihutada, hullunud pilk silmis.

      Kuigi tundub, et merel purjetades midagi eriti ei teegi, on see väga väsitav. Ma ei räägi ainult füüsilisest väsimusest, kus keha on kogu aeg töös, püüdes säilitada tasakaalu, vaid ka vaimsest väsimusest, mida tekitab pidev pingeseisund: kogu aeg pean olema valvel, valmis võitlema oma elu eest.

      26. september: Meremehe menüü merel.

      Kliima muutub Kanaari saarte poole liikudes üha soojemaks: päeval on umbes 20 kraadi ja öösel 14. Merel on mul vaja selga panna ainult kaks paari sooja pesu, üks jope ja soojad suusapüksid.

      Täna konsumeerisin Eestist kaasa ostetud suitsuvorste. Mereoludele kohaselt panin esmalt nuustikule nõudepesuvahendit, hõõrusin vorstidelt maha hallituse ja panin need kuivama pliidirestide vahele, et laine neid mööda põrandat laiali ei veeretaks. Põhja-Iirimaalt kaasa ostetud saiakestel näpistasin samuti hallituse maha ja viskasin pannile. Nii head, krõbedad praesaiad!

      Kõhuhädade üle ma igatahes kurta ei saa. Ainuke suurem mure on seljavalu. Ei kujuta ette, mis seda põhjustab. Kas kajutisse kogunenud niiskus, ülepinge või külm ilm? Või hoopis vanadus? Ma olen juba 47aastane ja kuskilt läheb ju ometi piir.

      28. september: Meremehe menüü sadamas

      Prantsusmaal Camaret-sur-Meri linna sadamas peatudes lubasin endale hellituste päeva. Hommikul helistasin kodustele, seejärel jalutasin linna ja otsisin kõige hubasema restorani. Istusin väliterrassile ja nautisin prantslaste kokakunsti. Valisin kõik kolm käiku. Hõrgutavad austrid. Liharoog. Desserdiks kohapeal tehtud jäätis, mis oli šokolaadiga üle valatud, täienduseks värsked maasikad ja vaarikad.

      Mu isa rääkis kunagi, et ammusel ajal läänerindel sõdides sai ta lahinguväljal prantslastega hästi läbi. Talle tundus naljakas, et kui saabus söögiaeg, siis prantslased unustasid sõjapidamise ja läksid toite nautima. Kui kõhud mõnusasti täis, siis võis sõda edasi pidada. Asjad käisid ikka tähtsuse järjekorras!

      1. oktoober: Meremeeste kirik.

      Olen Camaret-sur-Meris oodanud sobivat tuult juba mitu päeva. Täna süütasin meremeeste kirikus küünla, et selle leek aitaks viia mind nende juurde, kes on mulle väga kallid, kuid ei viibi enam meiega.

      Maa peal hoiab inimest usk, vee peal hoiavad usk ja purjekas. Mitmel pool sadamalinnades leidub meremeeste kirikuid: paljud neist on tehtud hukkunud meremeeste auks, paljud jällegi valmistatud merest väljauhutud materjalist. Tavaline kirik on võimas ja suur, et suurendada aukartust jumala ees. Meremeeste kirikutes on see suhe teistsugune, tähtsal kohal on mereteema. Näiteks võivad kirikus olla välja pandud purjekamudelid.

      Ma ei ole oma usku täpselt defineerinud. Ent usun, et on olemas mingi tugevam jõud, ükskõik, kuidas teda nimetada: jumal, kollektiivne energia, vaimsus. Võõras paigas on kirik hea võimalus tõmbuda rahusse ja vaikusesse. Olen kirikus küünalt süüdanud kõigil kontinentidel.

      3. oktoober: Kahekõne iseendaga.

      Teen lühikesi otsi, peatudes mitmetes Portugali sadamates. Hommikuti pean leidma motivatsiooni ja kangust, et rebida end lahti mõnusast sadamas tiksumisest ja minna vastu edasisele teekonnale, mis on väsitav, raske ja ettearvamatu.

      Hommikune kahekõne iseendaga.

      Reisihimuline Uku: „Hommik on käes! Hops, maast lahti! Merele! Avastame midagi uut!”

      Laisk Uku: „Kuhu sul kiiret? Teki all on nii soe ja mõnus… Vihma ka veel sajab… Ootame natuke, ehk läheb selgemaks?”

      Reisihimuline Uku: „Ega sa suhkrust ei ole! Purjed üles!”

      Laisk Uku: „Ei tea, mis seal merel ees ootab… Ehk oleks veel natuke sadamas? See eilne kõrts oli ju päris tore, ei tea, millist hommikusööki nad seal pakuvad…”

      Reisihimuline Uku: „Tibukene, aitab naljast! Aja nüüd ennast püsti ja vutt-vutt merele!”

      Täna jäi peale reisihimulise Uku sõna – nagu tavaliselt.

      Möllasin päev läbi Atlandi ookeanil, kus lained on nagu ikka ookeanil: SUURED.

      Õhtul jõudsin õnnelikult uude sadamasse ja võtsin tubli sõõmu viskit selle terviseks, et õnnelikult jõuaksid koju ka kõik teised, kes on parajasti merel.

      10. oktoober: Hõõrdumise jõud.

      Hämmastav, milline vaenlane on mereoludes hõõrdumine! Ma ei viitsinud lõuna ajal taldrikut ära pesta, vaid panin kraanikaussi. Õhtuks oli roostevaba kraanikausi põhjas taldrikukujuline kulumisjälg. Veelgi rohkem kulub taglas, kus on materjalid palju pehmemad. Märkasin, et üks vall, mida ma ei ole kunagi kasutanud, on poolenisti katki kulunud. Vastu mida? Ainult ta ise teab!

      11. oktoober: Meremeeste vendlus.

      Nägin merel enda ees üht Inglise lipu all seilavat purjekat ning võtsin raadio teel ühendust, et küsida, kuidas läheb. Selgus, et neil oli purjeka mootor üles öelnud. Pakkusin, et aitan neil sadamasse sisse sõita. Eks seda saab teha ka ainult purjedega, aga mootoriga on kindlam ja lihtsam. Purjekal seilav hallipäine paar oli rõõmuga nõus.

      Järgnesin neile. Mees seisis roolis, proua viskas mulle oma jahilt otsa, mille kinnitasin ahtrisse. Võdistasin vaikselt mootoriga ja vedasin 20meetrise köie otsas järel teist jahti, mis kuulekalt järgnes. Õnnelikult sadamasse jõudes olid härra-proua väga tänulikud.

      Eks nii see käibki: meremeeste vendlus on loomulik. Purjetajad on osavõtlikud ja ühtehoidvad. Mul ei ole kunagi nii juhtunud, et palun midagi teiselt purjetajalt, kuid ta keeldub mind aitamast. Ebareaalseid asju ma ju nagunii ei palu, aga reaalseid asju aidatakse alati teha. Peamiselt vajan abi siis, kui mul on vaja üles masti pääseda. Mastitipp, teadagi, on Temptationi veeliinist 21,5 meetri kõrgusel. Haaran purjevallist kinni, abiline vajutab nuppu ja automaatika hiivab mind üles masti nagu purje. Sätin mastis vajalikud asjad korda, abiline vajutab taas nuppu ja hiivab mind alla. Üksi ma seda teha ei saa.

      Samuti СКАЧАТЬ