Minu Maailmameri. Uku Randmaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kujunenud.

      Pole ime, kui muusikaõpetaja lapsed hakkavad klaverit mängima või näitleja laps läheb lavale, samamoodi tundub pärilikuna ka purjetamiskiiks. Ühel vanal mustvalgel fotol olen ma kahe-kolmeaastasena koos isaga purjetamas. Ka mu onu oli meremees. Mina õppisin merekoolis tüürimeheks, mu vend ja tädipoeg õppisid samas radistideks.

      Minu nelja lapse tee merele on olnud mõnel keerulisem, mõnel kergem. Vanemale tütrele Merilile meeldis purjetamine. Tänu sellele ta saavutaski nii palju: 17aastasena oli ta kahekordne Euroopa meister purjeklassis Zoom 8, lisaks oli tal hulganisti väiksemaid auhindu. Uusi väljakutseid otsides aitasin omal ajal ka ise Merilit võistluspurjetamises. Nii sain võimaluse piiluda professionaalse purjetamise köögipoolele. Ühes paadis sõitsid koos roolimees Merili Randmaa ja soodimees Agnes Lill, mina olin tüdrukute treener-mänedžer.

      20aastasena tuli Merili koos Agnesega 470-klassis juunioride maailmameistriks. Suurepärane! Meie eesmärk oli, et tüdrukud jõuaksid olümpiale. Pühendasime ettevalmistustele mitu aastat, kuid Pekingi olümpiale nad siiski ei pääsenud. See oli reaalsus, me ei olnud väga nukrad. Tüdrukud otsustasid, et järgmist nelja-aastast olümpiatsüklit nad enam kaasa ei tee.

      Noorema tütre Eleri jättis purjetamine külmaks. Vast ei tahtnud ta oma õde jäljendada? Ega ma teda ka sundinud. Eleri jõudis purjetamise juurde täiskasvanuna, kui leidis, et see on tore meelelahutus.

      Kõiki lapsi võtsin merele kaasa juba päris pisikesena. Vanem poeg Rando oli paari-kolmeaastane, kui hakkas mul purjetamas kaasas käima. Kui koos meeskonnaga sõitsime, siis kutsuti teda kaptenipojaks. Trennis saavutas Rando häid tulemusi, ta oli juunioride maailmameister jääpurjetamises.

      Noorem poeg Rasmus oli umbes nädalavanune, kui naine saatis mind koos temaga õue. Mis ma titega seal linna vahel ikka jalutan, igav ju! Võtsin beebi purjetama kaasa. Rasmus lesis rahulikult turvatoolis, ju talle siis meeldis. Tõsi, naise käest sain pärast sõimata, et mis mul arus on.

      Praegu purjetame nii mina kui ka kõik mu kolm täiskasvanud last lihtsalt oma lõbuks. Noorima, Rasmuse puhul veel ei tea, mis temast saab, eks tulevik näitab, hiljutised regatid läksid hästi.

      Igatahes on kindel, et purjetamine arendab isikuomadusi, mida saab elus edukalt kasutada. Näiteks vastutuult sõitmine – elus juhtub sageli nii, et otsetee asemel peab minema keerulisemaid radu.

      PÕHJAMAISEST KLIIMAST SOOJADESSE VETESSE

      Hommikul istusin Tallinnas lennukisse ja õhtupoolikul kell neli olingi juba Põhja-Iirimaal ja kõndisin Carrickferguse sadama poole, kuhu olin jahi puhkama jätnud. Temptationi mast paistis kaugele üle teiste. Kallis sõbranna, kuidas ma olen sinust puudust tundnud!

      15. september 2010: Uus algus.

      Taaskohtumine purjekaga oli magus: viimaks ometi oleme jälle koos, mu kiusatus, mu kirg, mu Temptation!

      Pärast nipet-näpet jahitöid läksin kohaliku jahtklubi restorani ja premeerisin ennast mereannivaagna ja hea Inglise õllega. Kõikjal üle maailma on nii, et kus on jahtklubi, on tavaliselt ka meremeeste baar, restoran või kõrts. Reeglina on need keskmisest paremad kohad. Kui tekib läbipõimunud kooslus, kus meremehed annavad vaimsuse ja kokk hea menüü, siis kundedest puudu ei tule. Ka maarotid tahavad sellest kooslusest osa saada. Tegelikult saab kohe aru, kes on maakas, tema maneeride järgi. See on tunnetuslik: kui vaatad inimesele silma, siis on näha, kas teda on lihvinud merelained või mitte.

      16. september: Vabanemistunne.

      Hommikul hakkab mobiiltelefon plärisema. Ah jaa, unustasin eile suunamise peale panemata. Õigemini… tahtsin hoida kätt pulsil. Raske on ennast igapäevaaskeldustest lahti rebida, tahaks ju tunda ennast selles sebimises vajalikuna. Ent nüüd aitab. Suunan kõned vanemale tütrele ja las mereelu algab!

      Võtan kursi Põhja-Iirimaalt edasi soojade vete poole. Mu uue etapi esimeseks eesmärgiks on Kanaari saared, ent sinna jõudmiseni on ees ligi 2500 meremiili ja palju Euroopa sadamaid.

      Tuul tõuseb ja laine läheb suuremaks. Hoovus annab oma osa, mõne surfiga saan kätte 12 sõlme. Naudin fantastilist vabanemistunnet. Eestis kipub tihti siht silme eest kaduma, merel on võimalik leida aega iseendale. Kõik mured, probleemid ja argipäevased askeldused jäävad kaldale. Prioriteediks muutub üksainuke asi – võitlus enda elu eest. Romantika ja ilu on purjetamise juures boonus, aga tegelikult käib merel pidev võitlus loodusjõududega. Hetkekski ei saa ennast unustada.

      17. september: Ankur triivib.

      Öösel jään kalda lähedale ankrusse. Rusikareegel on see, et ankruketti peab väljas olema vähemalt kolm korda nii palju, kui on vee sügavus: siis jääb kett lisaraskusena põhja lohisema ja hoiab ankrukonksu õige nurga all paigal. Ent kuna ankrukett on täiendav raskus, ei saa seda ka piiramatult purjekale kuhjata. Minu 60meetrisest ketist üldiselt piisab. Mõnes pinnases püsib ankur paremini: mõnikord haakub see kivi taha ja on jõnksti! paigas, vahel vajub liiva. Aga sügavale merepõhja ju ei näe, nii et ettearvamatuse momenti ei saa välistada. Abiks on kogemused, aga ankrupaneku kogemusi on mul seni olnud vähe.

      Hommikul ärkan ankru triivimise heli peale. Torman üles tekile. Olengi juba lohisenud kaldale lähemale, aga midagi hullu pole, kiilu all sügavust veel jätkub. Otsustan minema sõita ja hakkan ankrut välja võtma, kuid tugeva tuule tõttu läheb see vaevaliselt. Lõpuks jääb ankur põhja kinni. Olen üsna nõutu, aga pole halba ilma heata: kui ankur on niikuinii kinni, siis pole ka vaja pabistada, et purjekas edasi liigub. Lähen kajutisse kohvi tegema…

      Järsku kuulen jälle ankru libisemist. Kargan tekile ja vajutan kaugjuhtimispulti, et käivitada vints, mis tõmbaks ankru üles. Minek!

      21. september: Kahe jope kuurort.

      Päev täis toredat rassimist. Hoovus andis kiirusele juurde lisasõlmi nagu lotos lisaväljade mängus. Kliima on muutunud inimlikumaks: nii vesi kui ka õhk on 16 kraadi ringis. Merel on mul seljas soe pesu ja kaks jopet. Lausa kuurort, võrreldes põhjapoolsemate vetega.

      22. september: Jaht kuival!

      Kinnitasin jahi Inglismaal Lyntoni väikelinna peatänava äärde kai külge, kui parajasti oli kõrgvee aeg. Mõõdikute järgi oli vee sügavus vaid neli meetrit. Kui tõusuajal on vett nii napilt, mis siis veel mõõna ajal juhtub?

      Peagi sain teada. Vesi hoovas sadamast minema, kuni merepõhi jäi täiesti kuivaks. Kohalikud mehed kõndisid mudasel põhjal, püüdes seal kooserdavaid krabisid. Kõigil olid käes või vöö küljes võrgud, kuhu saaki püüda, mõnel oli ka teravaotsaline kepp, et sellega krabisid noppida. Pärast päikeseloojangut patseerisid teiste vahel ka mõned armunud paarikesed.

      Kuivale jäädes seisis mu jaht oma kiilu peal, toetudes kaile. Seda hirmu mul ei olnud, et kiil ära murduks, kuna see on nii tugevalt kere küljes kinni. Küll aga oli oht, et puruneda võib roolileht, millele jaht samuti toetus. Õnneks seda siiski ei juhtunud!

      Kella kuue ajal hommikul ärkasin selle peale, et vesi hakkas taas kiilu limpsima. Jäin veel voodisse kuulatama, kõrv kikkis. Varsti tundsin, kuidas tõusulaine tõstis jahi ujuma. Tegin kohvivee soojaks ja asusin teele. Naljakas tunne oli sõita jahiga samas kohas, kus alles tund aega tagasi inimesed kõndisid!

СКАЧАТЬ