Minu Maailmameri. Uku Randmaa
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Maailmameri - Uku Randmaa страница 5
Название: Minu Maailmameri
Автор: Uku Randmaa
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949511037
isbn:
Islandile kuuluv Grímsey saar on mu ümbermaailmareisi põhjapoolseim eesmärk. Seejärel on plaan asuda vaikselt taas allapoole sõitma. Vahepeal hellitasin mõtet põigata ka Gröönimaale, ent selle idee lõikasid läbi jäämäed. Meri oli küll lahti, aga ilm läks aina külmemaks ja kui nägin eemal jäämägesid, siis otsustasin tagasi pöörata. Inimvõimetel on ju piirid: ma ei saa kogu aeg vahis olla, millalgi peab ka magama.
Radarite hoolde ma oma elu usaldada ei julge: mis siis, kui tehnika läheb rikki ja ma põrutan vastu jäämäge? Neid on mu teel tunduvalt rohkem kui näiteks lõuna pool Gröönimaad, kus uppus Titanic.
Jõudsin Grímsey saarele! Õhtu oli fantastiline. Esmalt võtsin restoranis õlle ja maitsesin kohalikku rahvustoitu: lunnist valmistatud praadi. Lunn on punase nokaga mustvalge veelind, välimuselt natuke papagoi moodi. Praad oli igatahes super, meenutas veidike praetud maksa. Ajasin restoranis kohalikega juttu ja vaatasin jalgpalli.
Hiljem kutsuti mind mere äärde suvepeole. Kaldanõlvakule poolsaare tipus oli kantud suur hunnik vanu kaste ja muud põletusmaterjali. Rahvas istus murul ja laulis vanu laule. Küll omas keeles, aga viisid olid tuttavad Kukerpillide plaadi pealt.
Magama kobisin kell kaks öösel, kui väljas oli täiesti valge. Teadagi: polaarpäev. See ei seganud mu rahulikku uinumist. Purjekaga toimub liikumine ühest ajavööndist teise piisavalt aeglaselt, nii et organism jõuab kohaneda.
Kui kunagi jooksevad lapselapsed mu põlvedele istuma ja küsivad: „Vanaisa, vanaisa, missugune see polaarpäev on?”, siis saan habet sügada, kaugusesse vaadata ja mõtlikult selgitada: „Vaata, lapsuke, see on sedasi, et kui sa jälgid keset suve ookeanikaldal päikeseloojangut, siis päike puudutab korra horisonti, et kohe sealtsamast veepinnalt uut tõusmist jätkata. Selleks, et seda näha, peaksid sa olema kõrgemal kui 66,32 kraadi põhjalaiust. Hea, kui oleksid Grímsey saarel. Legend pajatab, et sellele saarele on peidetud vanade viikingite varandus. Keegi ei tea, kus see on. Mõned arvavad, et need on teadmised ja oskused, mille abil vanad viikingid neis karmides oludes seilasid.”
13. juuli: Viis last, null naist.
Purjetasin Grímsey saarelt tagasi Islandini ja peatusin Tálknafjörðuri fjordis. Suurte mäemassiivide lõpus asus sõbralik kalurikülake. Nokitsesin purjeliistude kallal ja tegelesin muude laevatöödega, kuni tüdisin. Nagu vanasõna ütleb, lõpeb enne põrgukatelde all tuli kui purjelaevas töö.
Õhtul einestasin külakese baaris, mida pidas kõhn vana naine, juuksed krunni kistud. Tema keskealine poeg, jõuline mees, ehitas parasjagu baarile terrassi. Ümberringi sebisid poja viis last, kes ajasid üksteist taga ja tekitasid segadust. Mees seletas, et tal ei ole kindlat naist, ent elu jooksul erinevate naistega saadud lapsed tulevad kõik suviti tema juurde puhkama.
Tellisin rahvuspärase kala-kartulipudru juustuga, õlle ja kohaliku ürdinapsi. Sealsete traditsioonide järgi valmistatud puder maitses üllatavalt hästi. Kala oli pudru sees hulga rohkem kui kartulit. Teadagi: kala saab ju lahedalt veest välja tõmmata, aga katsu sa siin kivide vahel kartulit kasvatada!
16. juuli: Tasakaaluhäired.
Jõuan Islandi pealinna Reykjaviki sadamasse koos päikeseloojanguga. Siin käib vilgas tegevus, turistidele müüakse vaala- ja lunnivaatamise reise. Turist on siin harv lüpsilehm, tuleb ainult suvel. Seega on vaja ta ruttu rahast tühjaks pumbata.
Seisan sadamas külg külje kõrval jahiga, mis teeb turistidele tellimusreise. Naaber kostitab mind heast südamest tüki suitsutatud lõhega, mille ta on kodus valmistanud. Suitsumaitse on tugev ja natuke mõrkjas. Uurin, millega siin suitsutatakse. Ei kasva siin ju leppa ega kadakat. Selgub, et algul natuke männioksi, et leek üles saada, ja edasi… lambasitaga. Eksootika!
Reykjavikis uidates põikan sisse ühte baari, kus tellin korraliku prae ja selle juurde pitsi kohalikku viina. Tundub, et alkoholikultuuri siinmail ei ole: viin on toasoe.
Baaris tahavad istepukid mulle külge haakida ja kaasa tulla. Seinad liiguvad. Mida väiksem ruum, seda selgemalt avalduvad väikesed tasakaaluhäired. Tualetti minnes kipuvad seinad mulle päris peale kukkuma.
Sellised tasakaaluhäired on pika mereloleku hind, mida peavad maksma paljud meremehed. Kui jaht kõigub pidevalt kakskolm meetrit, siis kopsud-maksad käivad ju iga kord tiiru saapatalla juures. Inimesel asub kõrva taga tasakaaluorgan, mis merel saab häiritud. Algul oled merehaige, siis organism harjub. Ent kui taas maa peale satud, ei suuda tasakaaluorgan nii kiiresti ümber lülituda. Järgmisel päeval on juba kõik korras. Saad tasakaaluhäiretest üle, lähed merele – ja hakkad jälle ümber harjuma.
Kohanemist vajab ka hingamine: merel on hapnikku nii palju, et see trügib peaaegu ise kopsu. Maa peale jõudes tuleb vaeva näha, et õhust vajalikku hapnikukogust kätte saada – pean sügavamalt hingama, muidu tekib tunne, nagu oleksin umbses ruumis, kus õhku napib.
17. juuli: Käsitööharjutus.
Tegin just peedist pesumasinale trumli. Ma olen ju pärit nõukogude ajast, kui pidi ise kõigega hakkama saama. Leidlikkuse paneb proovile see, kui sul ei ole kõiki vastavaid tööriistu ja abivahendeid. Ma pole küll nii osav kui mu isa, kes parandas ise autot ja ehitas maja, ent olude sunnil tulen toime peaaegu kõigega.
Niisugusel pikal reisil on paratamatu, et pean ise tegema paljusid remonditöid. Avamerel ju ei kutsu tehnikut kohale. Samas olukorras on teisedki pikamaapurjetajad: nad peavad probleemid kas ise ära lahendama või siis raiskama sadamates aega tehnikut oodates. Ent minu meelest on ka sadamaoludes lihtsam ja odavam ise hakkama saada.
Täna oli mul vaja parandada kaks katkist purjeliistu. Selleks ostsin majatarvete poekesest pikendatava riidepuu, kontrollides eelnevalt magnetiga, kas see on ikka alumiiniumist. Mere peal ei saa kasutada muid metalle kui alumiiniumit või roostevaba terast, kui ei taha võitluses roostega kaotajaks jääda. Ka minu jahi mast ja poom on tehtud alumiiniumist. Jahi peale tagasi jõudes viilisin, saagisin, teipisin, keerasin mutreid ja… valmis! Preemiaks lubasin endale sadama baaris krevetisupi ja õlle.
660MIILINE VÄLJAKUTSE
20. juulil alustan Suurt Hüpet. Sõit Islandilt Põhja-Iirimaale, linnulennult 660 miili järjepanu Atlandi ookeanil, on minu jaoks suur väljakutse.
22. juuli 2010: Sõit mööda ortodroomi.
Pärast Islandilt lahkumist olen sõitnud kolm päeva Suurel Sinisel, nägemata ühtegi laeva. Olen tõesti justkui maailma äärel. Hämmastav, et nii kaugel vete peal lendavad kajakad! Huvitav, mida nemad oma kodukohaks peavad: kas Iirimaad, Šotimaad või Islandit?
Kajutis on temperatuur 14 kraadi. Foka rulli seest pudeneb välja kaks kruvi. Samuti on taas katki purjeliistud, mida ma mõne päeva eest parandasin. Masendus tuleb peale. Parim ravi selle vastu oleks suhtlemine kodustega – aga mobiililevi ju siin keset merd ei ole…
Ilm on hall ja pilves. Selja taga on pikk ja ruineeriv öö. Laine suur. Tuult vähe. Jooksin iga natukese aja tagant õue vaatama, kas kannatab purjetada. Tõmbasin lugematu arv kordi üles grootpurje ja pidin selle siis uuesti alla võtma. Täielik košmaar! Lained tulid mitmest ilmakaarest ja panid jahi kõikuma uskumatutes suundades. Olen väsinud ja pettunud. Järele on jäänud СКАЧАТЬ