Minu Maailmameri. Uku Randmaa

Чтение книги онлайн.

      Eilne öö oli õuduste tipp! Tuult ei olnud teab kui palju, aga laine oli iseäranis järsk. Pimeduse saabudes olin ise roolis, et jaht ei prõmmiks lainete sees. Kuna kõikumine on avamerel paratamatu, siis olen püüdnud purjekal kinnitada võimalikult palju asju, et need ringi ei lendaks, veereks ega kukuks. Igal asjal on oma koht, kapiustel on ees riivisüsteemid, riided on kapis tihedalt üksteise vastas, ka toiduasjad on ühtekokku pakitud, et need omavahel ei hõõrduks.

      Ühtäkki kostis kajutist hirmus kolin. Põranda külge kinnitatud suur laud, vaeseke, oli lepingu üles ütelnud ja end lahti rebinud!

      Tuul surus mind vägisi sinnapoole, kus 40 miili kaugusel olid karid. Kartsin, et jään kogemata magama ja kriibin oma jahti karidel. Niisiis otsustasin võtta kuni hommikuni kursi tagasi ookeanile. See on sama jabur käitumine kui see, et kui hommikul on plaan tööle sõita, siis võtad kursi vastassuunas ja kukud uhama. Aga mis teha!

      Üritasin suigatada, kuni kuulsin fokkpurje laperdamist. See hääl on alati õudne. Hetk hiljem andis automaatpiloot ärevalt piibitades märku, et ta ei jõua enam kurssi hoida. Ajasin ennast püsti, jope selga ja õue. Kohutav! Totaalselt pime. Ei ole näha silmapiiri, taevast ega merd. Tugev tuul ja vihm. Kuna jopelukk oli lahti, sain silmapilkselt märjaks. Temptation oli täiesti juhitamatu, tegi tiire ümber enda. Mõne pautimisega ehk vastutuult siksakitades sain temakese tagasi õigele kursile. Aga see tunne oli vastik – absoluutselt ei saa aru, mis toimub.

      Hommikul vaatasin, et kogu ööga olin eesmärgi poole liikunud ainult vaevalised 24 miili. Ja seda niisuguse võitlemise ja pingutamise hinnaga! Hakkasin kajuti lauda kokku kruvima ja kleepima – see on täpsust nõudev töö, aga jaht rappus nõnda metsikult, et päris kokku ma lauda ei saanudki. Hädapärast siiski. Pingutusest läks süda pahaks, nii et vankusin vetsupotti kallistama. Kuna ma ei olnud söönud midagi peale pooliku sidruni, ei olnud potis erilist värvidemängu.

      Meresõit, eriti üksinda, on päris väsitav ja stressitekitav. Mis siis, et tänapäeval on meremehele abiks GPS ja automaatrool. Ikkagi ei ole kerge seista silmitsi loodusega, püüda mõista tema kavatsusi ning siis nende järgi oma plaane realiseerida. Küll aga on see huvitav!

      Hommikul oli korraks tuulevaikus. Siis tekkis vaikselt värske tuul, nii et kihutasin tundide viisi kuue sõlmega. Mis kõige tähtsam – õiges suunas.

      Ja siis… Fantastiline! Hip-hip-hurraa! Tehtud! Minu suur hüpe jõudis lõpule päeval kella kolme ajal, kui kinnitasin otsad Põhja-Iirimaal Rathlini saare sadamas. Sõidu lõpul tegi jaht 9 sõlme tunnis. Kiirus oli selline nagu kelguga Munamäelt alla lastes. Kaptenil suu kõrvuni!

      25. juuli: Otsustasin, tegin ja õnnestus!

      Võtan kursi lähedal asuvasse Carrickferguse sadamasse. Stardin hommikul kell kuus, et saada taganthoovust. Stardiaja valisin hoovuste tabeli järgi, kus on kirjas tõusu- ja mõõnaajad. Hoovused muutuvad seoses Kuu liikumisega. Kui Kuu on Maale lähemal, siis tõmbab ta vett rohkem enda poole, Kuu edasi liikudes läheb vesi temaga kaasa. Nii tõusu kui ka mõõna ajal liigub hoovus teatud suunas teatud kiirusega ja seda teadmist saab tark meremees enda huvides ära kasutada. Kuna hoovuste liikumised ajapikku veidi muutuvad, siis antakse igal aastal välja värskelt korrigeeritud hoovuste tabelid.

      Hommikune ilm pole suurem asi. Tihe sadu vaheldub veel tihedamaga. Sadamast välja sõites vaatan kiirust: oh sa poiss, 10–11 sõlme selle vähese tuulega! Hoovus on ikka võimas abiline! 59 miili Carrickferguse sadamani läheb nagu lennates.

      Aga nüüd tuleb mu ümbermaailmareisi väike paus.

      Olen otsustanud jätta jahi siia Põhja-Iirimaale ja lennata veidikeseks koju puhkama. See mõte tekkis mul paari nädala eest üsna spontaanselt, vesteldes Grímsey saarel iiri purjetajatega. Vanamoelise jahiga sõitsid koos kaks iirlastest sõpra, jässakas vanem mees ja tema noorem-kõhnem kaaslane. Nende meelest oli minu senine sõit kangelastegu, mille järel ma olen puhkust väärt. Nemad soovitasidki, kuhu ja kuidas on hea jahti jätta.

      Carrickferguse sadamas tuleb raha ette maksta: Temptationi kahekuise hoidmise eest kasseeritakse umbes 3000 eurot. Jaht jääb seisma kai äärde. Kindluse mõttes kinnitan purjeka kai külge lisaks tavalistele otstele veel lisakinnitusotstega, et mu kirglik kaunitar ikka paigal püsiks. Mul tekib linnakeses ka üks kohalikust jahiomanikust sõber, kes lubab aeg-ajalt mu Temptationile pilgu peale visata. Sadamatöötajad seal hoiule jäetud purjekaid ei valva: minult võetakse küll raha, aga ka allkiri, et kogu vastutus jahi eest on mu enda peal.

      Ümbermaailmareisi algusega olen igati rahul: viiepallisüsteemis hinne 6! Otsustasin, tegin ja õnnestus! Pean õigeks muhameedlaste vanasõna, et usu oma jumalat, aga kaamel seo ikka ka kinni. Ju mu kaamel oli siis kinni seotud, kui sõitsin võõrasse sadamasse kottpimedas ja ilma GPSi abita või kui tukkusin puruväsinult ja külmunult vastu udust hommikut ahtritekil laua all, et juhuslik laine mind kaasa ei tiriks.

      Öeldakse, et maailm on väike. Ei usu! Gloobusel tundub Island pisike nagu vahukooretordike, kuid selle ümber purjetamiseks kulus mul kiires tempos üheksa päeva.

      Arvude keeles jätkates: seiklus nimega „Viikingite jälgedes” kestis 53 päeva. Külastasin 27 sadamat. Jätsin kiilu alla 3642 vinget meremiili. Temptationi suurim püsikiirus oli 15,3 sõlme. Kulutasin 63 000 Eesti krooni, mis iga viimse kui sendini põles ereda, meeldejääva leegiga.

      Reisi jooksul õppisin, kuidas rasketes oludes edukalt hakkama saada… Tõsi, kui mõtlema hakata, siis keskeakriisile ma leevendust ei leidnud. Tuleb edasi seilata!

      TEINE RETK: ULTIMA THULE

      ULTIMA THULE

      Ultima Thule – nii kutsutakse müütilist saart maailma äärel. Seda nime hakkab kandma ka mu ümberilmareisi teine etapp. Retke väliseks eesmärgiks on jõuda karmist põhjamaisest kliimast troopilistele Roheneemesaartele, ent veel tähtsam on sisemine pürgimus: otsida iseennast.

      Ümbermaailmareisi esimesest retkest puhates veetsin vahepeal poolteist kuud Eestis. Põhja-Iirimaal Carrickferguse sadamas seisva Temptationi pärast oli mul küll väike mure, et ega ta ometi võimaliku tormi ajal kuskile vastu hõõrdu. Sealne uus tuttav, kes oli lubanud minugi jahil silma peal hoida, läks hoopistükkis teise riiki tööle. Nii et mu uue tuttava isa käis vaatamas nii välismaal töötava poja jahti kui ka – loodetavasti? – minu kirglikku kaunitari.

      Et lõpused liiga ära ei kuivaks, elasin ma Eestis kaasa noorima lapse, 13aastase Rasmuse veepealsetele askeldustele. Ta on ju jahtlaeva Optimist 147 kapten! Jälgisin Rasmuse СКАЧАТЬ