Minu Jaapan. Maret Nukke

Чтение книги онлайн.

      Tegelikult olid mul juba Jaapanisse saabumisest saadik väikesed identiteediprobleemid, mis küll ei olnud alguses minu enda tekitatud. Nimelt oli Hokkaidō ülikooli laekunud minu kohta eelinfo, et tuleb venelane Nõukogude Liidust! Hiljem märkasin oma imestuseks, et soome-ugri keeli õpetati selles ülikoolis slavistika osakonnas, mis selgitab veidi nende tehtud järelduste tagamaid. Esimesel Jaapanis veedetud nädalal, kui ma veel niikuinii hästi ei adunud, mis mu ümber toimub, vedasid ülikoolis õppivad paar vene doktoranti mind rõõmsasti kohalikku Sapporo Vene seltsi. Kuna mul Jaapanis ühtegi tuttavat polnud, ei punninud ma vastu ja võtsin seda kui toredat vaheldust ning uute kontaktide leidmise võimalust. Alguses olid kohalikud venelased minust väga huvitatud ja muudkui küsisid Eesti kohta, et „kuidas seal teil nüüd vabana ka on” ja „kas oma raha on parem kui rubla”, ning selgus, et üks neist oli isegi kunagi ammu Tallinnas käinud. Mina vastasin neile nii, kuis oskasin, ja enda arvates tuli see mul vene keeles päris hästi välja, aga ühel hetkel kuulsin, kuidas kaks vanemat meesterahvast pead kokku panid ja üks ütles teisele sosinal midagi, millest minu kõrv püüdis kinni fraasi „ne naša” (‘pole oma’)! Vaat kus lops! Venelased ise arvasid mu endi seast välja! Hiljem oli neist muidugi palju abi, kui oli vaja teistele ülikooliliikmeile selgitada, et ma olen siiski pesuehtne eestlane ja väikesest taasiseseisvunud põhjala riigist nimega Eesti.

      Niiviisi olin ma uue aasta märtsikuuks jõudnud omadega päris puntrasse, mõlgutades vahel isegi mõtteid, et kes ma nüüd siis olen, kui ei oska varsti enam päriselt ühtegi keelt ega kuulu õieti kellegi hulka. Kas olengi äkki siis maailmakodanik? Tundsin üksi kodus konutades end teistest eraldatud inimesena. Iga infokilluke, mis ma Eesti kohta kätte sain, tundus ülimalt olulisena, ja sündmusi, mis mu kodumaal aset leidsid, võtsin mina mingisuguse imeliku kirglikkuse ja emotsionaalsusega nagu läbi mingi filtri. Kõik Eestiga seonduv tundus justkui kuubis olevat.

      Ja siis ühel päeval märkasin Sapporo kesklinnas sihitult ringi lonkides tuttava moega „kahvanägu” – see oli kuulus norra kahevõistleja Fred Børre Lundberg, keda olin varem telekast näinud!

      „Ahhaa,” mõtlesin ma, „kui juba norrakad on siia viitsinud karikaetapile tulla, siis äkki on eestlased kah kohal?”

      Korraks tekkis mul mõte minna ja sikutada teda varrukast ning küsida, kas eestlasi on Sapporosse tulnud või ei, kuid siis sai häbelikkus minust võitu ning jätsin asja sinnapaika, arutades endamisi, et eestlastel on alati nii vähe raha, et ega neid Jaapanisse küll võistlema ei lasta. See vahejuhtum ununes mul peagi, ehkki kogu Sapporos pasundati igal pool, et suur kahevõistluse maailmakarikaetapp toimub ja puha. Mul oli küllaga omi mõtteid, millega tegeleda.

      Tollel nädalavahetusel ärkasin nagu tavaliselt suhteliselt vara, keetsin oma tavalise hommikukohvi ja klõpsasin teleka sisse. Seal näitas otseülekannet kunagi 1972. aasta Sapporo taliolümpiamängude jaoks rajatud hüppemäelt.

      Järsku kangestusin paigale, unustades isegi tassist rüübatud kohvilonksu alla neelata – ühe hüppaja, kelle nägu parajasti ei näidatud, kombinesooni kintsuosa peale oli kirjutatud „ESTONIA”! Järsku oli mul selline tunne, et saagu mis saab, aga ma pean mäele minema ja kas või kaks sõna eesti keeles rääkida saama. Panin kohvitassi kiiresti kõrvale, haarasin jope ja tormasin uksest välja bussipeatusesse, sest ei teadnud võistluste ajakavast midagi ja kartsin, et võin hüppemäele jõuda liiga hilja, kui võistlus on juba lõppenud. Buss sõitis mööda vonklevat teed mäkke ja mõnekümne minutiga olin ma kohal. Kuid kohe selgus, et olingi hiljaks jäänud – võistlus oli läbi ja pealvaatajaid vooris mööda mäekülgi looklevaid radu alla linna. Kargasin siiski liinibussist välja ja punusin hüppemäe poole, kui nägin, kuidas eesti kahevõistlejad Levandi ja Markvardt suundusid koos teiste võistlejatega neid ootavatesse bussidesse. „Nii et nad siiski olid siin,” mõtlesin kahetsustundega. Järgmisel hetkel püüdsin üle bussi piirava fännikarja neile kätega vehkides meeleheitlikult märku anda, et siin on üks väga üksildane eestlane, aga kumbki ei pööranud fännide poole pilkugi.

      Tulin mäelt alla üsna pettunult, kuid otsustasin, et ei jäta siiski kasutamata võimalust, et otse minu „kodulinna” Sapporosse sõidavad kaugelt kohale kaks eestlast. Läksin otsusekindlalt kangapoodi ja ostsin väikesed jupid peaaegu õiget tooni sinist, valget ja musta siidi, et neist kodukootud Eesti lipp valmis õmmelda, sest pidin järgmisel päeval raja ääres kuidagi nende tähelepanu endale tõmbama.

      Järgmine päev algas ootusärevalt. Ma istusin mulle järele tulnud sõbra autosse ning me alustasime sõitu. Ta oli juba võistluspaiga asukoha välja uurinud. Veidi aja pärast, kui olime üsna sihtpunkti lähedale jõudnud, peatas meid politseinik, kes teatas, et edasi ei pääse, sest võistluspaik on asjasse mittepuutuvate isikute sõidukitele suletud. See teadaanne pani hetkeks nördima, sest jala oleks vahemaa olnud siiski liiga pikk. Selgitasin talle, et olen Eestist ja tahan oma kaasmaalastega kohtuda. Politseinik vaatas mulle imestunult otsa ja küsis igaks juhuks üle: „Kas tõesti Hispaaniast?” Jaapani keeles on Eesti ja Hispaania hääldused tõepoolest СКАЧАТЬ