Minu Jaapan. Maret Nukke

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Meil Mongoolias on see ka täitsa tavaline rahvapill, mis igal karjakasvatajal taskupõhjas vedeleb!” hüppas nüüd ka Batman mulle appi.

      „Ei usu!” teatas Antonio selle peale lapsikult. „Ajate niisama jora!”

      Majaperemees nagu ka kaks jaapanlast ja alati rahulikuks jäänud Frank oli vaikides meie sõnelust pealt kuulanud, kuid nüüd otsustas ta selle mõttetu vaidluse lõpetada, sõnades:

      „Hakkame nüüd siis hoopis voolima, eks? Mul on tegelikult kõik juba valmis pandud.”

      Meie Batmaniga tundsime sellisest pingelahendusest üksnes rõõmu ja ruttasime peremehe kannul kõrvalruumi, kus tõepoolest olid ootel pottsepakedrad ja saviplönnid. Meil polnud mingit tahtmist Antonioga järjekordsesse mõttetusse vaidlusse langeda, sest tema leidis, et tal peab alati õigus olema. Mulle meenus üks jaapani keele vestlustund, mille teemaks olid meie kultuurierinevused, ja tookord oli just see lärmakas itaallane oma julgete väljaütlemistega pea kõigil harja punaseks ajanud, justkui ei teaks me oma kultuurist midagi. Seevastu tema paistis hästi teadvat, mis on eesti või rootsi või korea kultuuri iseärasused. Nõnda asusime vaikselt omaette puhisedes kedral tasse voolima, surudes sõrmed pehmesse savisse, aeg-ajalt Antonio poole kurje pilke saates. Minu arvates oli parmupilli, mis meie võõrustaja sõnul oli ainude rahvuslik muusikariist, lausa kohatu maffiapilliks nimetada, iseäranis ainu juures külas olles. Aga näis, et Antonio ei taibanud sellisest elementaarsest viisakusest midagi, sest ta oli endiselt ägestunud, millest andis märku kas või seegi, et ta oma saviplönni lausa mõrvarlikult kohtles, pigistades selle pikaks toruks ja siis jälle vastu kedrapinda laiaks litsudes. Nii juhtuski, et kui meil Batmani ja Frankiga olid oma tassikesed valmis voolitud, polnud Antonio savikamakas hakanud veel mingisugustki mõistlikku kuju võtma, ja see vihastas teda veelgi. Meie kolme tassid aga rändasid kuivatusahju ning korraga oli selge, et meie külaskäik ühe ehtsa ainu kunstniku juurde oligi sellega lõppenud. Professor tänas oma sõpra külalislahkuse ja kannatlikkuse eest ning meie üritasime viisaka kummardusega kompenseerida ennist ebaviisakusse sumbunud vestlust. Seejärel ronisime autodesse ja kihutasime Abashiri poole tagasi. Järgmisel päeval leidsime end varahommikul mööda lumist maanteed kihutavas bussis Sapporo poole suundumas. Kõik olid vaiksed ja kuidagi oma mõtetes, sest Abashiri oli meile kõigile pakkunud midagi, mida me ei olnud osanud oodata.

百聞一見7 Ise kogeda on parem, kui teiste kogemusi kuulata

      MINA OLEN SINU EESTLANE

      Viies vaade.

      Tolle Hokkaidō-aasta veebruari alguses üllatati meid ülikoolis uudisega, et läheme külastama ühte Sapporo algkooli. Nagu sellistel puhkudel ikka, pidime olema valmis oma maad ja rahvast väikestele jaapanlastele tutvustama, seetõttu olime külastuspäeva hommikul ootusärevad ja ülikooli juures varakult valmis. Jaapani koolisüsteem sarnaneb tänapäeva Eesti koolikorraldusega, kuigi kooliastmete liigendus on pisut erinev: algkool kestab kuus, keskaste kolm ja gümnaasium samuti kolm aastat. Jaapani koolide eripära on see, et kõik kooliastmed asuvad tavaliselt eri hoonetes, nii et jaapani lastele on ühest astmest teise minek kooli vahetamise tõttu lausa füüsiliselt tunnetatav. Muidugi on sel süsteemil ka varjuküljed, sest nii keskkooli kui gümnaasiumisse astumiseks tuleb sooritada eksamid, mis seab laste õlule suure stressikoorma.

      Algkooli jõudnud, jätsime oma jalanõud kooli fuajees asuvatele riiulitele ja torkasime jalga külalistele pakutud sussid, seejärel jagati meid otsekohe klasside vahel ära. Minu klass oli neljas, millel oli koguni seitse paralleelklassi. Mingisugust erilist häbelikkust polnud märgata ja lapsed võtsid mul ilma pikemata kätest kinni, nii et mõlema käe sõrmede otsas rippus vähemalt paar last, ja need, kes hästi ei ulatanud, üritasid mul püksisäärest krabada ning talutasid mu niiviisi õhinal oma klassiruumi. Klass oli täies piduehtes: seintel ja ukse- ning aknaavades rippusid paberist tehtud värvilised ketid ja mitmesugused origami voltimistehnikas valmistatud lilled. Minu suureks üllatuseks ilustas klassi tagaseina spetsiaalselt mulle adresseeritud tervitus sõnadega „Yōkoso, Nukke-san!”, mis tähendab „Tere tulemast, preili Nukke!”, ja kümmekond paberist isetehtud sinimustvalget lippu! Lapsed olid õpetaja sõnul kõvasti vaeva näinud ning lausa mitu kuud pärast tunde koos käinud, et uurida välja, kus see Eesti on, ja teha minu saabumiseks ettevalmistusi.

      Nüüd kogunesid kõik umbes üheksa-kümneaastased marakratid minu ümber, vaatasid mind pärani mustade silmadega nagu mingit imeasja, kuid hakkasid peagi igasuguseid küsimusi esitama. Osa neist küsimustest oli kindlasti õpetaja abiga välja mõeldud ja neid esitasid nad häbelikul ilmel. Ent niipea, kui õpetaja oli andnud loa esitada igasuguseid küsimusi selle kohta, mis lapsi huvitab, sattusin ma tõelise küsimuste laviini alla. Näiteks üks väikest kasvu tüdruk lähenes mulle ettevaatlikult, silmitsedes teraselt mu kõrvarõngaid, ning küsis, kas mu augustatud kõrvad ei valuta, mispeale ma rahustasin teda, öeldes, et üldse ei ole valus. Seejärel trügis teiste hulgast otsustavalt lähemale tarmukas poisiklutt ja küsis julgelt, mis loom mul koti küljes ripub ja kas see saba on ka päris ehtne. Ma hakkasin selle peale naerma, sest mu kotile oli haaknõelaga kinnitatud kahest naaritsanaharibast kokku rullitud vale-loomasaba, ja ma pidin tema südamerahu huvides seletama, et see on lihtsalt iluasi ja päris loomi ma enese ehtimiseks ei tarvita. Vahepeal tuli lausa mitu küsimust korraga, nii et õpetajal tuli lapsi isegi leebelt korrale kutsuda, et oleks võimalik ristküsitlusega jätkata.

      Väikesed lapsed on iseäranis avameelsed ja erinevalt täiskasvanutest ei tea nad kuigi palju Jaapani keerulistest etiketireeglitest, mis teeb nendega suhtlemise ülimalt nauditavaks. Enne kooliminekut antakse jaapani lastele vähemasti minu tähelepanekute kohaselt suhteliselt palju vabadust ja neid ei koormata liigsete piirangutega. Olin mänguplatsidel näinud ka ohjeldamatult jonnivaid maimukesi, kelle vanemad teiste täiskasvanute ees häbelikult kummardades oma võsukeste tujude pärast vabandasid. Üldiselt suhtutakse väikelastesse aga nii, et see iga on nende elus periood, kui nad on veel vabad ühiskonna kohati koormavatest käitumisreeglitest, ja seetõttu andestatakse neile paljud asjad, mida näiteks kooliealised enam teha ei tohiks. Ka algkool paistab silma üsna suure vabaduse poolest, selle märk on kas või koolivormi puudumine. See-eest paigutatakse ühte klassi õppima samavanused lapsed, mis tagab selle, et klassis ei ole veel muidu Jaapani ühiskonnale omast vanuse alusel tekkivat hierarhiat, mis hiljem dikteerib käitumise ja viisakusväljendite kasutamise. Algkoolilapsed alles õpivad, kuidas paljude erinevate isiksuste koostoimel hakkama saada, ja mulle tundus, et selle eesmärgi saavutamiseks tehti Jaapani koolides süstemaatilist tööd. Kujukaks näiteks on lausa kooliprogrammi sisse kirjutatud tegevused, mis peavad tagama teatava kollektiivsustunde tärkamise. Oleks vale mõelda, et jaapanlased on juba sündides kollektivistlikud, pigemini koolitatakse nad teisi enda ümber taluma ja oma soove maha suruma õppima pikkamööda. Nii on näiteks klassiruumi igapäevane puhastamine jäetud laste, mitte koristajatädi õlule – vastupidiselt sellele, kuidas see on Eesti koolides korraldatud. Peale selle on klassijuhatajatund mõeldud ikka selleks, et õpetaja kaasabil laste omavahelisi suhteid klaarida, võimalike hilisemate probleemide ärahoidmiseks.

      Minu klass tahtis mulle end parimast küljest näidata ja nii olid neil tol päeval tunniplaanis ka mõned koolitunnid, et demonstreerida, kuidas lapsed Jaapanis õpivad. Esimene tund oli kirjatehnika ehk jaapani keeles shūji. Kõik võtsid õpetaja käsu peale kappidest oma kirjatarbed, ladusid need korrapäraselt lauale ja asusid usinalt märke maalima. Õpetaja joonistas tahvlile hiina märgi hayashi (‘võsa’) ning käis seejärel pinkide vahel ja parandas kas pintslihoidu või märgikuju. Ka mulle eraldati vaba koht ja nii tõmbasin minagi musta tušiga hoogsalt paberile kaks kõrvuti asetsevat puumärki, mis tähendavadki jaapani keeles tihnikut. Mõned lastest hiilisid mulle lähemale, et näha, kuidas ma kirjutada oskan, ja õhkasid siis, endal silmad imestusest ümmargused: „Mareto-san wa jōzu!” („Küll Maret oskab ikka hästi kirjutada!”) Ega nemad ju ei teadnud, et ma olin selleks ajaks juba mitu kuud eraõpetaja juures jaapani kalligraafiat СКАЧАТЬ