Minu Jaapan. Maret Nukke

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hiljem oli mul võimalus külastada veel mitut erinevates Jaapani piirkondades paiknevat algkooli ja näha nii esimese klassi jõmpsikate kui ka algkooli vanimate, kuuendike koolitunde. Üks asi, mis igal pool silma hakkas, oli meesõpetajate rohkus, mis mõjus meie kodumaise koolisüsteemiga võrreldes kuidagi eriti kontrastsena. Huvitav oli jälgida, kuidas mehed isegi päris pisikeste lastega toimetasid ning kui sõbralik oli kogu õhkkond, millele aitas kindlasti kaasa ka keel, mida algkoolis kasutatakse. Väikesed lapsed nimelt ei oska veel kasutada viisakat jaapani keelt ning nendega suhtlevad vanemad inimesed lihtsamas kõnekeeles, mis loob sellise sundimatu atmosfääri, mida tuleb hiljem jaapanlaste täiskasvanuelus ette vaid ehk saketopsi taga. Hämmastas see, et hoolimata vabast suhtlemisvormist ja laste suurest hulgast, mis oli keskmiselt 35–40 last, valitses klassis oskuslike ja psühholoogias ilmselgelt vilunud õpetajate dirigeerimise all asjalik töömeeleolu, kust samas ei puudunud ka nali ja naer. Muidugi teadsin seda, et karmiks läheb õppimine alles keskastmes ja eriti gümnaasiumis, kus lapsed ägavad testiderohkuse all, kuid sellegipoolest jättis õpetajate professionaalsus mulle sügava mulje.

      Kui kirjatehnikatund lõppes, valmistuti üheskoos lõunat sööma. Jaapani algkoolides söövad lapsed oma klassiruumis ning serveerivad ja ka koristavad toidu ise. Nüüd asusidki neli väikest tragi poissi-tüdrukut, kes kindlasti olid klassi parimad korrapidajad ja kes arvatavasti olid karmi konkursi võitjatena selle au tänaseks endale saanud, asjalikult toimetades tassima laudadele Jaapani koolilõunat ehk kyūshoku’t, mis koosnes väikesest piimapakist ja kausikesest salati ning muu tervisliku kraamiga. Söömise ajal piidlesid lapsed mindki, et kuidas see kahvatu välismaatädi pulkadega söömisega hakkama saab ja üldse nende toitu suhtub, mistõttu üritasin süüa nii kabedalt kui võimalik ja kiitsin igal võimalusel koolitoitu, mis maitses kogu oma lihtsuses üllatavalt hea. Söögiaja lõppemisel koristasid krapsakad korrapidajad laudadelt pakendid ning pärast väikest hingetõmbepausi oli aeg suunduda järgmise päevapunkti juurde.

      Kui tavaliselt on spordipäev eraldi ja ilma eelnevate koolitundideta üritus, kuhu muuhulgas kutsutakse kaasa elama ka laste perekonnad, siis kallitele külalistele oli koolipere organiseerinud näidiseks selle lühendatud variandi. Kõigi klasside lapsed kogunesid avarasse aulasse ja võtsid klassikaupa üksteise taha viirgudesse. Meile demonstreeriti erinevaid võistlusmänge, mida jaapani lapsed spordipäeval mängivad. Nende hulgas oli selliseid, mida meie algklassideski vahel harrastatakse, näiteks erinevate vahenditega kombineeritud teatejooksud, kus distants tuleb läbida vahepeal palli jalaga edasi toksides või siis tagurpidi neljakäpakil kalpsates. Siiski jätsid mulle kõige eredama mulje tiimitööd proovile panevad võistlused, näiteks „jooks kolmel jalal” või „ratsanike võitlus”. Esimene neist, mille nimetus kõlab jaapani keeli ninin-sankyaku (‘kaks inimest, kolm jalga’), seisnes selles, et kaks last hoidsid teineteisel ühe käega kaela tagant kinni ja neil seoti pahkluust üks jalg paarilise omaga kokku, nii et sellises kummalises, Siiami kaksikute laadses olukorras olid nad sunnitud teatud vahemaa jooksma teistega võisteldes. See ülesanne nõudis lastelt tohutut pingutust, sest sel moel edasiliikumine õnnestus üksnes koostööd tehes. Teine vahva tiimitöö-harjutus oli pisut suuremaid oskusi nõudev samurai-ratsanike võitlus kiba-sen, mille puhul võeti üks neljastesse rühmadesse jagunenud lastest ratsanikuna kolmest ülejäänust moodustatud „ratsule”. Lahinguväljaks muutunud aulat mööda pööraselt ringi kapates üritas „samurai” oma vastasel hachimaki’t peast rebida. Erinevat värvi hachimaki’d, mille jaapanlased seovad tavaliselt ümber pea siis, kui neil on tarvis ette võtta mõni pingutust nõudev töö või võitlus, märgivad vastasmeeskondi, ning kõige rohkem vastaste peasidemeid kokku korjanud võistkond kuulutataksegi võitjaks. Kõiki neid ülimalt humoorikaid ja kaasakiskuvaid võistlusmänge saatsid ergutajate hüüded ning nende üks eesmärk näis olevat just klassi õpilastes ühtsustunde loomine. Muidugi oleks ilmselt võinud korraldada ka lihtlabased kergejõustikuvõistlused ning panna lapsed aja peale ühest aula otsast teise jooksma, kuid selle ürituse, mida jaapani keeles muuseas kutsutakse hoopiski sõnaga undōkai ehk kehakultuuripäev ja mitte spordipäev, mõte oli esmalt laste vaimne harimine, mitte niivõrd füüsiline proovilepanek, ehkki lapsed rassisid selle käigus päris korralikult.

      Kui „samurai-ratsanike” võistlus polnud veel lõppenudki, tuli üks õpetaja, kes püüdis silmanähtavalt oma ärevust varjata, teiste klassijuhatajate juurde ja ütles neile midagi, mille peale nood mõistvalt noogutasid ja midagi omavahel kokku leppisid. Niipea, kui mängulahing läbi sai, anti lastele korraldus uuesti klassikaupa rivisse võtta, mis neil õnnestus muide hämmastava kiirusega, ja meid, koolipere külalisi, paluti aula lavale. Siis astus ette koolidirektor, kes teatas rahuliku häälega, et väljas olla ilmastikuolud muutunud kaunis keeruliseks, sest algamas oli võimas lumetorm, ning seetõttu lühendatakse koolipäeva ja spordipidu lõpetatakse. Lapsed ei nurisenud selle peale üldse, vaid hoopiski haarasid aula seinte äärest sinna asetatud kotikesed ning ruttasid kiiremas korras oma kohale rivis tagasi. Nüüd hakkas direktor meid kõiki lahke külaskäigu eest nimepidi tänama ning iga kord, kui kellegi nimi välja hüüti, lehvitasid tema klassi lapsed vastava riigi lippe. Kui minu nimi hõigati, siis rõkkas terve mu klassitäis täiest kõrist, karjudes: „E-su-to-ni-a! Ma-re-to-san!” ja algkooli aula täitus korraks Eesti sinimustvalgete lippude merega. Ma tundsin end kui kõrvust tõstetu, sest mina olin nüüdsest nende Eestlane – see, kes nende väikeste jaapanlaste jaoks sümboliseeris rahvast kaugelt põhjamaalt. Ja seda ajal, kui Eestist ei teatud Jaapanis suurt midagi ning mul oli tulnud pidevalt ülikooliski seletada, kes ma sihuke üldse olen, ja tõestada, et Eesti-sugune riik üldse maa peal eksisteerib. Mõelda vaid, pärast iseseisvumist ja Jaapani konsulaarosakonna rajamist Tallinna oli enne mind käinud Jaapanis vaid käputäis eestlasi, kui otsustada mu viisa järgi, mis kandis järjekorranumbrit seitseteist. Nüüd aga oli seal lausa kolmkümmend kuus last koos nende kodustega, kes olid ilmselt kõik end Eesti asjaga kurssi viinud.

      Pärast seda omapärast lõputseremooniat tormasid mu klassi lapsed minu juurde ja paljud väikesed käed kallistasid mind kõvasti, toppides samas mulle sülle kotitäisi isetehtud kingitustega. Hiljem koju jõudnud, vaatasin ma neid väikeste agarate käte origamis volditud lilli, nukke, palle ja muid esemeid ning joonistatud pilte veel nädalaid ja meenutasin seda toredat väikeste jaapani inimestega kohtumist.

      Ent ilm oli tõepoolest kurjaks pööranud ja nii ei jäänud meil üle muud, kui oma suurte fännidega hüvasti jätta ja läbi lumetormi koduteele asuda. Lapsed jagati, ilmselt elukoha järgi, kiiresti umbes kümnestesse rühmadesse, misjärel nad asusid lumevallide vahel tihedas sajus hanereas teele, üks õpetaja kolonni ees, teine taga, ning meile kinnitati, et iga laps viiakse turvalisuse mõttes koduukseni, kus ta siis vanemale üle antakse. Ma olin sellisest nutikast ja ka vastutustundlikust korraldusest igati liigutatud ning see tõestas veel kord, et Jaapani süsteemis on väga palju, mida tasub neilt õppida.

一致団結8 Selleks, et midagi saavutada, tuleb teistega kokku hoida

      MARET LA BOMBA

      Kuues vaade.

      Jaapani loodus on võrratu oma mitmekesisuses, mille tingib asjaolu, et selle saareriigi territoorium on põhjast lõunasse „välja venitatud” ja jääb tegelikult mitmesse kliimavöötmesse. Põhjas, Hokkaidō saarel, valitseb umbes selline ilmastik nagu Eestiski, kus talvel on temperatuur miinus kümne kraadi ümber, vahel sekka krõbedamatki, ja kevad saabub mais. Maikuise kahekümnekraadise soojaga juba ära harjunuid ehmatab iga aasta juuni algul nädalaks võimust võttev külmalaine, mida kohalikud nimetavad sireliteaegseks jaheduseks. See külmaõhuvoog saabub keset varasuve Siberi aladelt ning on säärase nime saanud sellest, et langeb kokku sirelite õidepuhkemise perioodiga. Hokkaidō kliima on suhteliselt kuiv ja karge õhuga ning seetõttu on see saar kohalike turistide meelispaik, iseäranis Jaapani suvekuudel. Turistid sõidavad sinna hordidena kokku, et imetleda Furano kirevaid lilleväljasid või mekkida Hokkaidō kööki, mille lipulaev on hiinapärane roog Sapporo rāmen – sügavas kausis serveeritav supp leemes hulpivate paksude nuudlitega, СКАЧАТЬ