Minu Jaapan. Maret Nukke
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Minu Jaapan - Maret Nukke страница 12

Название: Minu Jaapan

Автор: Maret Nukke

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Книги о Путешествиях

Серия:

isbn: 9789949479689

isbn:

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ka Hokkaidō loomariik on enam-vähem sama, mis Eestiski, põhilised metsaelukad on hokkaidō hirved, pruunkarud ja punarebased. Saare kaguosas, Kushiro lähistel asuval märgalal aga pesitsevad jaapani laulukured, kelle elegantset tantsumängu võib käia kevadtalvel nautimas. Seevastu Jaapani saarestiku peasaare Honshū loodus erineb põhjapoolsest juba tuntavalt ning seal on paljud taime- ja loomaliigid sellised, mida ei leidu kuskil mujal maailmas, kandes oma liiginimetuses ka selle erisusele selgelt viitavat sõna japonica. Mida rohkem Jaapani lõunaosa poole suunduda, seda niiskemaks ja soojemaks kliima muutub, iseäranis suvekuudel, kui tappev, umbes kolmekümne viie kraadine palavus ei luba ilma konditsioneerita elada. Saareriigi kõige lõunapoolsemad saared moodustavad ametlikult alles 1972. aastal Jaapani koosseisu arvatud Okinawa ehk vanema nimetusega Ryūkyū saarestiku, mis jääb juba subtroopilisse kliimavöötmesse. See on Jaapani surfiparadiis ja talvisel perioodil kogu riiki omamaiste puuviljadega varustav looduslik varaait.

      Jaapanlased on teadupoolest suured loodusesõbrad, kes armastavad külastada kodumaa matkaradu ning teevad seda lausa bussitäite sõpruskondade, ettevõtete ja koolide kaupa. Pealegi on jaapanlastel tava korraldada teatud aastaaegadel organiseeritud loodusvaatlust, millest annavad tunnistust kas või näiteks kevadine ploomi- ja kirsiõite vaatamise pidustus hanami, sügisene kuuvaatamine tsukimi ja värvikirevate vahtralehtede vaatlemine-korjamine momijigari.

      Sellest kõigest võiks järeldada, justkui oleksid jaapanlased loodusega iseäranis sina peal, elades samas rütmis ja muutes vastavalt aastaaegade vaheldumisele ka kangamustreid ja toidupoolist. Sellegipoolest näib mulle, et nende seos loodusega on tegelikult pinnapealne, inimesed jäävad ise kõrvaltvaatajaks ja ehk koguni kartlikuks, et ega loodus liialt lähedale ei tüki. Muljet tugevdab veelgi asjaolu, et jaapanlased on tegelikkuses loodusega üsna pahuksis, millest annab tunnistust ohjeldamatu tööstuslik loodusreostus. Võib tuua palju inimese ja looduse vastasseisu näiteid, mis õõnestavad jaapanlaste enda loodud kuvandit rõõmsast kooseksisteerimisest ja loodusesõbralikkusest. Tegelikult polegi ju jaapanlased ajalooliselt koduloomi pidanud ning pigemini tõestab igat sorti maagiliste võimetega kehamuundajatest rebastesse ja kährikutesse uskumine vaid seda, et vanad jaapanlased koguni umbusaldasid loomi, mis tulenes ilmselt sellest, et nad neid hästi ei tundnud. Vahel lõi elav kujutlusvõime mõnest tavapärasest kohalikust elukast lausa muinasjutulisi deemoneid, nii nagu see arvatavasti on juhtunud lendoravaga, kelle üheks asualaks olevat Takao mäge peetakse siiani maagilise väega kiuslike tengu’de elukohaks.

      Parimad asjad Jaapanis olid minu jaoks mäed, sest ma lausa jumaldan neid looduslikke hiiglasi, millest Eesti on kahjuks ilma jäetud. Ma ei kujuta ettegi, et võiksin kunagi elada sellises kohas, kus puudub selline suur loodusstiihia, nagu seda on mäed või meri – minus ei ole materjali sisemaarotiks, sest eluks vajan ma õhku. Ja seda pakkus mulle ka Sapporo metsadega kaetud, „karvastest” mägedest ümbritsetud loodusega, kuhu ma juba sügisel olin oma sinise rattaga pikki trette teinud. Sapporo õhk on tõeliselt karge, ent sellest sain ma aru alles siis, kui hiljem Tōkyōd külastades põrkasin tossuse lämbuse eest tagasi juba lennukist maha astudes – suurlinna asi see õhusaaste!

      Nii et kui mu jaapani sõbrad tegid ettepaneku minna mägedesse suusatama, ei mõelnud ma kaks korda ning lõin kohe kampa.

      Nagu mu teisedki kursusekaaslased, olin oma sõpradega tutvunud Hokkaidō ülikooli Chikyū-kurabus ehk Maailmaklubis, mille tuumikuks olid juurat õppivad Fujimori, Ishikawa ja Maki-chan. Neil oli igal aastal tavaks nende ülikooli saabuvad välistudengid oma tiiva alla võtta, neid alguses abistada Jaapani eluolusse sisseelamisel ja hiljem sõprade ringis „väljaelamisel”. See oli muidugi naljaga pooleks öeldud, sest tegelikult olid nad alati valmis abi pakkuma, kui selleks vajadus tekkis, ent organiseerisid meile ka vahvaid väljasõite Hokkaidō loodusparkidesse või tutvustasid kohalikku kultuuri näiteks kas või kevadise Tšingis-khaani-party näol, mis seal kandis asendab jaapanlastele muidu nii tavapärast õitevaatlemist hanami’t.

      Niisiis kogunes suusaseltskonda kümme inimest: viis välistudengit ja viis meie Maailmaklubi-sõpra. Üürisime Hokkaidō üheks tuntuimaks suusakuurordiks peetavas Nisekos endale suusamajakese ja sõitsime bussiga sinna kohale. Niseko Hirafu nime kandev kuurort asub selle saare edelaosas Niseko mäel, millel on kõrgust üle 1300 meetri ning kus pidavat aastas maha sadama keskmiselt viisteist meetrit lund, tehes sellest väidetavalt ühe maailma lumerohkeima suusakuurordi. Kohe Niseko mäe naabruses kõrgub uhke, korrapärase koonuse kujuline Yōtei mägi, millele on selle kauni vormi tõttu antud hellitlev hüüdnimi Hokkaidō Fuji mägi.

      Sellest pidi saama tegelikult minu esimene mäesuusakogemus, sest varem olin nii kooliajal kui ka hiljem saanud ainult murdmaad sõita. Enne mäele viivasse marsruuttaksosse ronimist tegin suuskadel paar tiiru, proovides veidi uisusammu ja ka mõnd äkilisemat pööret, mis mul endise iluuisutajana siledal maal täitsa kenasti välja kukkusid. Sellepeale kuulsin, kuidas Fujimori-san ja Ishikawa-san mind eemalt takseerides omavahel tasa kommenteerisid: „Eestlase ja sakslasega pole häda midagi, nemad saavad hakkama, aga Batmani ja Ii-chani pärast on pisuke mure…” Mina olin kuulduga muidugi väga rahul, ehkki hiljem sain teada, et liiga vara ei maksaks ikka kah hõisata. Muidugi, olin juba Abashiris end tubli suusatajana tõestanud, kuid mongoli tüdruk Batman ja korealane Ii said seal oma esimesed tuleristsed ja nüüd, teist korda suuskadel seistes, olid nemadki otsustanud mäesuusatamise julgelt ära proovida.

      Rõõmsalt omavahel aasides jõudsime mäe alla, kus ostsime kolmepäevase mäepileti ja ronisime traatide otsas kõlkuvasse gondlisse, mis viis meid üles. Ma ei muretsenud üldse oma oskuste pärast, vaid mõtlesin endamisi, et kui nõlv tundub alla vaadates väga järsk ja jube, siis sõidan sellesama gondliga lihtsalt alla tagasi ja trimmin ülejäänud päevadel vaid mäejalamit. Mõne minuti möödudes gondel peatuski ja sõbrad käskisid meil välja minna, sest kõrgematelt tasanditelt, kuhu gondel järgmiseks suundus, algasid juba päris proffidele mõeldud raskemad rajad. Esimest korda üle tuhandemeetrise mäe umbes kolmveerandi peal olles avanes mulle nüüd vaade, mida ei osanud oodatagi – mäejalamil olev suusabaas, kus me gondlisse olime istunud, oli muutunud imepisikeseks ning selle ümber sagis täpikesi, mis osutusid suusatajateks! Ma olin üsna rabatud ja teatasin oma sõpradele, et tore oli, aga mina soovin nüüd gondliga veidi madalamale tagasi sõita. Säärase rumaluse peale hakkasid nad suure häälega naerma, teatades mulle karmi tõe, mille peale ma oleksin võinud isegi tulla – gondel ei vii kedagi alla, vaid ainult üles! Seda kuuldes olin enda peale hirmus vihane ja kirusin end mõttes. Oli mul tarvis üldse siia mäe otsa ronida! Nüüd ei jäänud mul üle midagi muud, kui alistuda ning loota iseendale. Valisime allaminekuks ühe kergematest radadest, mis mu jaapani sõprade arvates oleks pidanud meile sobima küll.

      Kui esimesed viiskümmend meetrit laskumist olid laugel pinnal ja juba mulle tunduski kõik okei olevat, siis äkitselt leidsin end järsu kallakuga nõlva servalt. Vaatasime sakslase Frankiga teineteisele ärevalt otsa, sest ka tema oli tõelisel suusamäel esimest korda, kuid ilmselt otsustas ta oma mehisust üles näidata ning laskus päris osavalt järgmise nõlvani. Tagapool oli kuulda, et Ii-chan, kes oli sõprade õhutusel samuti julgenud gondliga üles sõita, samas kui Batman targalt mäejalamile harjutama jäi, sattus nüüd täielikku paanikasse. Ta hakkas suurest hirmust koguni nutma ning keeldus suuskadel mäest alla sõitmast.

      Minagi olin üsna hirmunud, kui nägin enese ees vaat et kuristikku meenutavat nõlva, sest siiani olin lapsena julgenud Mustamäe Vanaka otsast, mis oli mulle tookord samuti kohutavalt kõrgena tundunud, vaid korra alla vaadata. Nüüd aga oli ainus väljapääs püüda elusalt ja tervelt mäest alla saada. Kogusin ennast pisut nõlvaserval, samal ajal selja taga Ii-chani nuuksumist kuuldes, kuid otsustasin siis kogu julguse kokku võtta ja tõukasin end ägedalt ettepoole.

      Juba esimesel hetkel, kui hakkasin Mustamäe laugetel küngastel õpitud kiirlaskuja küürakil ja põlvedest kõverdatud asendis meeletuks kasvava kiirusega alla libisema, taipasin, et olen СКАЧАТЬ