Minu Jaapan. Maret Nukke

Чтение книги онлайн.

      Nagu mu teisedki kursusekaaslased, olin oma sõpradega tutvunud Hokkaidō ülikooli Chikyū-kurabus ehk Maailmaklubis, mille tuumikuks olid juurat õppivad Fujimori, Ishikawa ja Maki-chan. Neil oli igal aastal tavaks nende ülikooli saabuvad välistudengid oma tiiva alla võtta, neid alguses abistada Jaapani eluolusse sisseelamisel ja hiljem sõprade ringis „väljaelamisel”. See oli muidugi naljaga pooleks öeldud, sest tegelikult olid nad alati valmis abi pakkuma, kui selleks vajadus tekkis, ent organiseerisid meile ka vahvaid väljasõite Hokkaidō loodusparkidesse või tutvustasid kohalikku kultuuri näiteks kas või kevadise Tšingis-khaani-party näol, mis seal kandis asendab jaapanlastele muidu nii tavapärast õitevaatlemist hanami’t.

      Niisiis kogunes suusaseltskonda kümme inimest: viis välistudengit ja viis meie Maailmaklubi-sõpra. Üürisime Hokkaidō üheks tuntuimaks suusakuurordiks peetavas Nisekos endale suusamajakese ja sõitsime bussiga sinna kohale. Niseko Hirafu nime kandev kuurort asub selle saare edelaosas Niseko mäel, millel on kõrgust üle 1300 meetri ning kus pidavat aastas maha sadama keskmiselt viisteist meetrit lund, tehes sellest väidetavalt ühe maailma lumerohkeima suusakuurordi. Kohe Niseko mäe naabruses kõrgub uhke, korrapärase koonuse kujuline Yōtei mägi, millele on selle kauni vormi tõttu antud hellitlev hüüdnimi Hokkaidō Fuji mägi.

      Sellest pidi saama tegelikult minu esimene mäesuusakogemus, sest varem olin nii kooliajal kui ka hiljem saanud ainult murdmaad sõita. Enne mäele viivasse marsruuttaksosse ronimist tegin suuskadel paar tiiru, proovides veidi uisusammu ja ka mõnd äkilisemat pööret, mis mul endise iluuisutajana siledal maal täitsa kenasti välja kukkusid. Sellepeale kuulsin, kuidas Fujimori-san ja Ishikawa-san mind eemalt takseerides omavahel tasa kommenteerisid: „Eestlase ja sakslasega pole häda midagi, nemad saavad hakkama, aga Batmani ja Ii-chani pärast on pisuke mure…” Mina olin kuulduga muidugi väga rahul, ehkki hiljem sain teada, et liiga vara ei maksaks ikka kah hõisata. Muidugi, olin juba Abashiris end tubli suusatajana tõestanud, kuid mongoli tüdruk Batman ja korealane Ii said seal oma esimesed tuleristsed ja nüüd, teist korda suuskadel seistes, olid nemadki otsustanud mäesuusatamise julgelt ära proovida.

      Rõõmsalt omavahel aasides jõudsime mäe alla, kus ostsime kolmepäevase mäepileti ja ronisime traatide otsas kõlkuvasse gondlisse, mis viis meid üles. Ma ei muretsenud üldse oma oskuste pärast, vaid mõtlesin endamisi, et kui nõlv tundub alla vaadates väga järsk ja jube, siis sõidan sellesama gondliga lihtsalt alla tagasi ja trimmin ülejäänud päevadel vaid mäejalamit. Mõne minuti möödudes gondel peatuski ja sõbrad käskisid meil välja minna, sest kõrgematelt tasanditelt, kuhu gondel järgmiseks suundus, algasid juba päris proffidele mõeldud raskemad rajad. Esimest korda üle tuhandemeetrise mäe umbes kolmveerandi peal olles avanes mulle nüüd vaade, mida ei osanud oodatagi – mäejalamil olev suusabaas, kus me gondlisse olime istunud, oli muutunud imepisikeseks ning selle ümber sagis täpikesi, mis osutusid suusatajateks! Ma olin üsna rabatud ja teatasin oma sõpradele, et tore oli, aga mina soovin nüüd gondliga veidi madalamale tagasi sõita. Säärase rumaluse peale hakkasid nad suure häälega naerma, teatades mulle karmi tõe, mille peale ma oleksin võinud isegi tulla – gondel ei vii kedagi alla, vaid ainult üles! Seda kuuldes olin enda peale hirmus vihane ja kirusin end mõttes. Oli mul tarvis üldse siia mäe otsa ronida! Nüüd ei jäänud mul üle midagi muud, kui alistuda ning loota iseendale. Valisime allaminekuks ühe kergematest radadest, mis mu jaapani sõprade arvates oleks pidanud meile sobima küll.

      Kui esimesed viiskümmend meetrit laskumist olid laugel pinnal ja juba mulle tunduski kõik okei olevat, siis äkitselt leidsin end järsu kallakuga nõlva servalt. Vaatasime sakslase Frankiga teineteisele ärevalt otsa, sest ka tema oli tõelisel suusamäel esimest korda, kuid ilmselt otsustas ta oma mehisust üles näidata ning laskus päris osavalt järgmise nõlvani. Tagapool oli kuulda, et Ii-chan, kes oli sõprade õhutusel samuti julgenud gondliga üles sõita, samas kui Batman targalt mäejalamile harjutama jäi, sattus nüüd täielikku paanikasse. Ta hakkas suurest hirmust koguni nutma ning keeldus suuskadel mäest alla sõitmast.

      Minagi olin üsna hirmunud, kui nägin enese ees vaat et kuristikku meenutavat nõlva, sest siiani olin lapsena julgenud Mustamäe Vanaka otsast, mis oli mulle tookord samuti kohutavalt kõrgena tundunud, vaid korra alla vaadata. Nüüd aga oli ainus väljapääs püüda elusalt ja tervelt mäest alla saada. Kogusin ennast pisut nõlvaserval, samal ajal selja taga Ii-chani nuuksumist kuuldes, kuid otsustasin siis kogu julguse kokku võtta ja tõukasin end ägedalt ettepoole.

      Juba esimesel hetkel, kui hakkasin Mustamäe laugetel küngastel õpitud kiirlaskuja küürakil ja põlvedest kõverdatud asendis meeletuks kasvava kiirusega alla libisema, taipasin, et olen СКАЧАТЬ