Minu Moskva. Manona Paris

Чтение книги онлайн.

      Õhtud lähevad kiiresti jahedaks ja nii otsustame oma neljanda Moskva-päeva lõpetuseks minna Patriarhi tiikide juurest konte soojendama DomŽuri kohvikusse. See koht on kõigi Moskvas käinud või elanud eesti ajakirjanike seas üsna tuntud. Väidetavalt olevat pea igaüks neist kas olnud mingil ajahetkel selle koha püsikunde või vähemalt lahkunud sealt nii, et ei mäleta, kuidas voodisse sai.

      Ootan pahelist joomaurgast, kuid astun sisse hoopis koogikülmletiga bistrookohvikusse, mille ööelulisemast poolest annavad tunnistust vaid laudkondade kaupa istuvad härasmehed, laual viinakarahvinid ja õlleklaasid. On tunda, et siia inimesed tänavalt väga ei satu – juba pärast paari omavahel räägitud eestikeelset sõna tullakse uurima, kas me oleme Eestist ja kas me oleme Jaanuse või Jürka sõbrad. Jah, me oleme Eestist ja Eesti Päevalehe korrespondenti Jaanus Piirsalu ja Eesti kodanikust ajakirjanikku Jüri Maloverjani, kes töötab Moskvas suure rahvusvahelise ringhäälingukorporatsiooni heaks, teab Krister hästi.

      Üks-kaks-kolm saame endale uued sõbrad. Meie nina alla kerkivad justkui nõiaväel viinapitsikesed ning juba lendab esimene toost.

      Tsurr! Kõik on kena ja tore, aga… Ei mina ega Krister joo viina. Kui, siis ohtra tooniku või apelsinimahlaga segatuna. Kas ongi käes see, mille eest isa mind hoiatas? Mu kallis papa on nimelt elanud nooruses mitu aastat Venemaal Žigulisid valmistava Togliatti7 autotehase katsesõitjana ja hiljem rallisportlasena kogu liidu risti-põiki läbi sõitnud. Ta teab enda kogemustest väga hästi, mis tähendab laudkonnas ette pandud viinatops ja sellest keeldumine. Vene mužik’ile8 võib see olla suurim solvang, mis ähvardab rusikad korralikult sügelema ajada. Pakutud viinast keeldumine näitab, et sa ei austa teda. Isa hoiatas meid: kui tullakse viina vägisi nina ette panema, siis täna ülevoolavalt ja ütle, et sa kahjuks ei saa – sul arst ei luba, maohaavade pärast. Nii pääses tema, kes ta ka viina ei joo, omal ajal austuseteemalisest nugadeleminekust.

      Millegipärast otsustame hetkel mu papa soovitust eirata ja võtame hingevärinaga oma klõmakad hinge alla. Brr, see lõikab sisikonda tõesti nagu kasaka mõõk! Võõrustajad naeravad ja pakuvad lisa. Teen enda meelest pühaduserüvetuse ja panen käe klaasile – vabandage, härrased, ma rohkem ei suuda. Ka Krister raputab vabandavalt pead. Ootame pahaseid nägusid, aga härrased noogutavad lihtsalt ja kummutavad karahvini enda klaasidesse tühjaks. Säh sulle solvangut!

      Nüüd tuleb leti tagant teed ja mahla ostma minna. Krister toob endale üldsegi kannu õlut, head lahjat Tšehhi Kozelit. Edasipidi joome oma marke, see tähendab mina teed ja Krister kesvamärjukest, ning mitte ükski koll ei kobise.

      Minul on Venemaal üldse keeruline leida endale sobilikku peojooki. Kanget kraami ma meelsasti ei tarbi, ja kokteilid on kuidagi väga kallid. Vein on siin kas magus või samuti hingehinnaga. Siidritest pole Moskvas eriti keegi kuulnud. On niinimetatud longero tüüpi joogid, ja vahel Krister neid mulle ka ostab. Need on aga jube magusad ja hakkavad liiga hästi pähe. Purki veidi lähedamalt silmitsedes selgub muidugi ka põhjus: enamik neist limonaadidest on alkoholisisaldusega 9 või 10 kraadi.

      Ah et miks Krister mulle joogi ostab? Naljakas on see, et ma hakkasin ise oma rahakotti Venemaal kaasas kandma alles paar aastat pärast Moskvasse saabumist. Enne seda liikusin Kristeriga koos ja andsin oma raha tema põuekotti. Kartsin nii hirmsasti vargaid, vanaema oli oma Venemaa-reisi juttudega mus korraliku eelarvamuse tekitanud. „Kanna alati raha põuekotis ja koba mitu korda päevas, kas kõik ikka alles on,” kõlas tema raudne soovitus. Ta nimelt veetis suurema osa kuuekümnendate algusest, reisides mööda tollase NLi sanatooriume. Mu memmeke oli üldse delovaja baba9, kes oskas Nõukogude Liidu sotskindlustuse süsteemi kenasti kurnata.

      Tõe huvides pean siiski mainima, et viinajoomise õpin ma Moskvas üsna ruttu ära. Siis, kui see tuuakse lauale jäätunud karahvinis, nii et märjuke venib pitsi. Selline vodka paitab mõnusalt sisikonda. Kui peale hammustada veel viinamarjavääti mässitud piprapekki, tundub elu õite magus. Meil tekibki üsna pea kaameramees Antoniga omalaadne premeerimissüsteem: tähistame hästi õnnestunud võtteperioodi või kellegi pikemaks ajaks lahkumist tavaliselt Kortšma restoranis, mekkides salo’t (Ukraina pekki) ja horilka’t (nii need hohollid10 hundijalavett kutsuvad). Muidugi napsame sel kombel vaid paar pitsi viina söögi alla, kuna söögiks on enamasti midagi kuuma ja rasvast. Ja maitsvat.

      Aga tagasi meie neljandasse Moskva-õhtusse. Viinaküsimus DomŽuris lahendatud, hingame kergendatult. Tegelikult oleme aga just sattunud vihma käest räästa alla. Teemaks tulevad nüüd hoopis muud eluväärtused kui alkohol: ajalugu ja selle tõepärasus, inimesed ja nende elatustase ning Nõukogude Liit ja tema pärand. Ühel hetkel adun endalegi ehmatuseks, et ma olen jäänud oma lauda üksi kahe-kolme harrastusajaloolasega vaidlema tõe ja õiguse üle. Klõnks, mina oma olematu vene keelega!

      Mu vene keel koosnes tol ajal oskusest öelda asju ümber kõige lihtsamate sõnadega. Nagu näiteks: palun mulle see asi, mis on vajalik selle asja ajamiseks, millega saavutatakse vot selline tulemus. Tulemus on – arvasite ära – midagi õige koomilist. Selline suhtlusviis on sobinud naisteajakirja tehes Lätis asuvate venelannadest ülemustega puude-maadejagamiseks, kuid päris keelekeskkonnas, arutades poliitiliselt tundlikke teemasid, jääb see hirmsal moel puudulikuks.

      Olen seetõttu oma Venemaa-elu alguses enam kui ettevaatlik, isegi kauplustes käimine on minu jaoks suur ettevõtmine: moskvalaste kiire ja haugatav kõneviis paneb mu omajagu puterdama. Ning inglise keelt ei räägi Moskvas peaaegu mitte keegi.

      Nii saavad kaaslaudkondlased mu kohmakate seletuste üle korralikult naerda. Ma üritan neile selgitada aprillisündmuste tagamaid; kuidas sattusin fotograafina „Rossija-Rossija!” karjunud inimeste kivirahe alla, või kuidas pronksmees ja trollipeatuse all olnud kalmud viidi ümber pühitsetud mulda. Iga mu kohmaka selgituse peale saan ma kiirkõnes esitatud tugevasti hinnanguliste küsimuste tiraadi. Ma üritan jääda viisakaks ja selgitada asju võimalikult lihtsate sõnadega, kuid mehi see ei rahusta. Ikka pommitatakse mind ühtede ja samade asjadega.

      „Miks te arvate, et teid okupeeriti? Miks otsustasite hakata fašismi pooldama? Miks te olete nii tänamatud? Nõukogude Liidu arvelt oli teil ju hea elu, liit tõi teile tehased ja infrastruktuuri ja liit vabastas teid Hitleri alt! Kuidas sa saad üldse väita, et teil on nüüd parem elu kui liidu ajal? Miks sa ei oska vene keelt, kuigi meie riik õpetas seda sulle 12 aastat!”

      Aitab! Ma vihastan ja võtan välja oma korraliku, süvaklassi tasemel õpitud inglise keele, kui saavad aru, siis palun väga:

      „Eesti okupeeriti, sest Venemaa tungis Molotov-Ribbentropi pakti alusel Eesti territooriumile; aga aastal 1945, kui Punaarmee tungis Eestisse, olid sakslased juba ammu läinud; ja Nõukogude Liidu tehased tõid toorme Eestisse ja viisid lõpp-produkti kohe välja ning kurnasid meie maad; ning loomulikult on meil СКАЧАТЬ