Minu Moskva. Manona Paris

Чтение книги онлайн.

      Muide, Moskva toiduasutustes on töötav köök vaat et haruldus. Kohalike söögikohtade kokkade lemmikrelv on mikrolaineahi. Ka igas korralikus kodus on see masin aukohal ja Anton üllatub, kui ma meie esmatarbete šopingutuuril „mikrole” kategooriliselt vastu olen. Tuleb tunnistada, et Tallinnasse jäi mul küll üks mikroke maha, aga ma kasutasin seda harva, peamiselt vaid hakkliha sulatamiseks ja veel harvem hommikukohvi soojendamiseks. Ning tõsi, ka Eestis pannakse söögikohtades mõnikord toit mikrolaineahju, eriti odavad päevapraed. Kuid Eestis teeb teenindaja vähemalt kõik endast oleneva, et seda fakti varjata.

      Moskvas torgatakse külmad kartulid koos hangunud kotletiga uhkelt sinu silme all ahju, mis pannakse viieks minutiks maksimumvõimsusega tööle. Kes iganes mikroga midagi soojendanud on, see teab, et toit kuivab niimoodi maitsetuks känkraks. Eriti kehtib see saiakeste puhul, nii et alati, kui neid Moskvas putkast osta, tuleb ennetavalt röögatada – ärge soojendage! Ja siis võtta siirast hämmingut täis teenindajalt oma pirukake vastu söödaval kujul.

      Selles keldrikõrtsis, kus oma kolmandal Moskva-õhtul maandume, annab kulunud sisustus ja laudade taga tukkuvad stampkunded tunnistust niinimetatud demokraatlikest hindadest, mis kohalike slängis tähendab taskukohasust. Moskva on just pudenenud maailma kalleima linna staatusest edetabeli neljandale kohale. Hoolimata asjaolust, et viimane majanduskriis just algas, on hinnatase ikka veel nööriv. Rubla on küll euro suhtes vabalanguses, kuid inflatsioon on kärme seda vahet sööma. Ühes valuutavahetuskohas aga näeme elektrontabloole soditud tuttavat ingliskeelset keskmist näppu tähistavat roppust, mis näitab ilmekalt siinsete lihtinimeste suhtumist valuutaga mängimisesse. Kohalik keskpank rõõmustab: tehes kõiki koos vaesemaks, parandab kogu maa oma rahapuudust ja väljavaateid maailmaturul.

      Ligi astub kärme kelner ja küsib, mida pakkuda. Noh, oleks hea, kui saaks tassi teed, ühe õlle ja kaks seljankat, tellime me ilma menüüsse vaatamata. Kui kallis selline valik ikka olla saab! Supike tuuakse ja see on nagu seljanka ikka: soe, vürtsikas, aga oi kui napp. Õlu on külm ja tee on vaid tavaline pakike, mida putkas müüakse paari rubla eest. Mis meil aga silmad suureks ajab, on arve kogu selle suutäie eest. Selgub, et pisike tassike suppi maksab 300 rubla (7,5 eurot), õlu niisamuti ja tassike lihtlabast pakiteed 150 rubla (3,75 eurot). Ja seda kõike kohas, mille interjöör meenutab heal juhul Valli baari Tallinnas!

      (Kui me hiljem Antonile seda kogemust kurdame, siis ta vaid noogutab ja ütleb: aga vaadake, kui hea koha peal see kõrts asub! Otse Sadovaja ääres, suurte ametiasutuste kõrval!)

      Krister vannub veidi serbohorvaadi keeles (ettekandja tõstab pea – jaa, ilmselt on ka tema Švejki lugenud!) ning tõuseb laua tagant: me polnud sellise väljaminekuga arvestanud ja nüüd on vaja kiiresti leida rahaautomaat. Mina jään laua taha panti, kuniks ta väljast töötava automaadi leiab, lisaraha välja võtab ja tagasi tuleb.

      Jutud Moskva hinnatasemest on kohati legendaarsed ja püüdsid mind kinni enne, kui ma oma jala üldse linnasillutisele sain asetada. Krister meenutas, kuidas ta aastaid tagasi, kui ta veel Prahas raadio Vaba Euroopa toimetaja kõrge palga peal töötas, läks Moskvasse sõbrannale külla ja otsustas mängida laia lehte – lähme restorani sööma! Neiu sai naerukrambid ja viis ta bistroosse. Mu isagi meenutas, kuidas ta käis mõni aasta tagasi Skandinaavia tippärimeestega Moskvas automessil, ja ka nood, kes liigutavad maailmas miljoneid, läksid Venemaa pealinnas, kõrvad longus, pitsale. Sest isegi nende hotelli restoranist visati nad viisakalt välja, vihjates võimalikule maksejõuetusele. Vähemalt 200 euroga peab siin restoranides ikka arvestama…

      Kõrtsi tagasi tulles on Kristeril aga juba naerunägu ees ja itsitades jätame ooberile isegi veidi jootraha, mille üle härrasmees siiralt üllatunud ja rõõmus on. Esiteks pole jootraha Moskva tavakõrtsides eriti levinud, kui sa just ei taha eriliselt tänu avaldada. Ja teiseks õpetas kelner meile siinse elu kõige väärtuslikuma nipi: alati vaata enne hindu! Mitte keegi Moskvas ei pahanda ega vaata viltu, kui inimesed otsustavad pärast menüüga tutvumist lahkuda. Hiljem näen ma, et samamoodi käituvad ka sellised tegelased, kes sõidavad treppi Lexusega ja riputavad nagisse naaritsanahkse kasuka.

      Muide, alguses pean kasukaid kandjate rikkuse märgiks, kuid hiljem õpin, et karusnahkne kasukas maksab keskmiselt 30 000 rubla (umbes 715 eurot) ehk pole Moskvas mingi eriline rikkuse näitaja. Kasukaid ostetakse enamasti järelmaksuga ning kolmanda Moskva-aasta alguses õnnestub näha isegi naaritsanahkses kasukas kerjustädi.

      Venemaa keskmine sissetulek kõigub 2010. aasta paiku ametliku statistika kohaselt 385–400 euro ringis, kuid umbes 14 protsenti rahvastikust elab allpool vaesuspiiri. Selle aja ametlik statistika nendib, et Moskvas on vaesuspiiri kuusissetulek 62 eurot ehk 2181 rubla. Vaadates meie äsjast arvet – Moskva linna vaene saaks oma kuusissetuleku eest umbes kaks ja pool korda keldriurkas supil käia.

      Hiljem loen netist, et üks kohalik noor ajakirjanik Liza Surnatševa tegi eksperimendi, kas sellise kuusummaga elab täisväärtuslikult ära. Ei elanud, isegi ligilähedaselt mitte, isegi kui toituda vaid tatrast, kanakondisupist ja poolmädanenud porgandist. Surnatševa nentis, et tema artikkel peaks kohalikel võimukandjatel küll häirelambid põlema panema, seda enam, et see summa, 62 eurot, on ametlikult mõeldud täiskasvanud töömehe kuu aja söögirahaks.

      Toona keldrikõrtsist värske õhu kätte ronides lubasime suureliselt hakata ise süüa tegema. Tuleb unustada Tallinnas külge hakanud komme väljas lõunatada. Siinkohal põrkuvad minu ja Kristeri maailmavaated. Krister arvab, et Moskvas tuleks toitu ostes eelistada pisikesi kioskeid ja nurgapealseid minipoode, sest just neis on tema meelest parim kaup ja soodsaimad hinnad. Mina tahaks teha sisseostud kas suurest hea valikuga marketist või otsida mõne turu.

      Saatus näitab, et õigus pole kummalgi – kõikjal on ühtemoodi kallid hinnad. Vahe on ainult selles, et putkas ja pisipoes jääd sa kiiresti müüjale isiklikult silma ja ta hakkab sulle paremat kaupa hoidma. Surnatševa jõudis oma eksperimendi käigus samasugustele järeldustele: tema sõnul on Moskvas odavalt hakkamasaamine siseringi kuulujate saladus, kes vajalikku infot omavahel jagavad. Kui ma vaatan neid ridu kirjutades (aastal 2011) oma nädala СКАЧАТЬ