Minu Moskva. Manona Paris

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et midagi pole päris paigas. No näiteks teadmine, kus nad tulevase öö veedavad. Mina hoian kramplikult oma passiga kotti üle õla ja üritan miilitsatega mitte silmsidet luua. Krister aasib mind ja ütleb, et ma olen miilitsate jaoks liiga tüütu tegelane – lääne inimene, hakkab veel õigusi taga nõudma. Usbekke ja tadžikke on märksa mõnusam kiusata.

      Saan peagi selgeks, et Moskva heakord elabki endistest lõunapoolsetest liiduvabariikidest pärit võõrtööliste arvel, kes teevad moskvalastele enestele sobimatuid räpaseid ja odavaid töid. Just gastarbeiter’id4 pühivad tänavaid ja müüvad teile putkas odava, ent maitsva šaurma – õhukese saia ehk lavaši sisse koos salati ja kastmega keeratud varda otsas küpsenud liha. Hoolimata sellest pole suhtumine neisse kuigi leplik, vaid pigem otseselt rassistlik ja kiusav. „Kitsaste silmadega inimesed” on veel viisakas väljend, vihjates nende asiaatlikumale väljanägemisele. Karmimad ütlused ei kannata trükimusta.

      Kihutades Antoni sabas läbi Leningradski vaksali metroo poole, pole mul aga mahti täpsemalt nende inimeste hingeellu süveneda. Seda enam, et tõmmud mehed astuvad Kristeri ja Antoni eest ära, kuid minu eest mitte. Põrkan paari pilusilmaga kokku ja vaatan, kuidas nende kuldhambaid täis suu selle peale (kahjurõõmsalt?) naeratuseks avaneb. Vanake Lenini kuju metroosaali keskel heidab mulle heasüdamliku muigega pilgu, kui temast mööda kihutame. Ta justkui tahaks mulle silma pilgutada. Mis sa pabistad, lilleke…

      Tahaksin peatuda ja küsida, mis siin naljakat on, kuid juba siseneb Anton ühte käiku ja me olemegi maa all. Keset kuulsa Moskva metroo ilunikerdusi ja maalinguid. Au töörahva diktatuurile, mis kinkis meile nii kauni metroo – sedasi ütleb paatoslik ülistus seinal. Ja tõsi ta on. Venemaa pealinna allmaarongide jaamu peetakse maailmas kauneimateks ja metroosüsteemi muu Vene segaduse taustal – kummaline küll – ka ülihästi korraldatuks. Skeem on lihtne ja loogiline, ümberistumisi on palju ning rong läheb tööpäeviti iga minuti tagant.

      Kannab see krempel muidugi Lenini nime. Loomulikult hüppab mu niigi paanikas mõttekera Vladimir Iljitš Uljanovile ja tema abikaasa saatusele. Vaimus kerkib mu kõrvale haigusest tingitud kurbade kalasilmadega aher naine Nadežda. Nadjake, kes järgnes oma mehele orjalikult kõikjale, ka armukeste juurde. Ta oli sedasorti ära pööranud „dekabristi naine”, kes abiellus tulevase mehega pärast viimase vanglast saadetud salakirjakest. Enne seda olid nad põgusalt tuttavad ja isegi ei sümpatiseerinud teineteisele. Kirjakeses polnud ka mingit armastust, lihtsalt sõnum, et tule minuga asumisele! Ei noh, mehe seisukohast mõistlik, nii ei pidanud Lenin üksi pärapõrgus revolutsiooni ette valmistama, tal oli privaatsekretär.

      Kas see ongi mu saatus? Kas selleks torman ma pärast ühest ikkest vabanemist kohe teise? Et pühendada oma elu isikliku karjääri edendamise asemel jälle ühele mehele? Kas selle eest üritabki Krupskaja mind hoiatada? Raputan end. Mine tagasi, Nadjake, sinna, kust iganes sa välja vupsasid, ja võta oma hull mees ühes! Tuleb rong, ja võtab mu endaga kaasa, jättes Lenini kuju kusagile massi sisse maha. Huhh.

      Taas uus peatus, taas trügimine. Pea tühjeneb mõtetest, vaatan parem, et ma kellelegi otsa ei kuku. Üritan vaadata inimesi enda kõrval ja ees, kuid nad pööravad mu eest ära. Kõigun eskalaatorilindil nagu kuivav pesu ja vaatan üles. Väljapääs on lausa ebareaalselt kõrgel. Mitukümmend meetrit vertikaali, liikuvat treppi suisa mitusada. Käsi kobab eskalaatori äärt kindlamalt pihku. Ära vaata alla. Huvitav, kas mul kõrvad lukku ei peaks minema? Esitan küsimuse Kristerile ja ta leiab, et kui kiiresti alla sõita, siis peaks, aga me oleme ju üsna aeglaselt liikuval lindil.

      Ja korraga – ere päikesevalgus. Metroo sülitab meid sama kiiresti tänavale, nagu ennist allagi neelas. Pisikesed vanad roosad ja kollakad majad ning väike armas kohvik.

      „Jääme siia, sööme hommikust,” viitab Anton, kohver ikka veel käes (kuidas ta jaksab?), ja naeratab esimest korda.

      Enam pole trügimist ja sissepoole pööratud kurje nägusid, on vaid avala naeratuse ja kena pitspõllekesega näitsik. Korraga ilmuvad lauale karamelli-latte ja mooniseemnetest mustavad pannkoogid. Teisel pool vaateakent näen klantsajakirju ja sülekoeri jalutavaid prouakesi. Kodanlik idüll missugune! Ja mu tulevane abikaasa vaatab mulle otsa sära-säravi silmi.

      Olen hiljem üritanud mitu korda seda esimese Moskvahommiku Šokoladnitsa ketti kuuluvat kohvikut üles leida. Just toda pisikest kohvimajakest, mis tukkus unisena hommikuses päikeses – tuleb ju Tallinna rong sisse napilt kell 9. Seal jõudsin esimest korda äratundmisele, et, hei, elul siin linnas pole viga midagi!

      Arvan ka teadvat, miks ma seda kohvikut enam ei leia – see koht on jäänud meelde helge oaasina pärast emotsionaalset rongisõitu, esimese metroosõidu vintsutusi ja kogu tohuvabohu, mida Moskva kui „kurjuse impeeriumi” pealinn tavalises eestlases esile kutsub. See on koht, kus too taak esimest korda end mu õlgadelt maha tõstab ja laseb endale kohvi välja teha.

      Anton teeb ehtsa, aega mitteraiskava moskvalasena meile selgeks edaspidiste päevade kava. Sidesõnana kordub iga lause ees „lühidalt” ehk korotše. See on muuseas kõigile moskvalastele väga iseloomulik väljend, tõden hiljem. Aeg on raha ja pikaks jutuks mõlemat ei jagu. Käibel on isegi anekdoot, mis kõlab nii: „Kui kõik ausalt ära rääkida, sai kõik alguse sel ja sel (pane siia suvaline aastaarv) aastal, aga lühidalt öeldes tahan ma seda.”

      Ehk siis lühidalt: esimene samm – viime kohvri Antoni koju. Teiseks saame kokku kinnisvaramaakleriga, et Krister saaks ametikorteri välja valida. Kolmandaks, kui korter käes, on vaja sõlmida üürileping ning miilitsas end Moskvasse registreerida, et siis omakorda minna välisministeeriumisse lõplikku, aastast viisat taotlema. Mnjaa, Majakovskil oleks siin palju urisemist… Mäletate küll tema poeemirida: „Sind hundina pureksin, bürokratism!”

      Anton on teinud meie eest esmase valiku: neli korterit enda kodu lähedal pooletunnise jalutuskäigu sees. Piirkonnaks Sadovaja-Suhharevskaja. Kõigil neil korteritel on kiviviske kaugusel üks või kaks metroopeatust. Moskvas määrab elukoha väärtuse ennekõike see, kui hästi sealt liikuma pääseb. Metroo vahetu lähedus on pidevate ummikute linnas väga suur pluss. Mitu metroopeatust – veelgi parem.

      Saame kokku maakleri, idamaiste näojoontega tõmmu neiuga. Tema väheldane kogu on rõivastatud pööratud nahast erkoranži kasukasse ning lakknahast tikk-kontsaga saabastesse. Temast õhkub midagi (mitte halvas mõttes!) võõramaist, mittevenelaslikku. Hiljem selgub, et ta on pärit Kaasanist Tatarstanis. See on üks rikkamaid ja isepäisemaid Venemaa piirkondi, paljuski tänu suurtele naftamaardlatele. Tatarlastel, keda on selles Volga-äärses vabariigis üle poole elanikest, on oma keel ja valdav religioon islam. Mõned kuud hiljem Kaasanit väisates satume näiteks kohalike noormeeste peale, kes tervitavad meid heakskiitvate hõigetega, kuuldes me Eesti päritolust, sest „ka meile need venelased ei meeldi”.

      Maakler-kaunitar on terve hommiku väsimatult Antonile mobiilile kõlistanud ja nii saame kogu hommikusöögi kuulata „Indiana Jonesi” algusmuusikat, mida Antoni telefon väljastab. Tollal ajas see mind veidi naerma, kuid hiljem adun, et see viisike on kuidagi väga… väga Anton.

      Neiuke üritab meid nüüd näost näkku kohates surnuks rääkida: oi, kuidas reis läks, kuidas Moskva meeldib? Kuidas Eestis elu on, üürikorterite hinnad? 300 eurot Tallinnas kuu eest? Oi, Moskvas ei saaks nende hindadega isegi äärelinna midagi normaalset.

      Ta pajatab, et korralikud kesklinnakorterid on isegi kohalike jaoks liiga kallid, neid vahendab ta ennekõike suurte korporatsioonide Moskvas töötavatele spetsialistidele. Skeem olevatki selline, et kesklinna korteri omanik kolib elama Moskva äärelinna suvilasse ning elatab end korteriüürist.

      Jutukas neiuke räägib rõõmsalt ka endast, kuidas ta on kogu oma elu püüelnud СКАЧАТЬ