Minu Moskva. Manona Paris

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pind üürile võtta. Ehk siis jätaks ta ilma vahendustasust, milleks on ühe kuu üür.

      „Mis sellisel juhul siis saab?” küsib Krister neiult meelega natuke naiivselt.

      „Tulevad karmid vennad, kes peavad maha tõsise jutuajamise,” teatab neiuke avalalt laua ääres jalga kõlgutades.

      Diil on allkirjad saanud, enam pole vaja karta.

      Kui palju selliseid „jutuajamisi” ette tuleb? No ikka tuleb… Ning nagu muuseas mainib neiuke, et ta vend teenis Tšetšeenias Vene armee erivägedes.

      Korraks küll muutub Nastjakese naeratus virilamaks, kui selgub, et meil polegi vajalikku summat sularaha kaasas. Meie aga olime enam kui veendunud, et saame selle lasta ERRi raamatupidajal kusagile üle kanda – me ju ometigi kasutame suurt ja tuntud maaklerifirmat?

      „Oi, me ei usalda panku,” teatab tunnustatud kinnisvara-firma töötaja ja sädistab kinnituseks, kuidas isegi tema Kaasani babuška5 hoiab raha kodus sukasääres kolmes vääringus – rublades, dollarites ja eurodes. Et igasuguseid saatuselööke võimalikult palju ette pehmendada. Mõistetav kah, majanduskriis on just alanud. Eelmise suure kriisi ajal 1998. aastal langes rubla väärtus üleöö kuus korda ja mälestus sellest pole kuhugi kadunud.

      Et panku ei usalda kriisi ajal ka kohalik võim, saame omal nahal tunda. ERRi raamatupidaja kannab raha Kristeri arvele, kuid meil tekib ootamatu probleem raha automaadist kättesaamisega. Swedbanki automaat vilgutab ekraanil kirja, et üle 6000 rubla ta korraga välja ei maksa. Selline olevat seadus, et inimesed ei võtaks arveid tühjaks. See mõjub mõnitamisena linnas, kus keskmine restoraniarvegi on heas kohas enamasti suurem.

      Läheme pangakontorisse sisse, et pärida, kuidas suuremat summat arvelt kätte saada. Esimesena põrkame vastu keset saali istuvat sekretärineiukest. Tema muidugi midagi ei tea, uurida ka ei suvatse. Selle asemel kutsub ta hoopis turvamehe enda juurde, kellega nad siis koos väidavad, et automaadist saabki päevas korraga ainult 6000 rubla võtta. Meil aga oli vaja võtta üle 100 000, et tasuda korteri üür, deposiit ja vahendustasu.

      Olukord muutub kiiresti absurdseks. Muidu ingelliku olekuga saaliteenindaja raiub nagu Brežnev poliitbüroo ees, et rohkem raha välja võtta ei saa. Nõuame end telleri jutule, kes teatab tõrksa ülbusega samamoodi, et välismaiselt arvelt nemad raha välja ei maksa. Neid ei kõiguta ka see, et tegemist on arvega sellestsamast Swedbankist, kus nad ise töötavad. Järsku haihtub tuttav kliendisõbralik Rootsi pank ja alles jääb sovetiaegne hoiukassa. Muuseas, minu kolmanda Moskva-aasta lõpuks laseb rootsimaalasest pank Moskvast, saba jalge vahel, jalga, sest ärikliima olevat muutunud talumatuks. Vahest oleks Swedbank pidanud ise läänelikku ärikliimat kohale tooma?

      Toona päästis meid meeleheitest aga meenutus, et olin ju veidi varem võtnud kaardiga ühest teisest automaadist kaks korda 4000 rubla välja. Läheme tagasi automaadi juurde ja proovime, kas meile antakse 6000 rubla mitu korda. Ja ennäe, antaksegi, kuigi kiri väitis ju vastupidist, ja antakse suisa 15 korda! Saaliteenindaja ja turvamehe tähelepaneliku jõllitamise saatel. Too töll tuleb suisa automaadi kõrvale passima. Et mis nad siin kurnavad kallist masinat!

      Maaklerineiu saab oma vahendusraha dollarites (iga Moskva rahaautomaat annab välja ka dollareid või eurosid), kuid Vanake Hottabõtš soovib oma deposiiti ja esimese kuu üüri rublades. Korteri peremees on meil kodumaa tõeline patrioot ning keeldub dollarites arveldamast, isegi kui maakler talle seda tungivalt soovitab.

      Veidi tekitab veel probleeme meie kaljukindel nõue saada makstud raha eest dokument: tšekk või arve, mida esitada ERRi raamatupidajale. Esialgu on maakleritar seda varmas lubama, hiljem aga hakkab keerutama. Omanik pole sellisest asjast midagi kuulnud ja ajab sõrad vastu. Selgub, et vanake kardab, et see tšekk paljastab ta Venemaa maksuametile. Viimast ta toetada ei taha, kuid meie omakorda ei saa maksta nii suuri summasid ilma tõestuseta!

      Asi laabub, kui vanakesele tehakse vahepeal välja ilmunud kolmanda maakleri, soliidse olekuga mehe poolt selgeks, et seda arvet ei näe peale eestlaste mitte keegi. Taat taltub ja lubab maakleritel koostada nii palju arveblankette, kui vaja läheb. Kolmas maakler tundub kõigi märkide järgi olevat niinimetatud isake, kelle eest siis meie tuttav tibimaakler ja taati jalutanud noor kutt musta töö ära teevad.

      Kui viimaks ometi saame kõik arveldused tehtud ja allkirjadega paberid korda, maakleriparve uksest välja juhatatud ja uksed (metallist turvaukse ja trellidest koridoriukse, mis ajaks iga euroliidu tuletõrjeinspektori õudusest karjuma) kinni, ohkame Kristeriga teineteisele silma vaadates südamest. Igatahes on meil teise Moskva-päeva lõppedes olemas kohake, kus pea padjale asetada. Ning padjad on ka – koos Antoniga varahommikul tehtud kiire turutiiru tulemusena.

      Enne õhtut on aga tark teha pisuke jalutuskäik lähedal asuvas Tsvetnoi bulvari pargis, imetleda purskkaevus trikitavate klounide kuju, osta poest õlut ja piima ning pagariputkast värsket Borodino leiba.

      Jõudes tagasi koju – ah mis uhke sõna! – jätab mu süda küll paar takti vahele. Otse magamistoa pesukapikese äärel ukerdab suur liivakarva prussakas. Õismäe ekselaniku instinktid päästavad olukorra: kiljumise asemel jooksen tualetti ja võtan suure lahmaka paberit, et kutsumata külaline selle sisse pigistada ja potist alla visata. Magama lähen teadmisega, et homme hommikul tuleb maakleritibi korralikult ette võtta. Nii ma uinungi, peas kasinat vene sõimusõnade tagavara õigete rõhkudega üle korrates.

      Hommikuks on õnnetu prussakas meelest kadunud. Ja rohkem pole neid „koduloomakesi” meie majas näha olnud. Väidetavalt olla Venemaal loodud miski eriti tõhus prussakamürk, mis nad suurtes elumajades ära hävitanud.

      Eluase käes, on aeg hakata kohaliku eluoluga tutvust sobitama. Taipame kohe alul üllatusega, et Moskvas jõuab teha päevas kõige rohkem kaks asja. See linn röövib energiat ning vahemaad on tohutud. Mõni ime, et moskvalased kõik metroodes ja trollipeatustes magavad. Ka meie magame algul julmalt pooled päevad maha, kuni õpime linna teistpidi tööle panema ja ise sellest tohuvabohust energiat ammutama.

      KELDRIKÕRTSIDES ON JUBE KÕRGED HINNAD

      Meie Moskva-elu kolmandal päeval püüab kohalik elu meid sabast kinni ja annab esimese ninanipsu. Õpime Moskvas hädavajaliku nõksu: loe alati menüüst, mida tellid ja kui palju selle eest raha tahetakse.

      Päeva hakatuseks läheme tegelema viisaküsimustega. Kuigi Tallinna Vene-saatkond andis Kristerile 40päevase sissesõiduloa, saab ta passi aastase ja mitmekordse viisa alles Moskvas. Selleks on vaja esmalt käia välisministeeriumis spravka’t ehk tõendit saamas ja siis minna miilitsasse sappa seisma. Koos igasuguse muu väga värvilise seltskonnaga, alates flanellkitlites kirgiisi poemüüjannadest kuni väga musta nahavärvi ja kõhuka portfelliga ärimeesteni.

      Pikaajalisi viisasid väljastava migratsiooniosakonna luugineiud on vanade nõukogude ametnikukommete kohaselt vastikud ja alati oma õigust täis. Inimestega suhtlevad nad haugatades. Kehtib eriti jabur teenimisskeem: selleks, et maksta viisa saamiseks vajalikku riigilõivu, suunatakse sind samas ruumis oleva automaadi juurde. Ei maksa aga arvata, et sul õnnestub ise oma nimi sisse toksida ja raha masina lõugade vahele asetada. Selleks on ametis vingus oleku, eatu väljanägemise ja lillelise kodukitliga naisterahvas. Ladina tähtedest ta aru ei saa ja üldse oskab igal muul viisil enda olemist sinu närvide arvelt huvitavaks teha. Kogu see tsirkus on mõistagi lisatasu eest.

      Õnneks on meil kaasas Anton, kes tädikese oma näitlejakoolitusega lihtsalt üle mängib – ta etleb segu andunud pojast ja esimesest armastajast. Umbes stiilis: „No teate, jah, näete välismaalased, no mida teha, on jah sellised rumalukesed, ning ainult teie, lugupeetud Ljudmila Ivanovna (nimi loetud kiiresti rinnasildi pealt) saate meid СКАЧАТЬ