Varjud liiguvad pimeduses. Ed Vecin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastasin kindlalt. Näis, nagu oleks külaline seda vastust oodanudki.

      „Sul olla uus Eleanor?” küsis Duncan. „Ma polnud tema tapmise juures, kuid olen kuulnud, et Anastasija lõbutses kõvasti. Küll aga käisin sinu uue libu meest tapmas ja ma nautisin seda! Muide, mina lõin ta põlved puruks. Ja ma proovin olla ka siis kohal, kui Anastasija su tüdruku ette võtab…”

      Järsku toimus kõik kiiresti. Ma ei saanudki aru, kust Leann oli välja ilmunud, aga tal oli pikk kööginuga käes ja näol julm kättemaksuihast põlev ilme. Hetkega oli ta Duncani selja taga. Mees oli teda silmanurgast näinud ja hüppas püsti, kuid oli juba hilja. Nuga libises üle ta kõri ja võimas verevoog purskus tuba üle ujutades kaelast. Haavatu kukkus põlvili, kuid ma märkasin, et veri hakkas kiiresti kinni jääma.

      Surematul võis paranemine võtta aega paar minutit. Seepärast hüppasin kõrvaltuppa, haarasin oma mõõga ja naasnuna surusin selle Leanni kätte.

      „Raiu ta pea maha ja ruttu!” käskisin ma. Leann ei kõhelnud hetkegi. Siuh! vilistas mõõgatera ja järgmisel hetkel vedeles Duncani pea vaibal. Keha kukkus sinnasamma kõrvale.

      Leanni näos polnud kübetki hirmu, vastumeelsust ega kahetsust. Ta näis hoopis kergendust tundvat. Ja siis juhtus midagi kummalist…

      Duncani kaelast sähvatas midagi välgusarnast ja see tabas Leanni. Naine kiljatas ja kukkus põlvili. Ta vabises nagu voolu all olles. Haarasin ta õlgadest ja tõstsin püsti.

      „Mis see oli?” päris Leann paanikas.

      „Tere tulemast meie sekka!” ütlesin pidulikult. Naine oli küll jahmunud, kuid paistis sellest aru saavat, mida olin öelnud.

      Ma tõin tugeva kilekoti, asetasin sellesse suure kivi, seejärel Duncani jäänused ja me sõitsime kaugele merele, kus keegi meid näha ei võinud. Surematu nüüd surelikuks saanud keha libises Keldi mere põhjatusse sügavusse.

      Meil läks paar päeva, et tapetu verest mingeid märke ei jääks. Renditud auto viis Leann töökotta tagasi. Ta mängis armunut, öeldes, et kallim on nüüd tema juures ja autot enam pole vaja. Sellesse suhtuti mõistva muigega ja keegi ei üritanudki Duncani kadumist uurida.

      Olime veel nädal aega Wrighti saarel ja kadusime siis kõigi nelja tuule poole. Meie, kaks surematut.

      Sõda hakkab pihta

      „Kas see hakkabki nii käima?” küsis Leann, nõjatudes vastu Shotimaa rannikul kõrguvat rannakaljut. Vaatasin ta armsat nägu ja värisesin mind vallanud tunnetest. Siiski vastasin talle jaatavalt.

      Leann oli just tulnud Skye saarelt.

      Mina polnud temaga kaasas käinud – mul oli Glasgow`s äriasjadega tegemist, naine aga tahtis vaadata üht Hebriididelt leitud iidset eset. Ta naases sealt ühe jahiga ja pidi ebameeldiva seikluse üle elama.

      Naise sõnul tukkus ta kajutis, kui tundis järsku jahti võppuvat. Kui ta uksest välja vaatas, silmas ta pardal hiiglaslikku kaheksajalga, kes oli oma kombitsatega taglase külge kinnitunud ja kiskus pardalt meeskonnaliikmeid vette. Leanni nähes oli elukas teised ohvrid kiiresti lahti lasknud ja tema suunas tormanud.

      „Lõin tal mõõgaga mitu kombitsat küljest ja ühe löögi sain pähe anda, aga siis pidin kajutisse taganema,” jutustas mu kallim. Kuni kaheksajalg ust lõhkus, puges Leann aknakesest välja, libistas end vette ja ujus vaikselt minema.

      „Õnneks juhtus see üsna ranna lähedal. Kui maale jõudsin, oli kaheksajalg juba jahi sedavõrd pilbastanud, et sai selle põhja tirida,” rääkis naine. „Ta ilmselt ei märganudki, et mind enam seal pole. Aga mõõgast jäin ma ilma.”

      Ma vaikisin, ent südames teadsin, et see rünnak polnud juhuslik. Vähesed said mereelukaid enda tahtmist mööda tegutsema panna, kuid Anastasija teadis neid, kel see võime oli ja ilmselt kasutas ta nende teeneid. Ilmselt arvas ta meid mõlemaid Hebriididele sõitvat, nagu see meil algselt kavas oligi.

      „Me peame rohkem koos olema,” ütlesin ma. „Koos oleme tugevamad… ja ma armastan sind meeletult,” ütlesin Leannile. Naine naeratas võluvalt, mu sõnad meeldisid talle.

      Ühes Edinburghi lähedal asuvas lossis oli Leann hiljuti teisegi ootamatu kallaletungi üle elanud. Kui ta suures mõisas aastakümneid kinni olnud tube mööda vanavara otsides hulkus, ründas teda vampiir. Too mees oskas oma ohvreid endale allutada, et neid verest tühjaks imeda. Leanni puhul pidi vampiir siiski pettuma – surematute verd nood olevused ei joo, sest see ei anna neile midagi, isegi mitte täiskõhu tunnet. Pigem on see neile mürgine. Tollele tegelasele lõppes kallaletung õnnetult – Leann ei andestanud hammaste kaela löömist ja torkas vampiiri mingi riidepuuga surnuks.

      „Uskumatu, kuidas mu elu muutunud on!” nentis naine. „Vana maailm on jäädavalt kadunud. Vahel kardan, et sa võid mu kõrvalt kaduda. Üksi ma hakkama ei saaks – selles maailmas ei abista minusugust keegi.”

      „Ma ei kao kusagile!” lubasin ma Leanni kallistades.

      Kui me seal niimoodi seisime, nägin eemal kaljul üht teist naist seismas. Ta vaatas meie poole ja lehvitas. Ma tundsin ta ära.

      „Mis on?” küsis Leann, tunnetades ilmselt, kuidas ma üle kere jäigastusin. Ta vaatas mulle otsa ja siis sinna, kuhu minu pilk oli pööratud. Kaljul polnud enam kedagi.

      „See oli Anastasija. Ta jälgis meid,” vastasin.

      „Ta siis luurab meie järele?” küsis Leann.

      „Ei. Ta tuli ütlema, et sõda on alanud,” teadsin ma järsku. Naine vakatas, vaatas mind veidi ehmunult, aga lausus siis rahulikult ja kindlalt: „Ma olen valmis… me oleme valmis.”

      Ma ei tea, kas Anastasija oli otsustanud meid lihtsalt kombata või tegutsesid tema käsilased omapäi, aga rannast lahkumisel ründasid meid need kaks koljatit, keda olin näinud Woodstockide rannamajas. Me võtsime rünnaku vastu.

      Võitlus ei kestnud kaua. Mu mõõk lõikas peagi ühel hiiglastest randme läbi. Kui mu vastane uskumatult oma könti vahtis, libistasin mõõgaga üle ta kaela. Mees vajus kokku, tema keha hakkas kiiresti lagunema, kuni sellest jäi järele must tomp.

      Leann oli oma vastasega vapralt võidelnud ja algul näis mulle kohkumusega, et ta oli tõsiselt hädas. Aga ta võttis ennast kokku ja surus koljati kaldajärsaku äärde. Ma ei seganud nende võitlusesse, kuid astusin paljastatud mõõgaga naise selja taha. Vaenlane komistas korra ja et Leanni surmahoobist pääseda, pidi järsakult alla hüppama. Rannajoont uurides me ei näinud teda ega saanudki teada, mis temaga juhtus.

      Sõda oli alanud. Ma võtsin selle teadmise rahulikult vastu, kuid kartsin meeletult Leanni pärast. Sest teda ootas ees võitlus Anastasijaga, kes oli tapnud kümneid surematuid.

      Rändaja külaskäik

      Istusime Leanniga Londonis ühel pargipingil. Õieti istusin vaid mina, Leann lebas selili pingil, pea minu süles ja luges raamatut. Ma sasisin vaikselt ta juukseid, libistasin sõrmedega üle naise kaela ja päevitunud õla ning peatusin pringil täidlasel rinnal, mille peale mu kallim pilgu tõstis ja naeratades mulle otsa vaatas.

      Kui ma teiste pargikülastajate nägemata Leanni rinnanibu hõõrusin ja naine punastades mulle „Jäta järele!” sosistas, tabas meid mõlemaid mingi veider tunne. Vaatasime üheaegselt kõrvale. Naaberpingil, mis oli alles tühi, istus mees.

      Ta СКАЧАТЬ