Varjud liiguvad pimeduses. Ed Vecin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hiljaks jäänud.

      Vastassuunast tuli lahtine kabriolett. Selle roolis oli suur tahumatu mehekolge, kellest mu pilk vaid üle libises, kuigi hiiglane tundus kuidagi tuttav. Enam tähelepanu tõmbas naine, kes eeskirjadest hoolimata seisis juhi kõrval püsti, nõjatus vastu esiakent ja vaatas ettepoole. Tal oli seljas valge kleit, tumedad juuksed lendlesid tuules ja naine näis kogu maailmale enda ilu vaatamiseks pakkuvat. Igastahes jäid kõik juhid seda kaunitari vaatama. Minust möödudes heitis naine mulle kiire ja võiduka pilgu. Oleksin justkui hoobi saanud – see oli Anastasija ja roolis oli üks tema kaasosalistest.

      Jahmunult vajusin istmele. Anastasija möödumine polnud mingil juhul juhuslik, ta oli välja ilmunud mingit sõnumit edastama. Ja ma teadsin juba, mis sõnum see on – olin Woodstockide abistamisega hiljaks jäänud.

      Autoderodu pääses taas liikuma ja minagi jätkasin teekonda Plymouthi poole, nüüd juba kiirustamata ja jahmunult kõike ette arvata püüdes. Siis taipasin raadio lahti keerata ja kui täistunnil anti edasi uudised, sain teada selle, mida juba ette olin aimanud.

      Diktor luges erutatud häälel ette uudise võikast kuritööst. Arheoloog ja ajaloolane professor Charles Woodstock oli leitud oma töökabinetist tapetuna. Mõrv oli eriti jõhker – enne kõri läbilõikamist oli mõrtsukas murdnud ta sõrmeluud, purustanud põlved ja torganud välja silmad. Ja mis kõige veidram – keegi polnud näinud mõrvarit teadlase kabinetti sisenemas ega väljumas. Professor oli vaid palunud ennast kiire töö tõttu mitte segada. Laiba leidis sekretär, kes läks mehele teatama tema abikaasa saabumisest.

      „Politsei peab mõrvari kiiret tabamist oma kõige tähtsamaks ülesandeks,” ütles Plymouthi politseiülem intervjuus.

      Niisiis oli Anastasija teinud esimese käigu, mind tugevasti ennetades. Kujutlesin, mis seisus võib olla Leann – kindlasti hirmunud ja hüsteerias ning polnud võimatu seegi, et ta süüdistab kõiges toimunus just mind. Kas ongi mõtet tema ette nüüd ilmuda, kuigi ka mitteilmumine olnuks veider ja kahtlustäratav? Otsustasin siiski kohale sõita ja olukorraga tutvuda.

      Plymouthi jõudes peatusin korraks ja otsisin sülearvutis Charles Woodstocki töökoha aadressi. Instituudi maja oli politseinikest ja ajakirjanikest ümber piiratud. Mitu telekanalit tegid kuritööpaigast otsesaadet. Võõraid lähemale ei lastud, kuid ma nägin peasissepääsu juurest inimestest ümbritsetud Leanni. Ilmselt olid need tema sõbrad, kes naist lohutasid ja ajakirjanikke eemal hoidsid.

      „Kus kurat see Edmond oli?” mõtlesin ma. „Kas ta ei jõudnud Cardiffist õigel ajal kohale?”

      Auto juurde naastes tabas mind uus löök, aga tuli ka vastus äsjasele küsimusele. Esiistmel lebas massiivne kuldsõrmus, millelt kuul oli Normandias vääriskivi ära rebinud. Siis kandis seda mees, keda nüüd ilmselt enam elus polnud. Anastasija oli Edmondi eest leidnud ja ta tapnud. Surematu laipa mõistagi politsei ei leidnud, sest neid ei jäetud kunagi lohakile. Sõrmus oli mulle märguandeks autosse poetatud.

      Oma pikast ja sündmusterohkest elust hoolimata tundsin ennast lööduna, väsinuna ja murtuna. Norutamiseks mulle siiski aega ei antud – pilku tõstes nägin Leanni enda poole tulemas. Naine nägi hirmus välja – ta silmad olid punaseks nutetud, nägu kriitvalge, iga ihurakk väljendamas vaigistamatut valu. Hetke näis mulle, et mind silmates lipsas ta silmadesse rõõmuhelk. Edasine oli minu jaoks ootamatu, sest naine tuli mu juurde, põimis käed ümber mu kaela, surus end minu vastu ja langetas pea mu õlale. Hoidsin teda hinge kinni pidades käte vahel ja ootasin. Siis tõstis naine pea ja sosistas mulle kõrva:

      „Ma pean nüüd Charlesi maha matma. Aga siis tuleb sõda ja ma tahan selle võita. Oota mind neemel, ma tulen sinna.”

      Leann vabastas end mu kallistusest ja läks tagasi vaatamata oma sõprade juurde, kes mind kahtlustavalt silmitsedes teda ootasid. Lahkudes vaatas naine korra tagasi ja lehvitas mulle kergelt. See polnud abikaasa jõhkrast surmast murtud naine, temast oli saanud võitleja. Meid ootas ees surmaheitlus, millest vaid üks pool tervena välja sai tulla.

      Võitluse algus

      Leann kadus mu elust kaheks nädalaks. Ta ei vastanud mu telefonikõnedele ning tema tegemisi sain jälgida ainult meedia kaudu. Professor Woodstockile korraldati suured ja uhked matused. Politseiteadetest paraku võis ainult kuulda, et mõrvari ja tapmismotiivi asjus kontrollitakse erinevaid versioone. Mina teadsin kindlalt, et juurdlus oli ummikus – Anastasija ei vaevunud isegi kedagi süüdi lavastama, teda ennast tabada aga oli võimatu, vähemalt korrakaitsjatel.

      Leann saabus neemele siis, kui arvasin juba teda kättemaksust loobunud olevat. Ühel õhtul nägin Woodstockide majakeses tuld põlemas. Läksin kohe sinna, mõistagi ettevaatlikult, kuigi taipasin, et Anastasijal pole sinna enam asja. Leann oli mind tulemas märganud ja tuli mulle trepile vastu. Ta kallistas mind ägedalt ja kuigi see oli sedasorti embus, mida jagatakse ka isa, ema, venna või õega, tundsin kohe, kuidas naine janunes läheduse järele. Aga kohe muutus ta äsja abikaasa kaotanud lesknaiseks, kel lein alles värskelt südames.

      Istusime kahekesi köögis ja vestlesime. Naine rääkis mulle oma mehe matustest. Siis lausus ta nukralt:

      „Vaene Charles! See ei pidanud nii minema! Tunnen ennast süüdi – ehk oleksin pidanud ta maha jätma. Ta süda oleks küll purunenud, aga ta oleks elus ega saanuks nii koledat surma tunda!”

      „Võib-olla poleks mina tohtinud sind neisse asjadesse pühendada… Ehk polnud selleks õige aeg?” sõnasin ettevaatlikult.

      „Sa arvad, et süüdistan sind milleski?” küsis Leann. „See pole nii. Kui ma esimest korda sind nägin – siis, kui käisin sind külla kutsumas – nägin mõne sekundi vältel nägemust. Olin sel hetkel justkui leedi Eleanori rollis – see oli hirmutav, aga väga paeluv. Edasi juba teadsin, et miski on pöördumatult muutunud ja et sinul on selles roll. Võib-olla oli minu viga selles, et ma üritasin Charlesi pärast kõike edasi lükata. Alustanuks ma kõike kohe, võinuks paljugi teistmoodi olla!”

      Ma hakkasin kohe Leanni õpetama. Mõistagi olid käsitsi-, mõõga- ja kepivõitlus, tulirelva käsitsemine ja muu taoline vaid osa kogu õpetusest. Rääkisin tundide kaupa naisele ka minevikust, erinevatest tavadest, mis mõjutasid surematute kombeid ja käitumist ning aitasid Leannil Anastasija mõttekäiku mõista. Siis rääkisin naisele ka teadvuse mõjutamisest, mida oli nõiatar minu kallal teinud. Leann tundis selle vastu suurt huvi.

      Me istusime vastastikku laua taha ja minu nõuande järgi süvenesime oma mõtetesse. Suletud silmil sisenesin Leanni teadvusesse. See oli imelihtne ja ma hakkasin kohe naise tahtega manipuleerima. Kord soovitasin tal kohe minna oma mehe mõrtsukale kätte maksma minna, siis aga käskisin tal asja rahulikult võtta. Naine oli segaduses, tahtes kord võitlusse söösta, siis aga silmnähtavalt rahunedes. Kui ma tema mõjutamise lõpetasin ja me mõlemad silmad avasime, leemendasime higist. See oli mõlemale ränk katsumus. Naine aga tahtis jätkata. Käskisin tal mõtted kokku võtta ja mulle vastu hakata. Tema tahe oli tugev, aga vastupanu kegesti murtav, kuid ikka ja jälle harjutades kohtasin tema teadvuses üha ägedamat vastuhakku.

      Kord pärast mõõgavõitlust soovitasin Leannil kättemaksumõtted kaugesse tulevikku lükata. „Sa oled liiga äge ja tuline, seega kerge saak, sest võid ruttu eksida. Anastasija on külm ja kaalutlev, ta viib su endast välja ja siis oled tema meelevallas. Pea meeles, et kättemaks on roog, mis on parim külmana!” õpetasin ma naist.

      Lisasin veel, et nende kohtumine sõltub vaid Anastasijast – see naine ilmub välja vaid siis, kui leiab selle endale kasuliku olevat. Mina olin teda sajandeid jälitanud, naist siiski tabamata ja lootust polnud ka Leannil.

      Minu suhe Leanniga oli platooniline. Pikki nädalaid ja kuid koos olles ei üritanud СКАЧАТЬ