Varjud liiguvad pimeduses. Ed Vecin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mees. Ta ei kihutanud mind minema, sest kartis üksi jääda. Aga naine ka võõrastas mind, vähemalt seni, kuni ma polnud selgitusi andnud.

      Kallasin Leannile kohvi ja lisasin sellele sortsu viskit. Naine jõi selle ära ja palus rahunenult lisa. Täitsin ta palve.

      „Räägi nüüd, kes sa oled ja miks sa siin oled!” käskis naine. Ta oli surnukahvatu, nagu oleks elu temast lahkunud.

      „Sind on mõnda aega ju vallanud tunne, et sa tunned mind, aga sa ei suuda midagi meenutada,” küsisin. Leann noogutas ja ma jätkasin.

      „Sa ei tunnegi tegelikult mind. Aga sinus on midagi leedi Eleanorist, mingi tema tunnetus, mis on sinule esiemalt üle kandunud. Seetõttu tundungi sulle tuttav. Ma tundsin teda…” Sel hetkel Leann katkestas mind.

      „Kuidas sa said teda tunda? Ta on nelisada aastat surnud, ta hukkus võitluses!” karjus ta.

      „Ma tundsin teda, me olime armastajad. Kui leedi Eleanor poleks hukkunud, oleks temagi praegu ehk siin. Olen aastasadu kahetsenud, et ei hoidnud teda tagasi. Me oleme surematud, Leann. Mina sündisin juba roomlaste ajal ja olen siiani ilmas hingitsenud ja olen saanud edukaks briti ärimeheks,” seletasin ma.

      „See on jama jutt!” kärgatas Leann.

      „Kas ka need merenaised seal rannal?” küsisin külmalt. Naine vakatas, kuid kogus ennast uuesti.

      „Mida sa minust tahad? Egas sa ilmaasjata siia sattunud…” küsis ta seejärel vaenulikult.

      „Vannun oma esivanemate nimel, et ma pole tulnud sind millessegi tõmbama. Aga sama kindlalt võin öelda, et sa oled mingis mängus sees, millest ma isegi midagi ei tea, sest seda juhivad kõrgemad Jõud,” vastasin.

      „Mine ära, ma ei taha sellest midagi teada,” ütles naine rahunenult, kuid tõrjuvalt.

      „Ma lähen ja ei tülita sind enam, aga arvesta, et sa ei saa sellest loost mööda vaadata. See tuleb ise su juurde,” ütlesin.

      Ma tõusin püsti ja lahkusin. Hinges aga valitses segadus, mida ma poleks tohtinud aastasadu elanuna tunda.

      Kurb vestlus

      Paari päeva möödudes kuulsin kord ukse tagant koputamist. Avasin ja seal seisis professor Woodstock. Mehe näoilmest sain kohe aru, et sõbralikku vestlust siit ei tule.

      „Te võlgnete mulle selgituse,” ütles professor. „Mis juhtus teie ja minu naise vahel? Pärast minu ärakäimist on ta täiesti teine inimene ja ma aiman, et selle taga olete teie.”

      „Ma ei saa aru, millest te räägite,” ütlesin ma, mõeldes samas, kuidas mererannas juhtunut mehele selgitada.

      „Siis räägime teist keelt,” ütles Woodstock ja virutas mulle täie jõuga hoobi näkku.

      Kahtlemata oleksin ma saanud löögi kõrvale suunata ja mehe ühe hoobiga oimetuks lüüa. Paraku ma seda ei teinud, vaid lasin vihasel professoril ennast klobida, et ta alandusest tingitud viha välja saaks valada. Ja mees kasutas seda täiel määral ära – kui ma olin põrandale kukkunud, peksis ta mind jalaga kõhtu, rindu, näkku, pähe. Tunnetasin vaid valusähvatusi ja mõtlesin omaette, mida edasi teha. Siis aga kuulsin paanilist naisehäält ja hoobid lakkasid kohe.

      „Lõpeta, Charles, sa tapad ta ju ära!” kiljatas välja ilmunud Leann ja ta vakatas samas. Ilmselt mõistis naine, kui tobedalt öeldu kõlab.

      Veel maas lebades hakkasin ma naerma. See oli vabastav, õeluseta naer. Mees ja naine vahtisid mind hämmastunult. See käis neile, vähemalt professorile, üle mõistuse – vaeseomaks pekstud mees lamas maas ja naeris täiest kõrist. Veel suurem üllatus tabas neid siis, kui ma nooruslikult püsti hüppasin – üleni verine, aga igati kombes.

      „Olete nüüd rahunenud?” küsisin mehelt, kes oli sellise näoga, et sööstab kohe uuesti mu kallale. Teda hoidis ilmselt tagasi äsja nähtu.

      „Jah, ma käisin ühel ööl teie naisega mererannal, sest tahtsin talle midagi näidata, millest teie teadlasena aru ei saaks,” ütlesin rahulikult Leanni otsa vaadates. Naise näol oli valulik ilme, kuid ta näis mõistvat selgituse vajadust.

      Küll aga ei mõistnud seda mees. Ta virutas mulle uuesti hirmsa hoobi, kuid seekord läks kõik teisiti – ma haarasin koletusliku jõuga tema randmest, peatasin rünnaku ja sundisin raudse haardega professori valust oigama. Nüüd sööstis taas Leann vahele, seekord oma meest päästma.

      Vabastasin mehe käe ja ütlesin siis rahulikult: „Ärge enam kunagi mu vastu kätt tõstke, professor, sest muidu pean teile väga palju haiget tegema!”

      „Kes või mis kurat sa oled?” küsis mees oma rannet hõõrudes.

      Ma ei vastanud talle kohe, vähemalt mitte tema küsimusele. „Ma viisin teie naise randa, et talle mererahvast näidata, õigemini nende rituaale kuuvalguses. Teie seda ei mõistaks, teid segab teadlase mõtlemine.”

      „Mis kuradi mererahvas? Peast olete segaseks läinud või?” küsis professor. „Mis jama te ajate?”

      „Te ju teate keldi mütoloogiat, mille järgi siinsetes meredes elavad Ysi mereasukad, keda peetakse ka Atlantise elanike järeltulijateks…” selgitasin ma, kuid Woodstock katkestas mind kohe: „Te tahate öelda, et nad on olemas? Ikka päris peast segi tegelane! Me oleksime pidanud teist kohe eemale hoiduma!”

      „Ma nägin neid!” ütles Leann järsku vaikselt. „Nad on olemas, üsna võluvad ja samas vägagi hirmsad. Me nägime neid rannal.”

      Mees vahtis oma naist hämmastunult ja pöördus siis raevukalt minu poole: „Mida kuradit te minu naisele sisse jootsite, et ta hallutsinatsioone nägi?”

      „Ma ei joonud ega söönud enne randa minekut midagi ja keegi mulle midagi ka ei pakkunud, seega olin täie mõistuse juures!” vastas Leann kindlalt. „Aga ma nägin paarikümmet naist merest väljumas ja rannal tantsimas. Siis nad märkasid meid ja tahtsid meile midagi halba teha, aga tema rahustas nad lauluga maha,” selgitas naine minule osutades. Mees näis seepeale segadusse sattuvat.

      „Noh, oletame, et te midagi rannas ka nägite,” ütles professor sarkastiliselt. „Aga mis õigusega te mu naise neid peletisi vaatama viisite,” käratas ta mulle.

      „Tahtsin talle seda maailma näidata, sest ta puutub sellega kindlasti edaspidigi kokku ja siis peab ta selle olemasolust teadlik olema!” selgitasin.

      Mehe nägu tõmbus punaseks. „Mida see tähendab, et peab nendega kokku puutuma? Millesse te teda veel kaasa tõmmata kavatsete? Ütlen teile kohe ära – unustage see ja hoidke end mu naisest eemale!”

      „Te ju teate, et teie abikaasa pärineb väga vanast korni perest. Tema kauge esiema leedi Eleanor läks neljasaja aasta eest võitlema jõududega, kelle tegelikust palest tal aimugi polnud, ja ta hukkus ebavõrdses võitluses, sest oli selleks ette valmistamata. Teie naisele on määratud sama teed minna ja pääsemiseks peab ta kõike teadma,” selgitasin ma.

      „Mis jura see on?” plahvatas professor. „Te olete vist liiga palju ulmefilme vaadanud! Olete järsku veel mingi Van Helsing ja tapate vampiire? Või võitlete tulnukatega nagu „Salatoimikutes”? Lähme, kallis, selle hullu juurest minema.” lausus ta naisele ja lisas minu poole pöördudes: „Annan politseisse teada, et siin selline hull elab!”

      Nad СКАЧАТЬ