Varjud liiguvad pimeduses. Ed Vecin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ leides oli brigadir küll natuke kuri, kuid parandas siis enda peadki ja minu korda tehtud võrku nähes sulas lausa silmnähtavalt. Kui ma ka järgmisel päeval peaparandusega kohale ilmusin, olingi brigaadi vastu võetud.

      Töötasin Baikali kalalaeval kuni hilissügiseni. Kalurid olid tavalised vene ja burjaadi talumehed, mina aga kõrgharidusega geoloog. Muutusin populaarseks oma juttudega kõigist maailma asjust ja imedest, sest neil lihtsatel meestel polnud paljust aimugi, minu silmaring aga oli neist märksa avaram. Olin ka esimene, kes hommikuti ärkas, tegin kõiki töid vastu puiklemata ja mehed austasid mind väga. Sama asi juhtus hiljem ka palgiparvetajate juures, ja Hullust Sakslasest sai omamoodi legend.

      Koolnunäitsik

      Baikalil juhtus minuga ka midagi, mis mu materiaalse maailmamõtlemise puhta sassi lõi. Olime nimelt juba mitu päeva Baikali lainetes traalinud, kuid torm ei näidanud vaibumise märke. Siis otsustas brigadir, et me läheme tormivarju Olhoni saare Huziri sadamasse. Mehed olid mõistagi sellega väga päri, sest päevade kaupa järvel loksudes tahtsid nad juba üht põhjalikku joomingut korraldada.

      Kui me saare ja mandri vahelt sadamasse seilasime, tõi brigadir välja liitrise pudeli puskarit ja pakkus meestele. Püügi ajal ei lubanud ta kellelgil juua, kuid külmarohuks teadsime tal päris vinge tagavara kaasas olevat. Seda pakkus ülemus siis, kui me liiga läbi külmunud ja vintsutatud olime, aga ainult lõuatäie kaupa.

      Üks noorem poiss oli roolis, pudel käis juba ringi ja meeste tuju tõusis. Rüübanud lonksu metsakohinat, uurisin binokliga saart. Olin juba kuulnud, et Olhoni saar on kohalikele rahvastele püha, et seal asub Shamaani mägi ja sünnib palju nõiduslikku.

      Saare rannikut uurides nägin järsku rannakivil noort neidu istumas. Tal olid mustad juuksed, seljas valge kleit ja ta näis samamoodi meie alust silmitsevat. Sel hetkel küsis üks kaluritest, mida ma rannal näen.

      „Üks tüdruk istub rannas ja ootab meid,” vastasin lõbusalt, talle binoklit ulatades. Borkanimeline noor kalur kaebas, et tema küll midagi ei näe, kuigi olin talle näidanud, kust otsida. Haarasin taas binokli enda kätte, kuid tüdrukut enam rannas polnud.

      Sõitsime nüüd sadamasse, kus meid ootasid kohalikud kalurid. Meie meestel oli siin palju tuttavaid ja kohe läks peoks lahti. Kui me kohalike kaluritega joomaspäi vennastusime, küsisin ma ühelt, et mis tüdruk seal neemel istub ja kedagi ootab.

      Vanema mehe suu kukkus seda juttu kuuldes lahti. „Kas sa tõesti nägid neemel tüdrukut istumas?” küsis ta. Hämmastunult rääkisin sellest, mida olin näinud ja seltskond kuulas mind jahmunult.

      „Kuula mind!” rääkis kalur. „Oli meil siin aastate eest üks noorpaar. Pidid juba abielluma, aga siis tuli saarele keegi Irkutski bioloog. Ajas poisil pea nii sassi, et too oma tüdruku maha jättis ja uue armsamaga ühte heitis. Petetud tüdruk läks sinna neemele ja uputas enda. Muidugi ei saanud nood teised enam siia jääda ja läksid, kes teab kuhu. Tüdruk aga pidi siiani neemel oma kallimat tagasi ootama.”

      „Ebausk puha!” ägestus teine kalur. „Poiss võis teab keda näha – olen kuulnud, et kohalikud tüdrukud narritavadki nii võõraid, kui näevad võõrast paati randa tulemas.”

      Et ka Borka polnud tüdrukut näinud, jäi kõigile mulje, et mina ajan jama juttu. Tükk aega vaieldi selle üle, kas tegemist on legendi või tõega, siis aga läksid jutud muudele radadele.

      Kesköö paiku läks jooming üle löömaks. Viinavõtmisega on ikka nii – kui seda liiga palju saab, hakatakse üksteise kallal norima, ja varsti klaaritaksegi arveid rusikatega.

      Mulle selline asi ei meeldi – mitte et ma oleks löömingus vedel vend, vaid seetõttu, et hiljem kainenedes on sõpradel üksteise ees õeldu ja tehtu pärast piinlik. Seepärast lasin seltskonna juurest jalga ja läksin Baikali äärde jalutama.

      Järv kohises raevukalt, tuul kihutas taevas pilveräbalaid taga, ja aeg-ajalt ilmus välja kuu, mis kallas ümbruskonna külma valgusega üle. Kuna pilved hõrenesid, ja teerada oli selgesti nähtav, tekkis mu alkoholiaurudes peas mõte jalutada neemele tüdrukut otsima.

      Minna polnud kaugele. Veidi põksuva südamega jalutasin neemel kaljurahnude vahel ja vahtisin ümberringi – kas koolnutüdrukut pole näha. Kuu valgustas ümbruskonda piisavalt, et veenduda: olin hetkel neemel üksi.

      Kui ma aga hakkasin tagasi pöörduma, et taas joomaseltskonnaga ühineda, nägin järsku teda. Tüdruk seisis neeme otsal, valges kleidis, mustad juuksed tuules lehvimas. Tundsin, kuidas külmavärinad mu vere soontes tarretasid ja siis hakkas tüdruk naerma. Ta hääl oli kõrge, helisedes talumatult, nagu hõbekelluke.

      „Tule, noormees, tule minuga. Tule, heidame koos lainetesse, ja ei lähe kunagi lahku,” kutsus ta mind. Ma astusin tema suunas, miski justkui tõmbas mind ja tüdruk taganes, sammudes juba lainetel, mind ikka meelitavalt kutsudes. Juba astusin ma vette, vesi muudkui tõusis ja…

      „Mida kuradit!” paiskus mu huulilt, kui end kaelani vees leidsin ja laine mu näole paiskus. Leidsin end Baikali lainetest, kummitustüdruk veidi eemal naeru lagistamas. Vabastasin end lummusest ja kahlasin kiiresti tagasi randa.

      „Kuhu nüüd, kallim? Miks sa mind maha jätad? Tule tagasi!” hõikas tüdruk kaeblikult. Kui ma teda kuulamata edasi veest välja kiirustasin, muutus ta hääl kiledaks ja õelaks.

      „Sa ei pääse mu käest!” karjatas koolnu võika häälega ja mu selga paiskus hiigellaine. Kukkusin käpuli, aga olin siiski juba piisavalt madalas vees, et uppumata kaldale jõuda.

      Seal panin joostes rada pidi Huziri poole minema. Koolnu järgnes mulle umbes meetri kõrgusel maapinna kohal hõljudes ja mind kord meelitades, kord ähvardades, üldiselt aga kiledalt võika häälega minu kättesaamist lubades.

      Märgade riiete lotendades põgenesin kabuhirmus tüdruku eest. Kummitus üha lähenes mulle ja ma nägi juba tema võigast naeratust ning tema koolnukäsi mind haaramas.

      Pääsemine tuli ootamatult. Neeme maapoolses otsas vaidlesid kaks purupurjus meest keset rada mingi tühise asja üle. Nad olid nii vihased, et hakkasid juba kakluseks käiseid üles käärima. Jooksin nende poole ja sekkusin vaidlusesse, lootes, et koolnu nii paljude inimeste juurde ei tule. Nii oligi – kui palju ma ringi ei vahtinud, tüdrukut ma enam ei näinud. Vaid kile, kaeblik ja vihane karje kostus neeme otsalt.

      „Mis see oli?” küsis üks meestest, kuid karje ei kordunud. Mõlemad olid Huziri mehed ja tahtsid nüüd mulle vahelesegamise pärast tappa anda. Rahustasin nad maha ja me läksime tagasi sinasõprust jooma. Hirmsa kogemuse mälust peletamiseks jõin end maani täis.

      Kui me kahe päeva pärast Olhonilt lahkusime, soovitas Borka irvitades mul jälle binokliga neeme uurida, et kas tüdruk mulle hüvastijätuks ei lehvita. Kadusin sõnatult vööri, sest tundsin ilma vaatamata, et koolnutüdruk on neemel ja jälgib mind. Oma unedes nägin teda veel kaua ja alati kutsus tüdruk mind saarele tagasi.

      Evenkide juures

      Üldiselt olin küll üksik hunt, aga mitte munk: paljudes asulates ootasid mind tüdrukud. Ma ei tea, mis neid minus tõmbas, pikk ja kõhn eestlane, nagu ma olin. Muidugi tuli mul nii mõneski külas kohalike poistega kakelda, aga mind aitas ülikoolis õpitud poks. Läksin küll mõni kord tüdruku juurde sinise silmaga, aga võidumees olin ikkagi – teised olid minu käest hullemini saanud.

      Ühte taigakülasse jäi minust ka püsivam mälestus, nimelt tüdrukutirts ja poisipõngerjas. Sattusin kord ühe evengi juurde. Õieti küll kohtasin seda vana meest taigas ja ta vedas mind omale poolvägisi külla. Evenk СКАЧАТЬ