Varjud liiguvad pimeduses. Ed Vecin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaks metsaraidurit ribadeks kiskunud. Arvati, et see oli karu.

      Kui sellised lood hakkasid täiskuu aegu korduma, hakkas ka ema midagi kahtlustama. Kord läks ta halba aimates poisi tuppa ja alles hundiks moondunud poiss kiskus ta kõri puruks. See oligi isahundi needus. Kui poiss kord inimkuju tagasi sai, leidis ta oma ema lõhki kistuna ja taipas, et tema tegi seda. Meeleheites jooksis ta igaveseks taigasse, kus ta täiskuu ajal märatsevaks koletiseks muutus. Kogu taiga kartis teda, vere maitse suhu saanud ebard aga elas metsas üle nii talvepakased kui ka suvekuumad.

      Kord ründas libahunt taigakülla naasvat isa ja tütart. Mees sai surma, tüdruk aga kõvasti vigastada. Loomolendi ja neiu veri segunesid ning järgmise täiskuu aegu jooksis ka tüdruk hundina metsa. Seal nad kohtusid taas ja nende järeltuljatest sai alguse metsik libahuntide sugu.”

      Baikali amatsoonid

      Shamaan vaikis hetke ja lisas siis: „Olendid pole ainukesed, keda sa vältima peaksid. Taigas on ka inimesi, kes ühiskonnast eemal elavad, ja sulle ohtlikud on. Need on Baikali amatsoonid.”

      „Amatsoonid? Taigas?” imestasin ma.

      „Selle kohta on ka legend. Tahad kuulata?

      Sa ju tead, et burjaadid ja mongolid on vennasrahvad, õigemini lausa üks rahvas, keda ajalugu lahku on viinud. Kui suur Tshingis-khaan Läände sõjakäigule läks, ühinesid temaga ka Taga-Baikalimaa rändhõimud. Enamik mongoleid ei tulnud enam kunagi kodumaale tagasi, vaid jäid vallutatud maadele. Üks siiski tuli, tema nimi oli Barandei-khaan.

      Tema naasmise põhjuseks oli see, et Kuldhordi võimuvõitlustes valis ta vale poole. Võimule sai suurkhaan, kelle vastast oli toetanud ka Barandei. Tema pea maharaiumine oli päevade küsimus ja meest päästis vaid otsus kodumaale naasta. Lahkujana polnud ta ohtlik.

      Khaanil oli nii palju varandust kokku röövitud, et Mongooliasse venis terve karavan. Reis oli pikk ja ohtlik, sest paljud vallutatud rahvad pidasid sissisõda.

      Karavanis veeti kaasa suurt hulka noori naisorje. Barandei oli nad saanud sõjasaagiks või ostnud, tüdrukute hulgas oli venelannasid, kaukaaslannasid, Kesk-Aasia kiptshakitare, isegi Euroopa sõjakäigult toodud näitsikuid. Tiirane khaan kasutas igat vabat hetke nendega vallatlemiseks.

      Pikal retkel pidid tüdrukud ennast kaitsma. Kui vaenlased voori ründasid, oli sõdalastel endil tegemist, ja naised õppisid pääsemiseks vaenlast tagasi lööma. Ründajate kätte sattuda polnud hea, sest ka nood võtsid orjatare sõjasaagina. Omandatud sõdimisoskus mõjutas hiljem kõvasti naiste saatust.

      Barandei-khaan jõudis oma ulussi Ononi jõe ääres. Hõimlased võtsid teda leigelt vastu, kartes, et khaan haarab võimu. Nii paraku juhtuski. Rikas Barandei-khaan ostis hõimlased kingitustega ära ja ühe tüli ajal tappis senini valitsenud khaani. Ta maksis sugulastele veritasu ja sai ulussis valitsejaks.

      Et oma võimu kindlustada, korraldas khaan suuri pidusid, kus kumõss ja airaan voolasid ojadena, ja külaliste lõbustamiseks jagati orjatarid nende vahel laiali. Kui sellised orgiad lausa igapäevaseks muutuma kippusid, tekkisid räsitud tüdrukute peas põgenemismõtted.

      Kord korraldas khaan jällegi suure peo, sest külla oli tulemas sealne suurkhaan. Varsti oli jooming haripunktis. Tavaliselt tõrksad orjatarid olid seekord ülimalt lahked, vedasid joovastavaid jooke nii ülikutele, kui ka tavalistele sõdalastele ja mongoli naistele. Varsti oli terve laager maani täis ja orjatarid hakkasid tegutsema.

      Nad korjasid endale kokku riideid, relvi, toidumoona ja muud eluks vajalikku. Tabuunist võttis igaüks paar head hobust, ülejäänud kari aeti steppi laiali. Kui mõni joomane sõdalane pea püsti ajas, sai ta hoobi pähe, ja varsti kadus naiste ratsasalk kapates põhja poole, Baikali suunas, et metsaste sopkade vahel varju otsida. Meesorjad olid aremad – kättemaksu kartes keegi nendega kaasa ei läinud.

      Valutavate peadega mongoleid ootas ärgates ebameeldiv üllatus. Kadunud olid nende hobused, relvad ja palju muudki. Kui kadunud leiti olevat ka naisorjad, haaras khaani meeletu raev. Ta raius mitu meesorja vihaga surnuks.

      Põgenikele kohe järele ratsutada mongolid ei saanud: kõigepealt tuli aulistele külalistele hobused leida ja nad koju saata, alles siis otsiti endale ratsud ja relvad. Põgenikud said ligi nädala põgenemisaega.

      Viimaks sai Barandei-khaan jälitussalga kokku. Sõdalastele anti teada, et iga tabatud tüdruk saab päevaks tabaja omaks, hiljem aga piinatakse ta surnuks. Häbistatud khaan põles kättemaksuihas.

      Kaua tuli khaanil tüdrukuid jälitada. Kui mongolid viimaks neile järele jõudsid, tuli neil taigas lahingut lööma hakata, see aga polnud stepiratsanikele meelt mööda. Amatsoonide nooltest kaotasid elu kümned mehed. Mongolid said kätte kolm endist orjatari, kes piinati ülimalt julmalt surnuks ja kaaslannade kehad leidnud amatsoonid tõotasid, et ei anna ennast iialgi elavalt vaenlaste kätte.

      Mongolite ja amatsoonide sõda venis aastate pikkuseks. Paljud mongoli sõdalased kaotasid naiste kontrollitavatel aladel elu, nood aga sooritasid röövretki ulussidesse, et teisigi orjatare vabastada. Khaan Barandei needis maapõhja päeva, mil ta koju naasta otsustas: tema üle naerdi igal pool lausa avalikult.

      Viimaks sekkus asjasse suurkhaan, kes ei suutnud mongoli nime määrimist taluda. Baikali äärde saadeti hiiglaslik väesalk ja pikkade lahingute järel sattusid amatsoonid piiramisrõngasse.

      Viimane lahing oli verine. Ükski naistest ei andnud alla, kaaslannad tapsid ka oma haavatud, et nood mongolite kätte ei langeks. Kui viimaks lahinguväljale vaikus laskus, lebas maas mitmeid kordi enam mongoli sõdalasi, kui tapetud amatsoone.

      Barandei tuuseldas raevununa võitlusväljal ringi, kuid ei leidnud ainsatki elavat endist orjatari. Viimaks tegi ta midagi häbiväärset: laskis rüvetada langenud amatsoonide kehad.

      Suur osa mongolite väest mõistis selle vaikselt hukka ja asus koduteele. Barandei väesalk tegi veel viimased jõledused surnukehade kallal ja järgnes neile.

      Lahkudes kuulsid mongolid hirmsat kohinat. Stepist lähenes hiiglaslik tromb, mis imes endasse tolmu, rohtu ning isegi oksi ja väiksemaid puid. Tuulispea jäi pidama lahinguväljale ja jahmunud sõjamehed nägid, kuidas amatsoonide hinged maast tõustes sellesse kandusid. Siis sööstis tromb metsiku jõuga väesalga kallale ja pillutas selle laiali. Sadulast paisatud Barandei-khaan murdis selgroo ja suri hirmsates piinades.

      Sellest ajast võib Taga-Baikalimaa taigas ja stepialadel kuulda suurte ratsasalkade kappamist, hüüdeid ja relvade tärinat. Amatsoonid ei leia rahu, vaid ratsutavad väljadel ja võitlevad Barandei mongolitega, kes samuti äraneetuna ringi hulguvad. Neist tasub eemale hoida, sest lahingu keskele jäänud inimest võib tabada varjude kättemaks.”

      „Aga sa rääkisid midagi inimestest…” alustasin ma.

      Shamaan jätkas: „Juttude järgi elas siin lähedal taigakülas üks pere. Mees jõi palju ja oli vägivaldne. Kui ta kord jällegi naise ja tütre läbi peksis, põgenesid nood taigasse, et endalt elu võtta. Kuidagiviisi sattusid nad just amatsoonide varjusalga peale.

      Selle asemel, et surelikke tappa, pakkusid neid haletsevad varjusõdalased neile hoopis peavarju. Amatsoonid viisid nad oma kunagisse linna, mis loitsudega inimpilgu eest kaitstud on, ja naised alustasid seal uut elu. Hiljem olla nendega ühinenud teisedkd naised, keda mehed kodus peksid, ja nüüd on taigas terve naiste kogukond. Nad elavad amatsoonide elu, kummardavad varjusõdalasi ja saavad neilt abi. Kui aga mehed sinna satuvad, läheb neil õige haprasti.”

      „Sa tahad öelda, et taigas on naiste kogukond, kellest võimud midagi ei tea?” pärisin üllatunult.

СКАЧАТЬ