Varjud liiguvad pimeduses. Ed Vecin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ taigas puu alla, tema surmast kuuldes oli vanemal tütrel ka laps ära kukkunud. Vanamees ootas pikisilmi järeltulijat, aga taigas polnud kosilasi just palju liikvel. Seda rääkides vaatas evenk mulle nii pakkuva pilguga otsa, et ma punastasin. Näost punane oli ka vanem tütar, noorem aga vahtis mind väljakutsuvalt.

      Õhtul pandi mind tütarde tshummi magama. Natukese aja pärast paotus uks ja vanem tütar libises sisse. Häbenemata võttis ta ennast paljaks ja puges mu kõrvale. Mõistagi ei keeldunud ma sellisest andumusest ja haarasin väriseva naise kohe kaissu.

      Hommikul oli vanamees võiduka näoga, vanem tütar punastas ja naeratas vaheldumisi, noorem aga jälgis mind häbenemata huviga. Magasin veel paar ööd vanemaga, siis aga tuli ühel õhtul minu juurde hoopis noorem.

      Tüdruk oli veel süütu ja andus mulle sellise kire ja endastmõistetavusega, mis on omane ainult loodusrahvastele. Jäin tema pärast päris kauaks sinna, siis aga palus evenk mul lahkuda, sest õed pöörasid mu pärast tülli. Paari aasta pärast sattusin jälle sinna ja siis oli mõlemal naisel valgelt mehelt päritud tunnustega laps. Mõlemad olid juba oma rahvusest mehega abielus ja ma ei pöördunud sinna enam kunagi tagasi.

      Ühes evengi külas sain tuttavaks kohaliku shamaaniga. Panin nimelt tähele noort meest, kelle poole kõik aupaklikult pöördusid, sealhulgas ka vanemad inimesed. Tavaliselt on Siberi rahvaste juures au sees just vanurid, selle mehega aga rääkisid ka kortsus raugad nagu omasugusega. Kui ma ühe poisi käest selle kohta aru pärisin, vastas too, et tegemist on shamaaniga, kes alles hiljuti isa surma järel tema ameti üle võttis.

      Mina olin muidugi selliste asjade peale skeptik, ja kui kord noormehega jutule sain, väljendasin vist liiga taktitult oma arvamust vaimumaailma kohta. Mees aga naeratas ega solvunud karvavõrdki. Leebelt, minu arvamusi vaidlustamata, rääkis ta shamaani elust, tegevusest ja ülesannetest. Vaidlesime sageli temaga tundide kaupa, ja mida kauem me neil teemadel arutlesime, seda rohkem leidsin tema jutus iva. Mind hämmastas see, et noor evenk oli vaid keskkooli lõpetanud, aga oli ka üllatavalt laia silmaringiga ning oskas hästi filosofeerida ja väidelda.

      Poiss teadis väga hästi Tiibeti munkade saavutusi vaimuvallas, arvas inimkonnal teispoolsusega ühendavat aju paremat poolkera arendamist vajavat ja uskus kindlalt, et peale meie on veel teisigi maailmu, dimensoone ja tsivilisatsioone.

      Mingil hetkel tundsin, et olen saamas noore shamaani mõttekaaslaseks. Mul oli vaja vaid tõuget, et tema maailma minna, ja see tõuge tuli varsti.

      Õhulend kotkaga

      Sattusin kord sopkadevahelises orus puhkama, kui kuulsin taevast stepikotka hõiget. Hiiglaslik lind hõljus mu kohal sinitaevas, ja ma imetlesin tema majesteetlikkust. Natukese aja pärast adusin tema tegevuses miskit imelikku: lind tegi üha väiksemaid tiire, jälgis mind ja kisendas aeg-ajalt. Tundsin taas mingit kummalist rahutust, ma võtsin püssi kõvemini kätte ja jälgisin laskuvat kotkast. Siis aga kisendas lind eriti kõvasti, tõusis kõrgemale ja lendas lõunasse. Jälgisin teda seni, kuni kotkas kadus sopkade taha, ja jäin mõttesse. Korraga taipasin, et kotkas juhatas mulle rännuteed. Just sealpool asus evenkide asundus, kus elas noor shamaan, kelle peale olin ma viimasel ajal sageli mõelnud.

      Kui ma külla saabusin, polnud keegi üllatunud. Kõik paistsid justkui teadvat, et ma tulen. Küsisin ühelt vanamehelt shamaani järele ja tema näitas ida poole, öeldes: „Ta on Karujärve ääres ja ootab sind!”

      „Ootab mind?” pärisin umbusklikult. „Kust ta teab, et ma siinkandis olen?” Vanamees vaid naeratas ja rehmas käega: „Mine tema juurde!”

      Karujärve ma teadsin ja juba järgmisel hommikul olin seal. Noore shamaani leidsin järve kaldalt lõkke äärest. Suure trummi, riiete ja äratambitud pinnase järgi sain aru, et nõidpreester oli öösel mingit rituaali pidanud. Ta tervitas mind ilma vähemagi üllatumiseta minu saabumise üle.

      Tahtsin talt küsida, kuidas ta minu tulekust teadis, kuid tema muige järgi mõistsin, et see on mõttetu küsimus. Ma teadsin, et asjasse on segatud stepikotkas, ja tema teadis, et ma seda teadsin.

      „Ma tahan sind reisima viia,” ütles shamaan. Ma ei pärinud talt midagi, sest teadsin, et mees räägib ise mulle seda, mida õigeks peab. Shamaan osutas taevasse, kus kõrgustes hõljus vaevu märgatav stepikotkas.

      „Me reisime temaga!” lisas ta. Julgesin vaid küsida, et kuidas me seda teeme. Olukord tundus mulle hirmus totter.

      „Me jätame oma maised kehad ja läheme tema teadvusesse,” selgitas mees.”Ja mul on sulle paar hoiatust: esiteks, ära proovi teda juhtida, vaid lase temal lennata, kuhu ta tahab. Kui lind ärevaks muutub, lase end kohe lõdvaks. Ära muretse, ma tulen kaasa ja rahustan sind. Ja teiseks: see on esimene ja ainus kord, mil me seda teeme. Ära mult enam kunagi palu, et me seda kordaksime.”

      Lubasin talle seda ja shamaan pani mu lõkke juurde mugavalt istuma. Ka tema istus, võttis trummi ja harvade löökide saatel hakkas soiguma. Kuulasin seda ürgset shamaanilaulu ja mõtlesin skeptiliselt, et kunas see siis nüüd juhtub. Mu mõistus oli ärkvel ja ootas… kuni järsku end millestki unesarnasest üles raputasin. Shamaani laul oli kiiremaks ja agressiivsemaks muutunud ja ma üritasin seda selge mõistusega kuulata, kuid vajusin siis taas unne…

      Järsku tundsin end kehast lahkumas ja kiiresti taevalaotusse kihutamas. Juba vaatasingi maad kõrgusest, nähes ka meie lõket ja selle ääres kahte keha. Siis kuulsin kotka hõiget ja tundsin end justkui linnu sees või kõrval olevat, kuid eraldi temast.

      „Rahu!” ütles mulle hääl teadvuses ja ma olin rõõmus, tundes shamaani enda kõrval olevat.

      Me hõljusime kõrgel, vaadates alla maa peale, sopkade, taiga ja jõgede peale. See oli piiritult ülev tunne ja tekkis tahtmine, et lend ei lõpeks kunagi. Kotkas karjatas aeg-ajalt kiledalt ja jätkas koos meiega majesteetlikult lendu.

      Mingil hetkel tunnetasin aimduses ohtu ja vaatasin ärevalt ringi. Ka kotkas muutus rahutuks ja kohe kuulsin oma teadvuses hoiatust: „Ole rahulik!” Lõdvestusin ja nautisin taas piiritut vaadet. Siis nägin kaugelt mägede vahelt mingit kuma, nagu oleks seal suur linn oma tuledega, ja kui ma sinnapoole püüdlesin, hoiatas shamaani hääl taas mind mu teadvuses, et pean olema rahulik. Viimaks aga lausus ta, et peame naasma. Mu teadvuses tekkis küll protest, kuid ma kaaslase mõttehääl oli nõudlik ja ma andsin järele.

      Maa lähenes hirmuäratava kiirusega, tundsin end taas oma keha kitsikusse naasvat ja ärkasin. Minu kõrval ärkas ka shamaan, surmani väsinud näoga, kuid naeratav. Jäime mõlemad kohe magama ja kui ma raskest unest taas ärkasin, oli öö ja mu sõber askeldas lõkke ääres. Me ei rääkinud kaua midagi: shamaan andis mulle aega kõik läbi mõelda.

      „See oli vapustav – me poleks iialgi uskunud, et see on võimalik,” ütlesin viimaks.

      „Jah, see tunne on nagu narkootikum – tahaks ikka veel ja veel,” nõustus mu sõber. „Aga sellise reisimisega on seotud ka rida ohtusid.”

      Minu küsiva pilgu peale jätkas ta: „Esiteks, sellist rändu ei tehta nagu ekskursiooni. Isegi shamaanid kasutavad seda harva, vajaduse korral. Pidevalt reisides tekib oht, et muutud hooletuks, hakkad lindu suunama, tema teadvust mõjutama ja kotkas blokeerib selle. See on teie mõlema lõpp: sina ei saa tulema, tema aga kaotab jõu ja taju, ning hukkub.

      Teine oht on see, kui jääd liiga kauaks ära. Su keha langeb kliinilisse surma või leiab keegi selle ja viib sind surnuks pidades ära. Su hing jääb uitama eri dimensioonide vahele.

      Muide, kui ma sind esimest korda rahustasin, oligi meil oht, sest tunnetasin üht sellist hulkuvat hinge lähenemas. Nemad otsivad hingeta, kuid elus keha, СКАЧАТЬ