Varjud liiguvad pimeduses. Ed Vecin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üksi, olnuks sa pikka aega energiast täitsa tühi.”

      Shamaan vaikis veidi ja ütles siis: „Aga sina oled tubli, oskasid väga ilusti end vaos hoida. Ainult korra tahtsid vist mujale kiigata?”

      „Ma tahtsin seda linna näha, seal mägede vahel orus,” selgitasin ma.

      Shamaan võpatas silmaga nähtavalt. „Mis linna?” päris ta.

      Kirjeldasin sõbrale nähtut ja tema erutust märgates tärkas mus uudishimu. „Mis linn see on?” küsisin.

      „Räägitakse, et neis mägedes on Varjatud Linn, kus elavad koos inimesed, haldjad ja muud olendid. Keegi pole seda näinud, kuid jutud liiguvad. Kes aga sinna satub, see sinna ka jääb, teda ei lasta tulema.”

      Kuulasin teda jahmunult. Seepeale hoiatas sõber mind, et ma linna otsima ei läheks, sest siis ma enam ei naase tavalisse ellu.

      „Ma usun, et sul on Võime, kui sa juba Linna nägid. Rännak kotkaga äratas selle sinus. Sa peaksid oma rahva hulgas shamaan olema. Aga seda enam peaksid sa olema ettevaatlik, sest taigas hulgub igasugu varjurahvast,” hoiatas shamaan mind.

      „Oled sa neid kohanud?” pärisin ma. Nüüd juba teadsin, et sellised asjad on võimalikud.

      Shamaani jutustused

      „Kord noore poisina käisin taigas,” rääkis shamaan. „Kõndisin mööda rada, mis viis piki jõekallast. See oli raske rada ja ma väsisin täitsa ära. Siis märkasin enda ees valges riides naist kõndimas. Kuigi rada oli kivine, käis ta kergel sammul ja kuidas ma ka ei püüdnud, järele ma talle ei jõudnud. Naine nagu liugles mu ees ja see küttis mu indu ta kätte saada. Ühes kohas oli jõel koolmekoht, kus sai seda ületada kivilt kivile hüpates. Naine ületas sellegi lausa linnutiivul ja mina järgnesin talle. Kui olin keset jõge jõudnud ja püüdsin kivi otsas tasakaalu hoida, nägin piki jõge veevoolu alla tormamas, nagu oleks see kusagilt tammi tagant valla pääsenud. Hirmust haaratuna riskisin libedalt kivilt teisele kivile hüpates kaldale tagasi jõuda ja see mu päästiski. Vesi pühkis mu kividelt üsna kalda ligidal ja ma sain ühest rahnust kinni ning kahlasin hiljem kaldale. Kui ma seal toibusin, kuulsin teiselt kaldalt naeru. Naine seisis seal, lehvitas mulle ja kadus siis metsa. Isa sõnul jooksin ma haldjanaise järel.”

      Shamaan vaikis veidi ja siis söandasin ma küsida, keda ta veel taigas liikuvat teab.

      „Mu isa nägi kunagi Baikali lendavat deemonit, keda kutsutakse oniks. Tema jutu järgi oli onil käte vahel inimneiu ja ta lendas valjult naerdes mägedesse. Hiljem kohtas ta burjaadi naist ja meest, kelle tütre deemon nende silme alt ära viis ja kes olid murest hullumas. Isa ei saanud neid kuidagi aidata ja tüdruku vanemad viskusid meelehärmis kaljult alla.

      Onid on iidne rahvas, üsna inimeste sarnased, kuid kihvade, küüniste ja tiibadega. Inimesi nad ei salli ja on neid ajast aega küttinud. Viimastel sajanditel küll veidi vähem, sest inimesed usuvad Valget Kristust ja palvetavad tema poole, see jõud aga käib onidest üle.

      Eriti kõvad inimkütid olevat olnud naisdeemonid, kes passisid mägedes üksikuid inimesi ja panid nad lennuga rünnates ning koledalt kisades hirmust tarduma, et siis küüniste vahel mägedesse vedada. Seal on onidel koobaslinn ja inimorjad sunnitakse seda aina laiendama. Deemonid küünistavad neid tagant sundides ja lakuvad siis ihult vere ära, surnuid aga söövad pidusöökidel.

      Legendi järgi aga olevat onide mehed ja naised kord lahku läinud. Sel ajal, kui naisdeemonid inimesi ja teisi olendeid küttisid, lõbutsesid mehed koobastes. Kui naised hakkasid nõudma, et ka nemad orjade kallal meelt lahutada saaksid, otsustasid nood naissoo paika panna. Öösel aheldasid nad naised koobastesse ja lubasid alles siis lahti lasta, kui nood lubavad meestele igal ajal alluda. Naistel ei jäänud muud üle, kui nõustuda. Paraku lasid meesonid loitsuga kinnitatud lepingusse vea: naised lubasid neile vaid Deemonikoobastes igati alluda. Mõne päeva pärast kadusid nad öösel oma teed ja meesonid ei näinud neid enam kunagi.

      Nüüd pidid mehed ise olendeid küttima hakkama. Paraku polnud neil ei osavust ega teadmisi ja orjade hulk mägedes aina vähenes. Nüüd on onid mandunud, nad kütivad vaid inimnaisi, et neid koobastes vägistada ja enda järglasi kandma panna. Inimnaine aga ei suuda deemonilast sünnitada, sest too on liiga suur, ja seepärast onid tapavad naise enne sünnitust ning kisuvad ta lõhki, et last kätte saada. Onide sugu on hääbumas, kuid seda vihasemad on nad inimeste vastu.

      Muide, legendi järgi lendasid naisonid kaugetesse mägedesse varjule ja seal pakkusid haldjad neile peavarju. Haldjavere mõjul ja kättemaksuks meestele lakkasid naisdeemonid inimestele liiga tegemast ja on muutunud kauniteks lendolenditeks. Inimmehel siiski nendega kohtuda ei maksa – ta ei pääse nende võludest lahti.

      Siis on mägedes veel libahundid. Ka nende kohta on legend olemas.

      Hundilugu

      Kord elas taigas noor pere: mees, naine ja pisilaps. Haigus võttis mehe ja lapse ning noor naine jäi leseks. Taigainimesena elas ta leina siiski üle ning jätkas oma elu mehe ja lapse haudade kõrval.

      Siis hakkas tema juures käima suur isahunt. Algul naine kohkus suurt looma nähes, kuid hunt käitus leebelt ja pikapeale hakkas naine teda usaldama. Varsti oli loom taltsas nagu koer ja naine hoidis teda väga. Saatused on väga imelikud – mingil hetkel hakkas naine loomaga kokku elama. Käis see, kuidas käis, aga tõsi ta on. Naine oli juba oma saatusega rahul, kuid siis segasid vahele looduse instinktid ja inimlikud nõrkused.

      Hunt kadus aeg-ajalt oma karja juurde ja naist hakkas vaevama armukadedus, kui ta mõtles oma isahundi ning emahuntide peale. See tunne kasvas vihaks ja naine hakkas karjale püüniseid üles seadma. Temas ühinesid kütioskused ja hea loomade tundmine. Naine kasutas eriti tugeva vedruga lõkse, mis kokku plaksatades hundi peaaegu piinata tapsid. Emahuntide peibutamiseks kasutas ta oma armsama hundilõhnu, mida ta isasega ühinedes enda külge kogus. Lõkse nendega lõhnastades meelitas ta peagi lõksudesse arvukalt noori emahunte ja soekari aina kahanes. Laibad heidis naine ligipääsmatusse kuristikku, kust kari neid ei leidnud.

      Kord hulkus isahunt taigas. Järsku tundis ta lõksude ja surma lõhna ning turris karvadega pöördus ta oma teed. Samas haistis ta ootamatult üht tuttavat lõhna – see oli naise lõhn, mida hunt hästi teadis. Looma mõistus ei osanud arvata, mida see tähendab, kuid hunt läks ettevaatlikult uurima, milles asi on. Varsti hüppas ta kohkunult urisedes kõrvale – raja kõrval lebas raudades surnud emahunt. Isane liikus naiselõhna järgi edasi ja leidis siis uue lõksu. Sellest hõnguvat lõhna tundes hakkas ta nuuskima ja järgmisel hetkel plaksatasid rauad ümber ta koonu. Loom kaotas teadvuse.

      Kui naine leidis lõksust emahundi, hõiskas ta rõõmust. Järgmise lõksu juures muutus see meeleheitlikuks karjatuseks – selles lebas ta enda isahunt. Nuttes ja andeks paludes päästis naine hundi lahti. Surmavalt haavatud loom avas veel korraks silmad ja urahtas vihaselt. Naine sai ähvardusest aru, kuid ei mõistnud sõnumit, sest see kõlas hundikeeles: „Meie poeg maksab sulle kätte!”

      Hundi maha matnud naine kavatses kaljult alla hüpates endalt elu võtta, kuid mingil hetkel liigutas miski tema üsas ja inimene mõistis, et temas on alguse saanud uus elu. Mõistagi ei pidanud naine seda hundi lapseks – aeg-ajalt taigakülas kraami ostmas käies oli ta maganud ühe oma endise mehe sõbraga, et ennast naisena tunda. Mees oli abielus ja teda naiseks võtta ei saanud, sestap olid nad armukesed. Nüüd uskus naine, et see on tolle mehe laps. Mõistagi ei läinud ta seda mehele ütlema, vaid kandis last üksikuna ja sünnitas ta oma taigakodus. Appi tulnud ämmaemand aga oli kohkunud, kui vastsündinu teda hammustada üritas.

      Laps kasvas suureks, käis taigakülas internaatkoolis ja kasvas armastava ema СКАЧАТЬ