Tagasiside töötajate arendamisel. Kristel Jalak

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ inimesel kohaneda olukorraga ennast psüühiliselt kahjustamata. Ühelt poolt hoiavad need kaitsemehhanismid inimesi tagasi tagasiside otsimisel ja teisalt takistavad saadud tagasiside aktsepteerimist.

      Sageli kohatav nähtus on negatiivse tagasiside ratsionaliseerimine. Inimene seletab ära oma käitumise, leiab õigustusi, nii et kogu süü langeb temast eemale – teistele töökaaslastele, töötingimustele, töövahenditele vms.

      Enesehinnanguga sobimatut negatiivset tagasisidet vahel eitatakse, peetakse ekslikuks: “See ei käi minu kohta. Ta ei tunne mind piisavalt, ta ei tea kõiki asjaolusid.” Eitamine on kaitsemehhanism, kus inimene ei tunnista ebameeldivaid reaalseid fakte. Nõnda ei teki emotsionaalset reageeringut ja ego ebastabiilsust.

      Allasurumise, ka edasilükatud mõtlemiseks nimetatud kaitsemehhanismi rakendumisel hoidub inimene tahtlikult mõtlemast häirivatele tunnetele ja kogemustele ning suunab oma tähelepanu mõneks ajaks mujale, ohutumale pinnale. Scarlet O’Hara, Margaret Mitchelli “Tuulest viidud” kangelanna, tavatses pingelises olukorras öelda: “Ma mõtlen sellele homme.” Töötaja, kes on saanud kätte oma kirjaliku tagasiside-raporti ja lükkab selle kõrvale kinnitusega, et tal pole hetkel aega sellega tegeleda, võib olla allasurumise kui kaitsemehhanismi rakendumise näide.

      “Kord Päitsik puskis Punikut” algab Jakob Tamme valm sündmusteahelast, mis lõppes kurvalt hoopis Kirjakule. See on kirjanduslik näide asendamisest. Negatiivset tagasisidet saanud inimene kannab oma ebameeldiva tunde üle teisele, enamasti vähem ohtlikule objektile. Näiteks töötaja, kes on solvunud oma ülemuse tagasiside peale, aga ei söanda seda välja näidata, hüppab turja oma alluvale, ilma et selleks erilist põhjust oleks.

      Kaitsemehhanisme on kirjeldatud mitukümmend ja siin ei hakka me neid kõiki uurima. Ühele reageeringule tahan siiski erilist tähelepanu juhtida. See on huumor – emotsionaalset konflikti tekitanud stressori ja olukorra üle naljatlemine. Inimene viskab nalja, et kaitsta oma ego. Koomilisuse tajumine stressi tekitavas olukorras tõstab enesehinnangut ja vähendab pinget. Paraku võidakse sellest valesti aru saada.

      Personalijuhina viibisin kord vestluse juures, kus ühe rahvusvahelise firma Balti piirkonna peadirektor tegi peapesu oma alluvale. Viimane vaikis, silmad maas, ja vaid naeratas kõveralt ja kramplikult. Juht oli sellest vestlusest väga häiritud ja kurtis mulle hiljem: “Ta ei võtnud mu juttu tõsiselt, mille üle ta muigas? Tema arvates oli see nali, jah?” Nii võib alateadlikult rakendunud kaitse veelgi raskendada inimeste omavahelist suhtlemist ja üksteisemõistmist.

      Kaitseid ei saa kõrvaldada, neid saab vaid mõnevõrra vähendada. Seda on oluline teha, sest kui kaitsed on väga kõrgel, ei jõua sõnum piltlikult öeldes müürist üle. Ainus võimalus teise inimese kaitseid vähendada on luua tagasisidestamiseks turvaline ja usalduslik õhkkond.

      Tajuvead ja takistused tagasisidestamisel

      Inimene on keeruline ja kompleksne olend, kes – naljaga pooleks – iseennastki ei suuda lõpuni mõista. Teise inimese põhjalik tundmaõppimine võib võtta aega aastakümneid ja ikkagi ei tea me temast kõike. Meil oleks väga keeruline teiste inimestega lävida, kui me igapäevasuhtluses püüaksime arvesse võtta ja aru saada kogu nende olemuse keerukusest. Seetõttu me lihtsustame protsessi. Sellise lihtsustamisega kaasnevad paratamatult moonutused, mis sõltuvad ka meie hetkemeeleolust, suhete taustast ja eelhoiakutest.

      Tajumoonutused saadavad nii tagasiside andjat kui ka selle vastuvõtjat. Neid ei ole võimalik täielikult vältida, küll aga arvesse võtta nende moonutavat toimet. Järgnevalt mõnedest sagedamini esinevatest moonutustest.

      Stereotüüpide kasutamine

      Et muuta suhtlemist efektiivsemaks, tavatseme me inimesi liigitada kastidesse. Igal kastil on oma silt, näiteks “blondid naised” ja kasutamisõpetus: “Nendega rääkides kasuta lihtlauseid. Väldi intellektuaalset pingutust nõudvaid teemasid.” Niipea, kui me kohtume mõne naissoost blondiga, on meil selge, kuidas toimida, ja me ei pea raiskama energiat ja aega selle inimese põhjalikumaks tundmaõppimiseks. (Märkus – autor on blond. Võtke seda näidet eneseirooniana, mitte heledajuukseliste naislugejate solvamisena).

      Igal inimesel on kasutusel oma isiklik kasti- ja sildisüsteem, kuid on olemas ka üldlevinud stereotüüpe, nagu näiteks see blondi oma. Enamasti on need seotud inimese vanusega (noored, vanurid), ametiga (politseinik, õpetaja) või rahvusega (soomlane, lätlane). Väga paljud anekdoodid baseeruvad just neil üldlevinud stereotüüpidel.

      Tagasisidevestlusel võib tekkida olukord, kus omavahel ei suhtle mitte kaks unikaalset isiksust, vaid “kastid”.

      Oletatav sarnasus

      Teise inimese mõistmise teeks lihtsamaks, kui partner oleks meiega sarnane. Inimloomuse keerukuse lihtsustamiseks me sageli eeldame, et just nii see ongi. Teisalt puudub meil kogemus mõelda, tunda või tajuda teisiti, kui me seda teeme. Võib olla raske hoomata, et teised inimesed võivad olla meist erinevad. Me lähtume sellest, mida meie ise analoogses olukorras mõtleksime või tunneksime. Ja meil pole mingit võimalust teada saada, kas me eksime või mitte.

      Loogiline järeldamine

      Meil võib teise inimese kohta olla üsna napilt informatsiooni, kuid sellest pole midagi! Me võtame aluseks selle, mida me teame, ja otsustame inimese üle tema käitumist iseloomustavate nähtavate märkide alusel. “Ta on täna nii vaikne, ilmselt põeb süütunnet eilse peapesu pärast.” Loogikaga võib täppi panna. Aga ei pruugi.

      Haloefekt

      Mõne inimese ümber kiirgav pühapaiste võib olla nii tugev, et takistab meil nägemast tegelikkust. Pühapaiste võib olla auga välja teenitud, näiteks on tegemist väga hea erialaspetsialistiga. Kuid suurepärane sooritus mingis valdkonnas ei välista vigu ja puudujääke teistes. Need aga ei paista välja, nimbus pimestab. Just haloefekt on see, mis sageli lõikab väga head töötajad ära arendavast tagasisidest, aga sellest tuleb juttu edaspidi.

      Halo võib olla ka musta värvi. Mingite tunnuste tõttu tajume me inimest läbinisti halvana, märkamata tema tugevaid külgi.

      Halo on tihtipeale seotud positsiooni ja staatusega. Mida kõrgem positsioon, seda lihtsam on pühapaistet külge saada. (Tundub, nagu räägiksin ma kutsehaigusest. Teatud mõttes see nii ongi. Halo võib olla Golemani “tippjuhi tõve” üks sümptom.) Kuid ka märkimisväärsed teadmised, kogemused, reputatsioon ja karismaatiline suhtluslaad loovad fooni, mis võib varjata reaalset pilti.

      Kontrasti efekt

      Teise inimese tajumist mõjutab päris tugevalt see, mida me oleme varem kogenud. Me lähtume võrdlusest (ümbrusega, kontekstiga), mitte objektiivsetest andmetest. Olles just lõpetanud arenguvestluse vähemotiveeritud ja viletsa soorituse teinud töötajaga, näib tema keskmiselt motiveeritud ja keskpäraseid tulemusi andev kolleeg väga innukas ja töökas. Ja vastupidi. Vestlus suurepärase töötajaga võib mõjuda nii, et järgmine vestluskaaslane tundub viletsam, kui ta tegelikult on.

      Eelarvamus

      Eelnev info inimese kohta võimaldab meil kujundada tema suhtes juba mingi arvamuse, eelarvamuse. Eelarvamus ei pea tingimata olema negatiivne ega positiivne. Kuid ükskõik millise eelinfo olemasolu korral kaldutakse rohkem uskuma seda infot kinnitavaid märke (“Ma ju teadsin juba varem, et ta ongi selline”). Eelarvamustega seotud tagajärgi vaatleme lähemalt allpool, peatükis “Juhendamine probleemide lahendamiseks”.

      Eelarvamus ei pruugi alati olla isikukeskne. СКАЧАТЬ