Tagasiside töötajate arendamisel. Kristel Jalak

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peab aru saama, kas märgatud signaal käis tema kohta või mõne teise inimese või sündmuse kohta.

      • Inimene peab aru saama sõnumi tähendusest.

      • Inimene peab otsustama, milline tema käitumise nüanss põhjustas saadud tagasiside.

      Seega tuleb inimesel kõvasti pingutada, et vihjavast tagasisidest sotti saada ning vahel võib see põhjustada rohkem segadust ja kahju, kui meile meeldiks. Ometigi otsime me pidevalt neid signaale enda ümber. Seda eriti olukorras, kus selgesõnalist otsest tagasisidet napib.

      Selgelt verbaliseeritud tagasiside peaks jätma vähe ruumi ülalloetletud probleemide jaoks ja olema seega parim viis sõnumi edastamiseks.

      See on parim viis, mis meie käsutuses on, kuid kas see on ikka piisav sõnumi kohale viimiseks?

      Tagasiside vastuvõtmine

      Väljend “tagasiside andmine” on iseenesest juba mõnevõrra eksitav ja eelarvamusi tekitav lausung. See loob mulje, nagu oleks olemas kaks inimest, kellest üks omab tagasisidet ja teine mitte. Ning et see esimene inimene siis annab teisele oma varudest natuke tagasisidet. Või hoopis manustab, nagu ravimit? Seega on tagasiside kibe, kuid kasulik pill, mida tervise huvides aeg-ajalt sisse võtta tuleb?

      Väljendid “tagasiside andmine” ja “tagasiside saamine” võivad luua ka mulje, nagu oleks tegemist mingi kompaktse asjaga, mis ulatatakse ühe inimese poolt teisele. See teine inimene, tagasiside saaja siis, kas võtab kogu selle kompsu vastu, või lükkab tagasi.

      Tegelikkuses on asi palju keerulisem. Tagasiside puhul on harva tegemist ühe üksiku sõnumiga. Enamasti sisaldab sõnum informatsiooni rohkem kui ühe käitumusliku aspekti kohta, hõlmates lisaks ka teadlikkust iseendast, olukorrast ja vastaspoole reaktsioonidest. Nii tagasiside andja – sõnumi edastaja – kui ka kuulaja-vastuvõtja saavad aru (mõistavad):

      • oma isikut

      • teist isikut

      • seda, kuidas teine iseenesest aru saab

      • seda, kuidas vastaspool tajub teist

      • situatsiooni

      • sõnumit

      • suhtlemise ja käitumise vormi

      • omavahelisi suhteid

      Teades, et igaüks meist mõtleb isemoodi ja tõlgendab kõiki neid pilte erinevalt, peaks olema selge, et segaduste ja arusaamatuste tekkeks on rohkem võimalusi kui teineteisest arusaamiseks!

      Igapäevasel suhtlemisel ei vaevu me seda tihtipeale mõistma. Vastupidi, me arvame küllalt sageli, et teised inimesed on meiega sarnased ja mõtlevad samuti nagu meie, käituvad nagu meie ja tahavad sedasama, mida meiegi. Nii me kõnelemegi iseenese loodud peegelpildile, mitte teistele inimestele. Pole vaja öeldagi, kuidas selline suhtumine moonutab sõnumi arusaadavust.

      Me ei suuda kunagi vastu võtta kõiki meid ümbritsevaid signaale. Me selekteerime. Suur osa informatsiooni unustatakse lühikese aja jooksul. Osa informatsiooni säilib kauem. Seega on ka informatsiooni säilitamine selektiivne tegevus. Veelgi enam, sõnumite edastamine on samuti selektiivne: kui me informatsiooni edastame, ei tee me seda samal moel, kui info meieni jõudis. Me jätame sageli osa informatsiooni välja ja sama tihti lisame ka uut informatsiooni. Väga sageli muudame me ka informatsiooni esitamise järjekorda, põhjustades nii erinevusi struktuuris ja faktides.

      Miks inimesed nii teevad? Me valime eri põhjustel oma signaalidest arusaamise süsteemi. Üks lihtsamaid ja tähtsamaid põhjusi selleks on asjaolu, et me ei suuda füüsiliselt ja vaimselt näha, kuulda ega tunda kõike, mida meile esitatakse. Seda on liiga palju. Enese kaitsmiseks hakkame me valima, toimides järgmiselt:

      • me ei pane tähele signaale, mis meie jaoks tähendust ei oma, või mida me ei mõista – me jätame nad välja;

      • osa signaale jätame me sinnapaika kohe pärast nende vastuvõtmist, kuna need ei tundu omavat tähtsust;

      • ainult väga väike osa signaale registreeritakse enam-vähem teadlikult, neid märgates.

      Me püüame aru saada maailmast eneste ümber ning meil on kalduvus säilitada üksnes informatsioon, mis aitab meil maailma mõista. Kõik, mis meie arvates selleks otstarbeks ei sobi, tõugatakse kusagile sügavamale.

      Me oleme selektiivsed ka ülekandmisel, kuna me püüame edastada vaid sõnumeid, mida me mõistame. Info edastamiseks peame me kõigepealt “teadma”. Samuti kombineerime me seda teadmist või mõtlemist tunnetega, muutes informatsiooni seega positiivseks ehk meeldivaks või negatiivseks ehk ebameeldivaks. Seega esitame me informatsiooni sel moel tasakaalustatult, et tähtsamad asjad saavad rohkem ja vähemolulised detailid vähem kaalu.

      Kõike eelnevat arvesse võttes saaksime siinjuures nüüd tõdeda, et tagasiside andmine polegi võimalik!? See tähendab, et me võime küll anda, aga kui palju sellest kohale jõuab, kuidas seda mõistetakse ja mida peale hakatakse, pole enam meie kontrollitav. Seega olulisem kui keskendumine tagasiside andmisele peaks olema keskendumine sellele, kuidas mõjutada tagasiside vastuvõtmist.

      Meenutagem veel kord tagasiside definitsiooni: see on sisend süsteemi toimimise mõjustamiseks. Kas informatsioon enda (käitumise) kohta, mida inimene ei aktsepteeri, ongi üldse tagasiside?

      Mina-pilt ja enesehinnang

      “Peeglike, peeglike seina peal, kes on kõige ilusam tervel maal?” Peegel vastas: “Kuninganna, te kõigist kauneim siin maal.” Siis oli kuninganna rahul, sest ta teadis, et peegel räägib tõtt. (Vennad Grimmid, 1812).

      Nii nagu kuri kuninganna selles tuntud muinasjutus, otsime me kinnitust ettekujutusele, mis meil endast kujunenud on. Meisse on kodeeritud vajadus säilitada oma mina-pilti. See, kuidas inimene ennast näeb ja teadvustab, mõjutab oluliselt tema käitumist, suhteid ja tundeid. Mina-pildi aluseks on elu jooksul kujunenud arvamus enese kohta, mida paljuski mõjutab varase lapsepõlve kogemus ja teiste inimeste reaktsioonid – tagasiside – meie olemisele ja teguviisidele. Teisisõnu, inimene hakkab nägema ennast nii, nagu arvab, et teised teda näevad. Mina-pilt on püsiv tänu kaitsemehhanismidele ja selle muutmine on sageli inimese jaoks keeruline ning emotsionaalselt valulik.

      Mida adekvaatsem on inimese mina-pilt, seda kergem on elus teha õigeid valikuid, suhelda teistega, saavutada soovitut. Mina-pilt omakorda mõjutab enesehinnangut, sest annab meile võimaluse tegeleda asjadega, millega me enda juures rahul ei ole.

      Paljud uurijad on tegelenud tagasiside ja mina-pildi ning enesehinnangu teemadega. Mõnede arusaamade kohaselt (nt Northcraft, Ashford 1990) lükkavad kõrge enesehinnanguga inimesed hõlpsasti tagasi tagasiside, mis ei ole vastavuses nende mina-pildiga ja aktsepteerivad seda, mis langeb kokku nende enesehinnanguga, olgu see siis positiivne või negatiivne. Ka ei taju kõrge enesehinnanguga inimesed negatiivset tagasisidet ähvardava või ebameeldivana. Madala enesehinnanguga inimesed, vastupidi, pigem aktsepteerivad negatiivset tagasisidet, sest see langeb kokku nende mina-pildiga, kuid samal ajal otsivad nad ise aktiivselt positiivset tagasisidet.

      Samal ajal on uuringuid, mis väidavad, et kõik inimesed tahavad kaitsta oma enesehinnangut ja on seetõttu pigem avatud positiivsele kui negatiivsele tagasisidele (Swann jt 1989), ning et negatiivne tagasiside, kui see alandab enesehinnangut, toob endaga suure tõenäosusega kaasa negatiivse suhtumise töösse, töötulemuste halvenemise ja vahel ka läbipõlemise (Emmerik jt 2008).

      Psühholoogilised СКАЧАТЬ