Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

Чтение книги онлайн.

      BORG: Anna ei räägi. Anna pole kunagi rääkinud. Võtke vaevaks tutvuda minu artikliga viimases “Seletatud üleloomuliku” numbris. Anna fenomeni tõlgendus on astraalfüüsika seisukohast täielikult seletatav. Kas mõiste “kongruentsifookus” ütleb teile midagi? Vaevalt. Isegi Parunile ja teistele temataolistele šarlatanidele ei ütle see midagi, nad lihtsalt ei suuda mõista neid asju teaduslikult. Astraalfüüsika seletab täiesti argumenteeritult lahti, miks Anna tüüpi viirastus…

      LOUISE: Anna pole mingit tüüpi! Ja ta pole viirastus, ta on naise hing.

      BORG (eemaldub statiivide juurest, tuleb huvitatult LOUISE’ile lähemale). Kuulge, kas te olete teda näinud?

      LOUISE: Ei, ma ei ole. Ärge tulge lähemale! Ei,ma pole teda näinud, aga ma tean, et minu ja Thomase pulmaööl teda nähti.

      BORG: See oli samuti 21. augusti öö?

      LOUISE: Ei, see oli 5. veebruar.

      BORG: Jama! Juba viiskümmend seitse aastat on Anna end ilmutanud ainult ööl vastu 22. augustit, ööl, millal ta end siin samas toas üles poos, ja sellel kõigel on teaduslik seletus. Ja juba homme tõestab keegi Borg ainulaadse ja fenomenaalse tehnoloogiaga oma astraalfüüsika kolme seaduse paikapidavust. Muide, te olete mind juba pisut assisteerinud, nii et teie nime võib samuti sinna üles märkida. Tingimusel, et te mind edaspidi ei sega.

      LOUISE: Nii et kõige selle eesmärgiks on… Ma mõtlesin, et… Aga te tahate Annat pildistada?

      BORG: Mida siis veel?

      LOUISE: Ja et mina teid aitaksin?

      BORG: Olgem ausad. Ma olen mõistlik ja arusaaja inimene. Steiner kupatas teid siia – ju see on siis tema arusaam ravimeetoditest, mis siis ikka, ma ei vaidle – ja lahkumast te keeldute. Võib-olla tuleb teie siinviibimine isegi kasuks, ma ei tea, aga ma ei lase teil seda eksperimenti ära rikkuda.

      LOUISE: Ma mõtlesin, et te tahate teda aidata.

      BORG: Kui keegi oleks pidanud Annat aitama, siis oleks see saanud olla ainult tema ise ja oma eluajal. Ta oli rumal ja – andke andeks – kiimaline naisterahvas, kes ei osanud hoida olulist ega saanud õieti mitte millestki aru. Tavaline õmblejanna, kellesse armus suursugune mees, aadlik ja teadlane peale selle; mees, kellest oleks saanud hiilgav optik, füüsik! Tema naine hukutas ta, tema naise truudusetus tegi temast alkohooliku ja tema naise enesetapp tõukas ta rentslisse. See oli Anna, kes oleks pidanud oskama hoida Georgi ja tema püüdlustele kaasa aitama, teda toetama. Te imestate, kust ma seda kõike tean? Meie instituudi psühholoogiadivisjon koostas Anna ja Georgi psühholoogilised profiilid, omaaegses ajakirjanduses leidus selle kohta materjale piisavalt ja ka teie vanavanaonu memuaarides on see lugu hämmastava avameelsusega esitatud… Kuulge, noh, misasja te nüüd nutate. Jätke järele! Teadus on teadus ja mõningatele faktidele lihtsalt tuleb osata otse silma vaadata. Teadlasel ei ole sugulasi!

      LOUISE (nuttes): Te olete tundetu tehnokraat. Miks te ei taha aru saada, et Anna on elav hing ja temale sündinud ülekohus on langenud kõigi meie suguvõsa naiste peale. Ma tahan talle öelda, et mõistan teda, tahan teda paluda. Tahan, et ta saaks rahus puhata ja et ta laseks minul rahus elada. Võib-olla on natuke mõistmist kõik, mida ta vajab.

      BORG: Õppige elama, nii lihtne see ongi. Leidke endale mõni korralik töö, õpetage lapsi lugema või koostage ristsõnu, ühesõnaga, tehke midagi mõistlikku. Siis ei jookse ka mehed teie juurest ära. Või kui jooksevad, siis tulevad tagasi. Vähemalt mõned. Aga kell tormab ja meil pole aega siin sentimentaalitseda. Muide, kas te teate, et istute praegu selles samas toolis, mille pealt Anna kunagi… Siin te enam edasi olla ei saa, ma paluksin teil endaga üles tulla. Väidetavalt ei käi Anna kunagi ülemise korruse ruumides. Samuti paluksin ma teil olla võimalikult vaiksem. Ja kui te märkate või aimate esimesi Anna ilmumise tunnuseid – teate küll, kell lööb kaks pauku vähem, tasased sammud, immitseb kerget laibalõhna, õrn tuuleiil toas, kuigi aknad on suletud, siis ma palun… Hei, kuulge, on teil halb?

      LOUISE (nõrkenult): Minu rohud, seal tooli juures, käekotis.

      BORG (endale): Psühhopaat. See on tõesti kõige parem asi, mis täna võis veel juhtuda. (Jookseb vasakule, tooli juurde, kus on LOUISE’i käekott.)

      LOUISE karjatab ehmunult, viskub kergelt üles, näitab käega sirmi poole, langeb minestanult tagasi. Samal hetkel sähvatavad kõik fotoaparaadid. BORG vaatab ärevalt kord LOUISE’i, siis käekoti ja fotoaparaatide poole, otsekui ei suudaks otsustada, kuhu minna. Tõmbab ninaga õhku ja siis mattub kõik pimedusse.”

      LOUISE istub samas kohas, endiselt teadvuseta, tema ees põrandal on käekott, millest on sisu välja pillutud. Paremas servas, sirmi taga, on poolenisti nähtaval PARUN, ratastoolis. BORG siseneb vasakust uksest, käes veeklaas, PARUNIT ta ei märka.

      BORG (kummardub LOUISE’i kohale, kükitab, pritsib talle kergelt vette näkku, üritab talle tablette manustada). Teil on kotis terve apteegitäis antidepressante, kust mina tean, millised need õiged on. Kurat, kui vanasti oleks kõik need kunstnikud ja luuletajad tablette neelanud, poleks teil praegu ühelgi kontserdil käia. Ei mingeid Schillereid ega Schuberteid… Noh, katsuge nüüd neelata! Teil on parem?

      LOUISE toibub aeglaselt, rabab BORGI käest veeklaasi, joob.

      BORG: Ärge neelake neid parem jah. Kõik need Steinerid muud ei oskagi kui tablette välja kirjutada. Aga võib-olla teiesuguste jaoks ongi parem, olete pidevalt pilves, istute kodus ja heegeldate.

      LOUISE tõstab aeglaselt käe, osutab PARUNI poole, kes jälgib toimuvat sarkastilise irvega. LOUISE tahab midagi öelda, kuid ei suuda.

      BORG: Nüüd ma kutsun teile küll takso, või veel parem ambulantsi. Mina teid siin ravitsema ei hakka. Kuulge, kas te saate aru, et oma hüsteeritsemisega te ehmatate Anna üldse minema!

      LOUISE (sotto voce): Tool…

      BORG: Jah, siin on need teie tabletid, ära tõin juba, eks siis neelake kui muidu ei saa. LOUISE. Tool… ratastoolis…

      BORG: Oh, kindlasti nad võtavad kaasa, isegi ratastel voodi võtavad teile kaasa, ärge muretsege. Nii et ma helistan? Kohe helistan? Või neelate enne need Steineri nõiarohud alla?

      PARUN (tal on madal bassihääl): Küll te ikka oskate hästi naisterahvast rahustada, Borg. Lausa pisar tuleb silma, nii liigutav.

      LOUISE jõllitab ehmunult Parunit, kes nüüd ratastooli sirmi tagant täielikult välja lükkab. BORG kargab püsti kui ussist nõelatud. Näeb PARUNIT ja taganeb paar sammu.

      PARUN: No mida teda vahite, nagu näeks viirastust? Borg, kuulge Borg, me oleme ju vanad tuttavad, ütleksite siis teregi või midagi.

      BORG: Mis kuradi neetud imetrikiga te siia sisse pääsesite? Ja kuidas te üldse julgete!

      PARUN: Mina tulen ja lähen nii, nagu ise heaks arvan. Toetage nüüd naisterahvast, näete, ta tahab tõusta.

      LOUISE: Ei!

      BORG: СКАЧАТЬ