Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ meelde mõned rahvapärimused. Ma olen arhiividest otsinud, teate, sedalaadi lugusid on varemgi jutustatud. Et lapsed… et lapsed võivad äkitselt tunda, mida keegi teine laps kunagi ammu on tundnud, näha, mäletada. Ja ma ei saanud siia mitte tulla.”

      Midagi oli muutunud. Tõstsin silmad ja nägin naise hirmunud pilku. Tahtsin tõusta, vabandada ja lahkuda, siiatulek oligi olnud üks lollus. Aga me kõik teeme lollusi, vahest isegi mitu tükki iga päev, kuigi peame neid algul asjalikeks ettevõtmisteks ja teame, et peame need ära tegema.

      Harvi jõudis minust ette. Tema suust pääses kõõksatus ja ta tormas toast välja. Uks kolksatas tugeva pauguga. Et siis temale oli mu lollus kõige valusamalt mõjunud.

      “Vabandage,” ütlesin ma. “Jah, ma poleks pidanud tulema. Andke andeks.” Jah, ka vabandamine oli lollus, aga see tundus selles olukorras kuratlikult olulisena.

      Õhk ei olnudki värske. Ma seisin lävel ja katsusin ahmida värsket õhku, võimalikult palju ja kogu kopsudega, sest ka minul on rumal eelarvamus õhu ahmimise värskendavast mõjust. Aga õhk ei aidanud.

      Harvi oli jooksnud põllule. Sellele, kus enam vilja ei kasvanud. Nägin, kuidas ta jooksis mööda tühja välja, künkast üles, üha kaugemale. Jooksis ja jooksis. Ahmis õhku.

      Surusin käed mantlitaskusse, tunnike kõmpimist, buss, kunagi ehk jõuan ma Tartusse tagasi. Tahtsin astuma hakata enne kui keegi pererahvast veel midagi ütleb aga ei jõudnud. Peeter seisis äkki mu kõrval. Ta oli ukse avanud vaikselt, aga mitte nii vaikselt, et ma poleks kuulnud toast naise nuukseid.

      Peeter aga seisis ja vaikis. Ma ei suutnud talle enam midagi öelda ja ilma ütlemata ei saanud ma äkki ära minna. Nii et me lihtsalt seisime. Ja mitme minuti igaviku pärast sõnas Peeter: “Ta teadis, et te tulete.”

      “Kes? Teie naine?”

      Ma ei pööranud end, kuid tundsin, et ta raputas aeglaselt pead.

      “Kes siis? Harvi?”

      “Ei. Heron. Muidu poleks sellel mingit mõtet. Ta pidi teadma.” Raske käsi laskus mu õlale. “Nii ongi parem, tegelikult. Alati on parem teada. Parem, et see nii välja tuli. Mitte et ta purjus peaga kunagi kuskil… Mõistate?”

      Ei, ma ei mõistnud. Aga mõne aja pärast mõistsin. Siis kui värval Peetriga kätt surusin. Harvi jooksis ikka veel põllul, millel ei kasvanud enam vili. Ta jooksis ringiratast, võibolla selle sama koha peal, kus neil kunagi olid olnud Heroniga oma viljakäigud.

      Kas mina näiteks oleks suutnud üheksa aastasena oma vanematele tunnistada, et mina ajasin oma venna maanteele auto alla surma? Mismoodi oleks pidanud see perekond siis edasi elama?

      Nüüd ei tee see enam niipalju haiget.

      Nüüd pole sel enam tähtsust.

      Või on?

      Ma vaatasin, kuidas Harvi jooksis, jooksis nagu meeletu oma isikliku viljakolli eest, kes oli teda kümme aastat taga ajanud ja jääb jälitama kogu eluks. Tema eest ei ole pääsu, ta on su päris isiklik viljakoll, kummitab su unenägusid ja sunnib pimedatel öödel sammu kiirendama, öösiti üles ärkama ja vaikides oma hirmuvalust kisendama. Su päris isiklik viljakoll, kelle sa oled ise välja mõelnud ja välja mananud, ta on tõesti olemas ning sa ei pääse tema eest mitte kunagi.

      Hüvastijätt Annaga

Näidend ühes vaatuses ja kolmes etteastes

      Dramatis personae:

      BORG

      LOUISE

      PARUN

I etteaste

      Kahekorruselise villa sisemus läbilõikeliselt. All on vastuvõtusaal, paar tooli, diivan. Ruumi paremas nurgas on suurem sirm. Kaugemas vasakus nurgas on uks. Välisuks on tagumise seina keskel. Ruumi keskele on nelinurka paigaldatud statiivid kaameratega. Üleval on siserõdu, üks uks on avatud, sealt paistab arvuti.

      BORG (vastuvõtusaalis; vilistab rõõmsalt, askeldab juhtmete ja statiividel fotoaparaadiga; heliseb mobiiltelefon). Noh, Borg kuuleb! Kuidas saan… Ah, see oled sina. Ma ju ütlesin, et sa siia ei helistaks. See häirib, saad aru! Igasugused lainevõnked, väljastpoolt tulevad sekkumised, konfiguratsioonihäired… Ei ole veel ilmunud, muidugi ei ole – kell on ju alles nii vähe, ta ei surnud enne kaheksat… Jah. Absoluutselt mitte midagi pole karta. Vähemalt nii kaua kui mind ei segata. E-i se-ga-ta. Misasi? Postimüügikataloog? Kevadhooaja pakkumistega? Jah, muidugi ma tean, kus see on. Ma panin selle kaante vahele ja oma kabineti kolmandale riiulile… Jah, loomulikult teen ma nalja. Ma ei tea, kus su postimüügikataloog on, ma pole seda mitte kunagi elus kätte võtnud. Jah! Ja ma lülitan nüüd telefoni välja, sest tõesti ei tohi segada. Jah, hea küll, olgu nii. Oleme rääkinud! (Viskab telefoni lauale.) Neetud (läheb trepist üles, uksest sisse, on näha, et ta askeldab seal arvutitega).

      LOUISE keerab võtmega välisukse lahti, siseneb ettevaatlikult, uurib hämmeldunult tuba ja statiive.

      BORG (arvuti ees, LOUISE’i nägemata): Nonii, mu kullakesed, minu musukesed, minu musirullikesed! Nüüd läheb lahti, kus alles nüüd läheb lahti!

      LOUISE jääb jahmunult statiivide keskel seisma.

      BORG (klõbistab ekstaatiliselt arvutiklahve. Neli kaamerat sähvatavad.). Oh yeah, baby! Oh yeah! (LOUISE kiljatab ehmunult, ta on sähvatusest häiritud, võpatab.)

      BORG jõllitab tummalt arvutiekraani, ta näib vapustatud, kuid LOUISE’i kisa jätkudes kogub end, astub toast välja trepile. LOUISE kuuleb samme, pöördub ümber.

      BORG, LOUISE (ühekorraga): Kes te olete?! (Tunnistavad hämmeldunult teineteist, ühekorraga): Kuidas te siia saite?!

      BORG tuleb trepist aeglaselt alla, LOUISE taganeb.

      LOUISE: Ei, ärge tulge mulle lähemale! Kes te olete?

      BORG: Mina olen mina. Küsimus on selles, kes teie olete? Kes teid siia sisse lubas?

      LOUISE (istub, kangekaelselt): Ma ei kavatse sellistele küsimustele vastata. Pole mõtteski! Ärge tulge mulle lähemale! Mis teie nimi on?

      BORG: Minu nimi on Borg, mul pole vähimatki põhjust seda varjata. Ja teie nimi, palun?

      LOUISE: Ma ei ütle.

      BORG: Aga seda ju ometi ütlete, miks te siin olete. Te sisenete illegaalselt eravaldusesse, tulete segama teaduslikku eksperimenti, keeldute vastamast volitatud isiku küsimustele ja keeldute ka ennast identifitseerimast. Mingi põhjus peab sel olema.

      LOUISE: Ma ei… Kuidas illegaalselt? Kuidas te julgete? Lahkuge, palun. Lahkuge kohe, enne kui ma kutsun politsei.

      BORG (teeseldult naerma pahvatades): Kuidas, teie kutsute politsei? Teie? Teie palute minul lahkuda? Aga muide – kutsuge pealegi. Kutsuge, kutsuge! Saaks ka mina teada, mis põhjusel te siia sisse murrate ja üldse laheneb see asi kiiremini. Kutsuge, kutsuge, miks te siis ei kutsu?

      LOUISE (krahmab käekotist telefoni): Kutsungi. Mis number on?

      BORG: Mis number?

      LOUISE: СКАЧАТЬ