Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ma ei tea. Küsige infotelefonist. Seniks aga vabandage mind, mul on tegemist (eemaldub statiivide juurde, LOUISE’i teraselt silmas pidades).

      LOUISE: Hallo, tere, kas teated? Ma palun, kas te ei ütleks mulle, kuidas oleks võimalik helistada politseisse. Mis? Sissemurdmine. Jah, aitäh, ma kohe kirjutan üles.

      BORG (närviliselt): Politsei on 012, mul tuli meelde. Kuulge, laske ma siiski helistan ise, te informeerite neid täiesti valesti. Keegi pole siia sisse murdnud, nad tuiskavad oma sireenidega kohale ja enne, kui midagi selgeks saab, on eksperiment mokas.

      LOUISE: Palun lahkuge ja ma ei helista politseisse.

      BORG: Nii! (Rabab taskust pataka paberid.) Nii, vaadake ise. Siin on rendilepingu koopia. Siin on tõend ülikoolist, siin on teadusliku ajakirja kiri, siin on atestaat. Kas te teate mis on atestaat? Siin on kõik vajalikud paberid, nii et võtke vaevaks tutvuda. Ja mis alusel te siis politseisse helistate? Kes on kuhu sisse murdnud? Mina olen siin legaalselt ja teie illegaalselt, sest rendilepingu tingimustes seisab, näete siin, et omaniku esindaja annab ülalnimetatud objekti sellel-ja-sellel kuupäeval Borgi, see tähendab minu, eks ole, käsutusse ja kohustub tagama selle privaatsuse. Silti uksel nägite: eravaldus, mitte tülitada.

      LOUISE (kurnatult): Mind ei huvita need teie paberid. Palun lahkuge.

      BORG: Kuulge, olge nüüd mõistlik. Kas te tõesti arvate, et ma lahkun, kui mul on siin kõik need paberid ja varustus üles seatud? Et ma tõesti niisama lahkun, teadmata, kes te olete, mida te siit otsite ja miks mina õieti pean lahkuma?

      LOUISE: Mida ma siit otsin? Kui julm, kui julm… Kuidas te ometi võite!

      BORG: Mina võin, sest minul on paberid. Mis teil on?

      Laual heliseb BORGI telefon. BORG jookseb seda võtma.

      BORG: Pagan, ma ju pidin selle välja lülitama. Jah? Ah jälle sina? No miks sa helistad küll, no miks sa mind segad? Mida? Vihmavari? Sinu kollane vihmavari? Kas sa hakkad kuhugi minema või? Sul on seda siis homme hommikul aega otsida küll ja küll, niigi mässa siin mingite hulludega ja siis veel sina oma vihmavarjuga… Vaata palun kapi taha, esiku kapi taha, sa paned oma vihmavarju alati sinna. Kõik. (Surub telefoni taskusse.)

      LOUISE: Hull? Te ütlesite minu kohta hull? Kas te tõesti arvate, et ainult sellepärast, et ma tulen oma lapsepõlvekoju ja leian siit eest mingi teiesuguse jõhkardi ja palun teil ära minna, on teil õigus mind hulluks pidada? Kuidas te ometi võite, no kuidas te küll ometi võite!

      BORG (läheneb aeglaselt). Lapsepõlvekodu, te ütlesite? Ah see on teie lapsepõlvekodu? Te olete siis… üks suguvõsast? Tõesti? Üks sellestsamast suguvõsast? Las ma mõtlen… Matilda lapsed on surnud, Theodor sõitis Ameerikasse. Diana läks hulluks ja ei saanud üldse lapsi…

      LOUISE: Jätke järele!

      BORG: Rahunege palun, rahunege. Kuulge, meil pole vaja mingit politseid…

      LOUISE: Ärge tulge mulle lähemale!

      BORG: Ma ei tule, ma ei tule kuhugi. Istun näete siia toolile ja me lihtsalt räägime nagu viisakad inimesed. Ah, te olete siis keegi Lindenthalidest, jah? Berta õetütar?

      LOUISE: Vennatütar. Kuidas te minu suguvõsa nii hästi tunnete?

      BORG: Vabandage, aga see on minu amet. Ma olen teadlane. Ma üürisin selle maja, et siin teaduslikku eksperimenti läbi viia.

      LOUISE: Kes teile selle üüris?

      BORG: Omaniku esindaja loomulikult. Vana Johanni advokaat kui täpsem olla. Tema andis võtme, kirjutas arve, vaadake ometi pabereid, siin on ju kõik kirjas. Nüüd on siis kõik selge?

      LOUISE: Ja see teie eksperiment?

      BORG: Jah, muide ma olengi graafikust maas. See teie sisse… või hästi, ütleme see teie ootamatu ilmumine veidi eksitas, ma ei jõudnud veel teravusparameetreid sisestada (tõuseb, läheb tagasi statiivide juurde).

      LOUISE (hämmeldunult): Te ei kavatsegi lahkuda? Nüüd, kus te teada saite, kes ma olen?

      BORG: Oh, sel pole vähimalgi määral tähtsust. See maja on täna õhtuks minu, teie pole omanik, teie pole omaniku esindaja. Muide, kust te võtme saite?

      LOUISE: See on mul kogu aeg olnud.

      BORG (fotoaparaatide kallal askeldades): Ega ma ju tegelikult ei teagi, et te Berta vennatütar olete, te ainult ise ütlesite nii…

      LOUISE: Tahate öelda, et ma valetan? Ma pole mitte kunagi, mitte ühtegi sõna elus valetanud, mitte ainsatki!

      BORG: Ma ei taha mitte midagi öelda. Te lihtsalt tahtsite juhuslikult just täna oma lapsepõlvekodust läbi põigata, ei konsulteerinud omaniku esindajaga, mis siis ikka – juhtub. Valisite vale päeva. Näete, pole mingit vajadust politsei järele, saimegi ise kõik klaariks. Lähete koju või hotelli, puhkate ennast välja, tulete ülehomme tagasi, näiteks.

      LOUISE: Ma ei lähe kuhugi.

      BORG (ei kuule teda). Lihtsalt kokkusattumus, teine kord võtke vaevaks Johanni advokaadi käest järele uurida. Kas teil mantel oli?

      LOUISE: Mantel?

      BORG: Esikus, ma arvan, riputasite esikusse. Kui mul oleks aega, pakuksin teile ehk ühe kohvi võib-olla lobisete mulle pisut oma lapsepõlvemeenutusi, Annast ja nii edasi… LOUISE (karjatab): Annast?! (Fotoaparaadid sähvatavad, hetkeline pimedus.)

      BORG: Rahu, ma vist vajutasin üldlülitile. Kogemata. Aga Annast jah. Äkki olete teda näinud? Mõni kõhedam hetk lapsepõlvest? Aga tõesti mõni teine kord.

      LOUISE: Te vist ei kuulnud – ma ei lähe kuhugi. Ma sõitsin kaheksa tundi rongiga, et täna õhtul siia jõuda, ma ootasin terve aasta seda päeva ja ma ei kavatse siit kuhugi minna.

      BORG: Kuulge, ma tahan siin viisakas olla ja nii edasi, aga mingi ajutine viibimine lapsepõlves siin majas ei anna teile praegu mingeid õigusi. Pabereid nägite? Täna on maja minu. Minu! Teie ootasite terve aasta? Mina ootasin kolm aastat. Kolm aastat ma ehitasin seda süsteemi ja täna on selle peaproov. Mul on kahju, aga te segate. Näete – kell on juba seitse läbi.

      LOUISE: Ma ei lähe mitte kuhugi! Ja kui te mind sunnite, hakkan ma karjuma.

      BORG: Te lihtsalt peate lahkuma, kuidas te aru ei saa? Te takistate selle linna võimude poolt autoriseeritud teaduslikku eksperimenti. Tulge homme tagasi. Või veel parem ülehomme.

      LOUISE: Ma ei lähe, ma ei lähe, ma ei lähe! Kuidas teie aru ei saa – ma ei tulnud siia külla, ma tulin oma koju ja ma tulin doktor Steineri soovitusel, ma tulin siia tagasi, et ennast aidata.

      BORG: Rahunege, ma palun teid, rahunege ometi (astub LOUISE’ile paar sammu lähemale).

      LOUISE: Ärge tulge mulle lähemale! Mulle ei tohi lähemale tulla kui kaks meetrit.

СКАЧАТЬ