Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ – märts 2005

      Viljakoll

      Minu viieaastane poeg Andreas rääkis, kuidas ta vilja seest välja maanteele jooksis ja veoauto all surma sai. Auto lõi teda nii kõvasti, et tal murdusid kõik luud ja ta ise oli täitsa sodi ja lendas autost hästi kaugele. Ta oli teadnud, et maanteele joosta ei tohi, aga Harvi, tema vanem vend oli teda mängult vilja sees taga ajanud, öelnud, et on viljakoll ja sööb ta kohe ära. Ma nii kartsin, rääkis Andreas, ja ei saanud üldse aru, kuhu ma jooksen. Ma ei taha surnud olla, see on nii paha, see on nii igav.

      Ta rääkis seda öösel, siis kui ta äkki üles ärkas ja nutma hakkas. Tema hääl oli kuidagi vanem ja targem kui tavaliselt. Me lohutasime teda, jootsime morssi ning siis jäi ta jälle magama. Pomises veel ainult läbi une: “Heron, Heron… Ma olen Heron.”

      Hommikul ei mäletanud Andreas enam midagi. Kui ma teda lasteaeda viisin, küsisin, et kust ta seda Harvi ja viljakolli lugu kuulnud oli. Kas teised lapsed rääkisid? Ta tegi suured silmad ja ei saanud üldse millestki aru. Ma pärisin edasi, kuni ta lõpuks teatas, et mul peab palavik olema, et seesugust jampsi suust välja ajan. Issi, issi, ütles Andreas, mingeid viljakolle pole ju olemas.

      Aga mina mäletasin täpselt. Harvi oli mänginud viljakolli ja Heroni maanteele, veoauto alla ajanud.

      Lasteaias – nagu ma kindlaks tegin – pole ühtegi poissi, kelle nimi oleks Heron või Harvi.

      Ma kõnelesin lasteaia psühholoogiga – neil on nüüd selline sinna tööle võetud. Linnalegende ja tondijutte meie lapsed ei räägi, rahustas ta mind enda arvates. Õudusjutte hakatakse vahetama koolieas, praegu ei kujuta lapsed veel hästi ette, et maailm võib olla ka mitteturvaline ja seletamatu. Jubedused on nende jaoks abstraktsed. Jah, muidugi nad fantaseerivad. Viljakoll… Ja siis jäi see neiu mõttesse ja ütles:

      “Teate, nende fantaasiad on alati urbanistlikud. Harva, väga harva on neis midagi nii maahõngulist, nagu viljakoll. Kollid ei ela enam viljas, nad on pimedates tagatubades, garaažinurkades. See teie viljakoll kõlab nagu…”

      “Nagu polekski ta linnast.”

      “Umbes jah. Nagu see oleks mõni maalt kuuldud lugu.”

      Andreas pole ammu maal käinud, tal ei ole oma maakohta, meil ei ole. Me elame linnas, Tartus, mina, Roomas Kingu, minu naine Riina ja kaks last – Andreas ja Karl Johann.

      Ma jälgisin ja kuulasin oma poega edasi, kuid ta ei meenutanud enam poole sõnagagi viljakolli, ja kui mina seda juhtusin mainima, siis ta ei reageerinud.

      Harvi ja Heron.

      Need nimed kummitasid mind, ma kordasin neid omaette ja need keerlesid mu peas ringi ja sellest tohuvabohust kerkis äkki mu silme ette selline kena sõnastatud mõte – Harvi peab elus olema. Võimalik, et ma rahustasin end sellega, et viljakoll võiks olla osa mu tööst. Kirjandusmuuseumi koguneb ka linnalegende ja moodsat folkloristikat. See oli vabandus mu südametunnistusele. Mõistusega oli raskem. Seltsi kaudu polnud kuigi raske – suurem osa vilistlaskogust oli niikuinii enne valimisi rakkes kõiksugu komprakogumise ja tuhnimisega – lasta järgi uurida, kas Eestis elab keegi Harvi, kellel oli vend Heron ja kes…

      See polnud lihtne, aga ka mitte väga raske.

      Ma ei oskagi öelda, kuidas ma ennast õieti tundsin, see oli mingi segu hauarüüstajast ja lapsepilastajast, kui ma lõpuks ühe teatava paberitükikese kätte sain. Tuttav ajakirjanik aitas, rahvastikuregistrist tuli jälgi ajada, mul oli isegi koopia rajoonilehe uudisnupuga. Järvamaa, Kareda vald, Loigu küla. Tartust võttis see aega seitse tundi ja kolm ümberistumist bussidega. Siis tuli käia kaks kilomeetrit mööda kohaliku tähtsusega maanteed – sedasama maanteed, kus kunagi oli sõitnud üks veoauto. Ja siis olin ma kohal. Punane maja, sireliheki taga, kõrvalhooned, taga endine põld – seesama põld – , keskmiselt viisakas eesti maamaja, nägi välja hoolitsetud, aga mitte ilustatud. Maja polnud üles löödud, hoovil seisis kakskümmend aastat vana “Ford”, järelikult elasid siin inimesed, kes tegid tööd. Seisin maanteel ja vaatasin maja, mõtlesin, kes seal võivad elada ja mida ma neile ütlen. Aga elus on asju, mida sisemine sund lihtsalt ajab tegema, isegi kui sa neid endale täpselt põhjendada ei oska. See maja ja seal juhtunu oli kuidagi ühenduses minu lapsega; ühenduses, mida pole võimalik defineerida, aga mis ei anna sulle enne rahu, kui sa pole proovinud mingit seletust leida.

      Seisin väraval niikaua, kuni koera haukumine naise välja peletas. Keskealine naine, seisis uksel, vaatas ja siis hõikas: “Jah?”

      “Ma olen Tartust,” hüüdsin vastu, nagu oleks see midagi seletanud. “Roomas Kingu on minu nimi, ma tulin… Heroni pärast.”

      Nüüd oli see öeldud. Ja naine ei vastanud esialgu. Siis ta hõikas: “Misasi te sealt Tartust olete?”

      “Ma töötan kirjandusmuuseumis, aga tulin täiesti eraasjus.”

      “Ja Heroni pärast? Meie Heroni pärast?”

      “Jah.”

      “Peeter!” hõikas naine ja üks turske maamees tekkis hetke pärast uksele. Nad kõnelesid midagi omavahel. Siis hakkas mees aeglaselt minu poole tulema, ta olek oli kahtlustav, ent mitte kuri. Ma ei jõudnudki midagi öelda, kui ta värava haagist lahti rabas, koerale midagi põrutas ja mu sisse lasi.

      “Heronit ei ole enam ammu…”

      “Ma tean.”

      Siis me istusime juba köögis, mulle pakuti kohvi, hästi magusat ja kanget, koorega, singivõileiba, ning meie seljataga seisis noormees, kelle nimeks öeldi Harvi.

      “Ta õpib praegu,” lisas Peeter, “tahab sügise EPA-sse saada. Meie ainus laps.”

      “Sellest on nüüd üksteist aastat, kui Heron…”

      “Jah. Te paistate seda lugu teadvat. Kui teil on omal lapsed…”

      “On küll. Seepärast ma ei kujutagi ette, mida tähendab poja kaotamine.”

      “Parem, kui te kunagi ei kujutagi,” sõnas Peeter. “Miks te tulite?”

      “Ma ei oskagi öelda.”

      “Öelge nii, nagu oskate.”

      “Juhtus nii, et ma kuulsin seda lugu, kuidas Heron hukkus. Ja seda rääkis mulle mu oma poeg, kes pole veel viienegi ja mul pole õrna aimugi, kust ta võis seda lugu kuulda.”

      Mees ja naine vaatasid üksteisele otsa, kehitasid õlgu. “Siinkandis teavad seda lugu paljud,” pomises naine siis.

      “Seda viljakolli lugu?” “Kunagi olid siinkandis suured põllud,” rääkis Peeter. “Vili kohises ja mühises ümber talu, poisid mürasid selles, tegid käike, kuni tulid kombainid. Eks nad siis selle viljakolli loo välja mõtlesidki. Aga ma ei kujuta ette, kuidas see linna võis jõuda. Tartusse, nii kaugele? Mitte ei kujuta ette. No aga mis tähtsust sel on. Enam.”

      “Ma ei tea isegi. Aga kuidas võis minu laps seda nii detailides teada? Teil on sellest valus kuulda, aga…”

      “Rääkige,” sosistas naine. “Enam ammu pole valus. Ma olen juba ammu tuim.”

      Ma siis rääkisin. Sellest, mida Andreas oli rääkinud, kuidas nad olid vilja sees mänginud, kuidas Harvi oli viljakolliks hakanud ja Heronit taga ajanud… ja kuidas Heron tundis autolt saadud löögi purustavat valu. Ma rääkisin, СКАЧАТЬ