Roos ja lumekristall. Indrek Hargla

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ statiivi paiskuvad ümber, fotoaparaadid kukuvad. Sähvatab valgus ja seejärel pimedus, milles on kuulda BORGI karjet: Neetud, neetud, neetud!

II ETTEASTE

      BORG on üleval arvuti juures, LOUISE tõstab statiivi püsti.

      BORG: Nii, kas ühendasite ära?

      LOUISE: Selle punase juhtme? Jah, vist küll.

      BORG: Ja nüüd vajutage punasele nupule.

      LOUISE: Kas sellele punasele?

      BORG: Ma mõtlesin punasele nupule. Kas vajutasite?

      LOUISE (vajutab). Nüüd vajutasin.

      BORG: Haa! Ahhaa! Korras, töötab! Hiilgav, suurepärane. Nüüd ma paluksin teil ka täpselt sama moodi see teine statiiv üles tõsta ja kiiresti ära ühendada ja siis punasele nupule vajutada.

      LOUISE tõstab statiivi, ühendab juhtme.

      BORG (arvuti taga askeldades): Vabandage, ma ennist ei kuulnud, mida te seal Steineri kohta rääkima hakkasite. Ta peaks minu teada olema võrdlemisi kuulus psühhiaater. Ühel minu kolleegil oli võimalik tema juures konsulteerida, sellepärast ma tean. Vajutage nüüd punasele nupule! Et ma sellepärast tean, ega ma muidu ei teaks. Mis, tema saatis teid siia või? Steiner? No on naljavend. Muide, on valmis, laske nüüd ettevaatlikult kõigist juhtmetest lahti. Kas ma kutsun teile takso?

      LOUISE (läheb tooli juurde, istub). Mulle pole taksot vaja, ma jään siia.

      BORG: No paistab sedamoodi küll (tuleb trepist alla, läheb LOUISE’i poole, seisatab ja istub ehk pisut demonstratiivselt temast kaugemale). Kaks meetrit, te ütlesite? See on ka Steineri soovitus või?

      LOUISE: Doktor Steiner on väga hea psühhiaater.

      BORG: Ega ma ei kahtlegi. Kui juba mina temast kuulnud olen, siis ta peab olema väga hea arst. Mida ma nüüd teiega peale hakkan?

      LOUISE: Minuga pole vaja midagi peale hakata, ma olen täiesti võimeline enda eest ise hoolitsema. Mis te arvate, et doktor Steiner oleks mul muidu palunud siia sõita?

      BORG: Ma vist küsisingi, et miks ta teid siia saatis.

      BORGI telefon hakkab helisema. BORG (haarab taskust telefoni). Instituudist vist. Seal on, teate, hullumaja praegu, kõik on nii ärevil nii ärevil… (Telefoni.) Borg kuuleb… Põrguvärk! Jälle sina. Mitu korda ma pean ütlema, et ära helista mulle. Jah, minul on ka tähtis asi. Kas sa arvad, et ma enda lõbustamiseks siin passin? Ma istuksin samuti teleka ees ja vaataksin jalgpalli… Misasja? Minu ülikond? Kuule, kas see ei võiks homseni oodata? Ma saan aru, et sa tahad veel täna… Olgu peale, see helepruun ülikond, see millega ma Madriidis konverentsil käisin, võta see ja paki ära. Jah, ei, muud ei ole mustad. Nii, kõik! Kõik! Ma lülitan nüüd välja. Ja ära tüüta mind enam oma jamadega (pistab telefoni taskusse tagasi).

      LOUISE: Teie abikaasa?

      BORG: Õde. Vana tüütus.

      LOUISE: Te olete tema vastu väga julm.

      BORG: Kuulge, see ei ole nüüd küll, andke andeks, teie asi.

      LOUISE: Ärge olge naiste vastu julm. Siis nad lähevad teie juurest lihtsalt ära.

      BORG: Ma ei ole julm. See on tema enda probleem, et ta tellis puhastusfirma auto kella kaheksaks ukse taha ja tahab kõik õhtul valmis panna. Tegelikult helistab ta mulle igal võimalikul ja kõige tobedamal ettekäändel, lihtsalt, et mind segada. Silvia pole kunagi aru saanud, kui tähtis see on, millega ma tegelen, Silvia on…

      LOUISE: Hoolitsev?

      BORG: Tüütus on ta. Ja armukade pealegi.

      LOUISE: Doktor Steiner ütleski, et mida julmemad naiste vastu ollakse, seda armukadedamaks nad muutuvad.

      BORG: Lollus! Sulaselge lollus! Psühhiaatrite tühi loba.

      LOUISE: Ärge rääkige nii. Te ei tea, mida ta minu heaks teinud on. Kuigi, milleks ma seda teile peaks rääkima, te pole niikuinii abielus olnud.

      BORG tõuseb ja astub kiirelt statiivide juurde. LOUISE silmitseb teda pikalt.

      LOUISE: Olete. Aga olete siiski! Ma oleks pidanud seda varem aimama.

      BORG: Ma ei saa aru, mis tähtsust sellel on.

      LOUISE: Olete olnud abielus, aga nüüd elate õega. Teate, doktor Steiner rääkis, et inimene peab elama koos abikaasaga, võib elada koos vanematega või äärmisel juhul üksi, aga mitte kunagi õe või vennaga. See paneb neid tundma, nagu oleksid nad mõlemad elus ebaõnnestunud või äpardunud. Muidugi, ta ei ole psühholoog, vaid psühhiaater, aga sellega on sama lugu nagu mõni juuksuriga, kes tunneb elu paremini kui psühholoog. Nad kuulavad nii palju, need juuksurid, ja nad ei saa selle eest palka.

      BORG (sarkastiliselt): See on nüüd küll väga huvitav.

      LOUISE: Te küsisite, miks doktor Steiner mind siia saatis? Ta ei saatnudki, ta soovitas, arvas, et mul võiks sellest tõesti kasu olla. Et mul on õigus.

      BORG: Milles teil õigus on?

      LOUISE: Et kõiges on süüdi see maja ja… Anna. Ei, ma ei taha teda süüdistada, kuidas ma saaksingi. Aga ma olen palju mõelnud, et milliseks oleks kujunenud minu elu siis, kui ma poleks pidanud lapsena veetma aastaid siin majas ja kuulama neid jutte suguvõsa needusest, halvast õnnest ja kõigest muust. Mõnikord kui nad riidlesid, minu ema ja isa – aga nad riidlesid alati siin, selles majas, mitte kunagi kodus – , siis jooksin ma üles tuppa, sinna, kus teie arvuti praegu on, ja peitsin ennast patjade alla ära. Ma ei tahtnud midagi kuulda, ei tahtnud teada. See oli alati siin ja ei kunagi kodus.

      BORG (porisedes): Mingit needust ei ole ja saagi olemas olla. Väljamõeldised!

      LOUISE: Meie suguvõsa needus on olemas. Mitte keegi meist pole õnnelikuks saanud, isegi Theodor pidas seal üle ookeani mingit õllebaari, ja tema lastest… neist ei leidnud samuti keegi õnne.

      BORG: See on küll vahva needus, mis sunnib inimesi õllebaare pidama. Siis oleks pool seda linna neetud.

      LOUISE: Aga miks te arvate, et ei ole? Minu mõlemad mehed olid siit linnast pärit, nad ei osanud armastada, nad ei osanud hoida armastust, ei osanud hoolida. Nad olid possessiivsed jõhkardid.

      BORG: Seda ütles ka Steiner või?

      LOUISE: Doktor Steiner soovitas mul minna tagasi algusesse, päris algusesse. Minna sinna majja, kust sai alguse meie suguvõsa needus, ja sellega vastamisi seista. Jah, isegi küsida Annalt, üritada temaga rääkida, püüda teda mõista ja kuulata. Kuulata! Teate, kui tähtis on, et inimesed vahest lihtsalt kuulaksid teisi. Kas te kuulate oma õde? Silviat? Tal on teile kindlasti nii paljust rääkida.

      BORG: СКАЧАТЬ