Särk. Jevgeni Griškovets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naisjuuksurid räägivad veelgi valjemini. Nad räägivad kõigest, justkui neid, kelle juukseid nad lõikavad, poleks üldse olemas. Nad räägivad, lõikavad juukseid, pärast karjuvad: „Järgmine!” võtavad luua või harja ja pühivad juttu katkestamata oma töökoha ümbruse kuidagimoodi puhtaks. „Kuidas lõikame?” ja hakkab jälle pihta. Kui mulle pandaks istumise alla plaat nagu lapsepõlves, et ma kõrgemal oleksin, käiksin sellistes juuksuritöökodades edasi. Seal mind pügati ja kiideti selle eest, et nii tubli olen. Ja ma paistsin endale eriti andeka ja imelise inimesena.

      Mul vedas. Leidus vaba meister. Ta nõustus mind kohe ette võtma. Väike, kleenuke, võib öelda kondine, väga väljendusrikka terava näoga naine. „Selline võib hulluks ajada,” mõtlesin. „Ja ongi arvatavasti juba kedagi hulluks ajanud.” Mul vedas temaga väga. Ta paistis olevat vähese jutuga, tähelepanelik, ja selline… ühesõnaga, kui ta mind lõikas, siis surus ta huuled keskendunult, vastutusest kokku nii, et need valgeks tõmbusid… lühidalt öeldes, kaks kuud tagasi oleksin kindlasti võtnud tema telefoninumbri, justkui selleks, et oleks võimalus ainult tema juures juukseid lõigata.

      „Kuidas lõikame?” küsis ta, vaadates minu peegelpilti.

      „Noh, nii… lühemaks. Võtke ülevalt pisut vähemaks, kõrvad jätke välja, eest nii… noh, üldiselt, et oleks sätitud, aga mitte ära lakutud, mõistate? Ja ärge tagant liiga selget ranti tehke, ega ma ohvitser pole.”

      Ta naeratas, libistas sõrmed mu juustesse, liigutas neid.

      „Selge. Lähme peseme pea ära,” ütles ta.

      „Lähme, kuigi ma pesin hommikul pead.”

      „Teil on juuksed korras, lihtsalt on kergem märgade juustega töötada.”

      Ta pesi mu pead, seda masseerides ja sooja veega üle valades. Miks ma niimoodi armusin? Kui hea mul oleks praegu ilma selleta olnud.

      Kohe, kui ta mu juukseid lõikama hakkas, tuli mulle uni peale. Ma nägin ennast peeglist, mähituna sellesse… kangasse, ma ei tea täpset sõna, üldiselt sellesse, millesse juuksuritöökodades mähitakse. Kaelusest tolknes välja pea. Pead pügas naine. Ta vaatas tähelepanelikult mu juukseid ja pügas neid. Ta teadis minust paremini, kuidas mulle parem on, kui pikaks juuksed kusagil jätta. Olin tulnud siia, sest tahtsin, et minu eest hoolitsetaks.

      Ta puudutas mu pead, pööras seda kergelt ja kallutas ilma pingutuseta. Olin uinumas. Nii meeldiv oli. Silmad sulgusid. Nägin mingeid valgeid laike keset pimedust. Mõtlesin, aga mõtlesin seda mõtet, mida mõtles mitte siinne mina, vaid see, kes viibis unenäos.

      Ei saa öelda, et nägin und. Ma ju ei maganud nii, nagu magatakse öösel voodis. See oli teistsugune uni. Uni, mis esineb ainult siis, kui su juukseid lõigatakse. Sest uni metroovagunis ja uni loengus on teistsugused. Üldiselt, ma mõtlesin… Ja mõte oli selline, mida lihtsalt niisama esile ei kutsu. See polnud isegi mõte, vaid idee, mis tuli naise, unistuse, nägemuse ja isegi ajaloo kujul. Ometi see tuli ja lahkus ühe hetkega… nagu leegipahvak. Nagu välgusähvatus öös. Kõike on hästi palju näha! Ja seda hetke võib kirjeldada hästi kaua. Nii on ka minuga. Idee tuli ühe hetkega, ja tervikuna, kõigis üksikasjades… Kohe ma räägin, mida nägin.

      Ma nägin…

      Läks ruttu pimedaks ja me süütasime lõkked. Meie räsitud pataljon – ärakurnatud ja verest tühjaks lastud ekspeditsioonikorpuse laskepataljon – valmistus laagrit maha jätma. Saime käsu kiiresti taganeda. Taganeda tuli öösel, salaja, vaenlase tähelepanu äratamata. Mul oli kästud paigale jääda. Minu rühma riismed pididki lõkked süütama, et vaenlane midagi ei kahtlustaks ja arvaks, et meie pataljon püsib paigal. Me kohtume vaenlasega hommikul ja üritame lahkujatele kinkida võimalikult palju aega. Nad ei saanud kiiresti liikuda. Oli palju haavatuid, ja needki, kes terveks jäid, kannatasid janu ja väsimuse käes.

      Kuu aja eest õnnestus meil kitsast lõigust läbi murda ja mõnda aega tungisime edukalt peale. Ent hiljem jäime liiva kinni ja takerdusime. Ainult mõnel veoautol õnnestus läbi liiva roomata ja meieni pisut nii vajalikku lahingumoona, toitu ja vett toimetada. Veest oli suur puudus. Mõned viimased päevad ei õnnestunud mõelda millestki muust peale vee. Ja nüüd kästi meil kiiresti taganeda.

      Ma olin nördinud. Meie luurajad olid kahe päeva eest lahkunud ega olnud siiani tagasi. Neilt ei saanud võtta võimalust omade juurde tagasi tulla, ehkki lootust nende naasmisele enam peaaegu polnud. Nõudsin, et keegi jääks kas või hommikuni paigale. Ja mind koos mu rühmaga jäetigi maha. Olin rõõmus.

      Tundsin end suurepäraselt. Selles maailmas polnud naisi. Nad olid kusagil kaugel. Aga siin oli neid raske endale isegi ette kujutada. Pataljon lahkus hõredas rivis ja kadus kohe pimedusse. Jätsime kiiresti ja vaikides hüvasti. Kellelgi surusin kätt, kellegagi embasime. Ei olnud jõudu mõelda sellele, et me enam iialgi ei kohtu. Kindlasti ei kohtu! Kõik olid nii väsinud, et sellisteks mõteteks polnud jaksu. Keegi kirjutas rutakalt kirja, et see lahkujatele kaasa anda. Viimased kirjad! Aga kellele?! Ma tahtsin kirjutada ainult Temale! Aga mida ma suudan Talle kirjutada? Et ma mõtlen ainult Temast. Ja mõtlen kuni surmani välja… Ei! Ma ei tohi Talle nii kirjutada… Aga kui ma kirjutan talle midagi armsat ja naljakat, saab Ta nagunii teada, mis minuga juhtus. Ta mõistab, et ma kirjutasin Talle selle armsa ja naljaka kirja, olles juba surmale määratud. Ta hakkab nutma. Aga mina ei taha, et ta nutaks. Nii ei hakanudki ma midagi kirjutama.

      Puhus tugev tuul, tõstis liiva õhku ja kandis tühjaks jäänud laagrisse mingisugust rämpsu. Kohutav leitsak vahetus külmaga. Tuul puhus lõketelt leegi peaaegu minema. Tuli hakkas ulguma. Pikas lipumastis plagises valjusti meie lipp. Kuni me elus oleme, jääb see sinna.

      Mul oli hea olla. Olin nii väsinud, kannatasin nii suure janu käes ja seisin magamatusest nii vaevu jalul, et ma lihtsalt ei tundnud midagi peale suus kuivava keele ja raskete laugude, mis pilkusid järjest aeglasemalt ega tõusnud silmade keskpaigast kõrgemale. See kõik nüristas mõtet sellest, kui tugevasti ja väljakannatamatult ma teda armastan. Homme, õigemini juba täna, lõpeb kõik. Ma tundsin end suurepäraselt!

      Käisin läbi kõik lõkked, kontrollisin ja korrastasin neid. Siis hüppasin madalasse kaevikusse ja liikusin seda mööda kuulipildujani. Kuulipilduja oli kaetud kottide ja liivaga. Ma silitasin kuulipildujat ja patsutasin seda paar korda kergelt peopesaga. Siis võtsin taskust välja lapiku teraspudeli, raputasin seda. Selles oli veidi viskit. Laksutasin keelega suud, liigutasin huuli ja isegi puudutasin sõrmedega lõhenenud huuli. Aga jooma ei hakanud.

      Vaatasin üles. Tähti oli palju-palju. Seejärel vaatasin sinna, kuhu oli suunatud kuulipilduja. Seal, pimeduses, kaugel, oli näha vaenlase laagri lõkkeid. Kahe päeva eest oli sinna läinud Maks ega olnud veel tagasi tulnud. Olin talle lubanud, et joome viski koos ära. Maks ei unusta selliseid lubadusi. Surusin plasku tagasi. Ma jäin ju siia teda ootama. Ma ei saanud lahkuda, kuidas ma muidu edasi elan? Mis elu see on, kui ma lahkun?!

      Istusin kaeviku põhja, otse kuulipilduja kõrvale. Mõned viimased ööpäevad ma ei maganud. Unega võidelda oli juba võimatu. „Magan pisut,” mõtlesin ma. „Natuke võib magada.” Uni lõdvestas kõigepealt mu alumise lõualuu, seejärel kaelalülid, silmad hakkasid sulguma ja alumine huul vajus ripakile. Aga mõte liikus mu peas edasi. Selline selge ja rõõmus mõte: „Hea, et pole mingeid kannatusi! Ja veel on hea, et Talle ei saa helistada. Võimatu! Muidu mõtleksin praegu, kuidas Talle helistada, mida Talle rääkida, kas peab helistama või mitte?!!! Mul on hea olla! Hea!”

      Kael ja lõug lõdvestusid lõplikult ja pea hakkas rinnale vajuma…

      Mu pea kukkus rinnale ja ma ärkasin. Juuksur naeratas.

      „Käärid on väga teravad. Ettevaatlikumalt, palun.”

      „Öelge, СКАЧАТЬ