Särk. Jevgeni Griškovets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Sest et tuleb ainult midagi moodsaks nimetada ja kõik hakkavad endale ümmargusi torne ehitama, siis teeb keegi endale talveaia, ja läheb lahti. Peaasi – on tekkinud selline hulk šarlatane, kes tellijale vastu ei vaidle, kõnnivad nööri mööda… Aga Pascal ajas oma joru: kõigile võib kõike selgitada ja tõestada. Sain tigedaks, ütlesin talle, et on jah siia kokku sõitnud need, kes teavad, kuidas peab ja kuidas mitte, aga tegelikult ei saa nad mitte millestki aru ja ainult kasutavad ära seda, et vene inimesed elavad illusioonides ja suhtuvad eurooplastesse suure austusega. Kuid pole viga! Enam pole kaua jäänud!!! Pascal rääkis, et pole vaja „tülitust” (see tähendab, pole vaja tülitseda).

      Lõpuks lõpetasime vaidlemise, lubasin viia ta tellijaga kohtuma. Pidin just kohtuma Tsükliga… see tähendab, „Aljošaga”. Mõtlesin: „Las vaatab päris inimest ja ütleb siis, kas talle saab midagi selgitada või mitte.”

      Olin kindel, et Aljoša-Tsükkel ei vea alt. See oli nädal tagasi. Mina ja Pascal sõitsime vaatama korterit ja pööningut, mille olin võtnud nõuks rekonstrueerida ja teha seal kapitaalremont.

      Aljoša ootas meid, seistes hiigelsuure purustatud akendega hoone ees. Seinad olid juba maha lõhutud, kuid ehitusprahti polnud veel ära viidud. Maja oli vana, kõrgete lagedega. Pascal sattus vaimustusse, palus minult korteri ja pööningu plaani ning jooksis ringi mööda hävitatud elamu varemeid. Hakkasin koos omakandimehega arutama projekti üksikasju. Tsükkel neisse ei süvenenud. Tema jaoks polnud miski justkui eriti tähtis. Ta juhatas mind majja, kus talle meeldis, „kuidas kõik tehtud on”. Ja ta tahtis kõike sedasama, ainult paremini, ja et kindlasti oleks piljardiruum. Suur. Selles majas oli kõik täisprogrammi järgi.

      Pascal lidus pööningule, tuli tagasi, rääkis midagi vaimustunult sellest, kuidas ja mida on võimalik teha, ja et see tuleb „manifikaalne” ning „spektakulaahne”… ja lippas uuesti minema. Tsükkel oli muidugi aktsenti ning välismaist nime kuulnud ja ma tutvustasin Pascali kui oma kolleegi, aga umbes kahekümne minuti pärast küsis ta uuesti: „Aga kes see on?”

      Ütlesin, et see on mu sõber, moodne Pariisi arhitekt, kes tahab nüüd töötada Venemaal.

      „Muidugi tahab,” ütles Aljoša. „Igal pool saadakse praegu aru, kus reaalselt makstakse…”

      Ütlesin, et Pascal on romantik, aga väga andekas, kuigi teeb veidraid asju. Pascal surus mulle parajasti pihku oma ajakirju ja fotosid. Ma võtsin need vastu ja ütlesin:

      „Muide, näe… tema töö,” näitasin fotosid Pascali töödest arhitektuuriajakirjas. See oli mingi väga tõsine objekt. Üleni metallkonstruktsioonidest ja klaasist. Kunstigalerii kusagil Põhja-Prantsusmaal, väikeses linnakeses. Pascal oli selle umbes nelja aasta eest ehitanud ja selle eest mingi preemia saanud. Näitasin talle spetsiaalselt kõige pöörasemat objekti, et kuulda midagi sellist nagu: „Ja teda ei pandudki selle eest istuma?” või „Meie mehed teevad ilusamaid kempsupotte”. Aga Aljoša vaatas fotosid tähelepanelikult, võttis minu käest ajakirja ja hakkas lappama. Kui Pascal tagasi tuli, surus Tsükkel sõrme foto vastu ja ütles valjusti, justkui räägiks kurdiga:

      „Sinu tehtud?”

      „Jah!!! Aga see oli ammu!”

      „Tubli!” Tsükkel vahetas minuga pilke ja näitas sõrmega Pascali suunas, justkui too oleks mingi töötav loomake, umbes nagu kobras või pesukaru.

      Ja oligi kõik, rohkem nad ei rääkinud. Pascal pistis vaid Tsüklile lahkudes pihku oma visiitkaardi. Tsükkel aga omakorda küsis hüvasti jättes minult valju sosinaga: „Tähendab, moodne?” Ma ütlesin, et täitsa moodne…

      Ja siis – säh sulle!

      Pascali silmad kiirgasid, kusjuures näis, et vasak kiirgab eredamalt kui parem.

      „Aljoša otsustas, et Katehina otsustab, kuidas kõik olema hakkab. Me mõtleme, kuidas teha mansahdi, vaata.”

      Ta hakkas mulle näitama mingeid hoogsalt teostatud eskiise. Seal olid tema armastatud metallkonstruktsioonid. See, mida ta mulle näitas, oli peaaegu metsik… Metsik, isegi Pascali kohta, aga leopardipükstes Katerinat, seda enam Aljošat-Tsüklit kõige selle keskel ei suutnud ma lihtsalt ette kujutada…

      Pascal rääkis, mina aga mõtlesin samal ajal, kas see, mis minuga praegu toimub, on väärt, et ma Talle helistaksin ja sellest räägiksin. Ja kui sellest tasub rääkida, siis kuidas tuleks seda lugu esitada: nagu naljakat ja kurioosset episoodi või nagu truudusemurdmise ja reetmise lugu?

      „Katehina,” pöördus Pascal meie vaikiva daami poole, „vabandage meid, palun. Me eemaldume korraks.”

      Katja kergitas kergelt kulme… ja kõik. Pascal viis mu kõrvale.

      „Sachá, ma saan kõigest väga hästi aru!” ütles ta rahuliku ja selge häälega, juhtides mind õige pisut lauast eemale. Näis, et ta rääkis täitsa ilma aktsendita. „Mis sa arvad, kui palju ma sulle sinu abi eest võlgnen?”

      „Pascal???!” Minu nägu väljendas ilmselt täielikku segadust ja arusaamatust.

      „Sachá! Ma olen sulle sinu abi eest võlgu. Kindlasti olen. Kui palju? See on ju normaalne! Sina aitasid mul leida head tellimust ja mina maksan sulle. Kas tahad protsenti või mingit kindlast summat?”

      „Pascal, kallis!!!” laususin täiesti rahulikult. „Kus sa seda õppinud oled? Kas siin või kodumaal?”

      „Sachá! Palun äha häägi nagu mu esimene naine.” Ta sõnas seda mingi jäljendamatu „meie” intonatsiooniga.

      „Õnnitlen, sõbrake! Sa alustasid suurepäraselt! Nägemiseni! Mul on su üle siiralt hea meel!!” Naeratasin võimalikult ausalt, seejärel kummardusin Pascali kõrva juurde ja ütlesin valju sosinaga: „Käitu Katerinaga korralikult, Aljoša võib üles puua ja põlema pista…”

      Ulatasin talle käe, ta pigistas seda masinlikult. Pöördusin ümber ja väljusin kohvikust. Läksin kähku auto juurde, istusin rooli ja mõtlesin viis minutit juhtunu üle järele.

      Selles oli vaja kiiresti selgust saada. Ja ma üritasin seda, kuidas suutsin. Esiteks, Pascal võitis vähemalt vaidluse! Teiseks, kas ma tahtsin Tsüklile seda remonti teha? Ei tahtnud! Kas mulle oli tarvis seda jama koos kõige sellega, mida Aljoša-Tsükkel lõpuks meie koostööst saada soovis? Ei olnud! Kas Pascal kavaldas kõiki üle? Jah! Kas ma olen praegu armunud või mitte? Olen küll!!! Kas Pascalil on praegu õigus? Ei ole! Kas ma väljendasin solvumist õigesti? Õigesti! Tähendab, kõik on hästi!!! Võib rahus Maksiga jooma minna! Küll on hea, et mul õnnestus säilitada õilsa solvumise ilme. See on suurepärane.

      Küll Pascal on ikka tubli, mis!? Vaatad neid välismaalasi, kes kõnnivad mööda Tverskajat, jalge ette vaatamata ja üldist liikumist aeglustades. Kõnnivad, suud veidi paokil, naeratavad. Näib, et kõik nad on nii naiivsed, armsad, eluvõõrad. Ent vaata, kuidas, nagu selgub, on lood! Tubli!

      Käivitasin auto ja sõitsin, lihtsalt sõitsin edasi. Oli vaja välja mõelda põhjus, mõelda välja ettekääne Talle helistamiseks. Kuna kohtumine Pascaliga lühenes praktiliselt miinimumini, oli mul tekkinud vaba aeg… Ja oli võimalik midagi teha… Näiteks… Talle helistada.

      5

      Tean suurepäraselt, et muidugi pole vaja helistada. Sellel pole absoluutselt mitte mingit mõtet! Pärast selliseid kõnesid hakkab ainult halvem. Kusjuures igal juhul. Näiteks, sa ei pidanud vastu ja helistasid. Mõtlesid eelnevalt välja põhjuse, imesid näpust välja mingi ettekäände ja valisid selle püha numbri… СКАЧАТЬ