Särk. Jevgeni Griškovets
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Särk - Jevgeni Griškovets страница 11
Название: Särk
Автор: Jevgeni Griškovets
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная русская литература
isbn: 9789985322611
isbn:
Seisime tihedalt üksteise vastu liibudes. Pead kõikusid, rong kihutas kiiresti piki tunnelit. Nägin neid päid. Läbi vaguni lõpus asuva akna oli näha teist vagunit. Seal, nagu näis, kõiguvad inimesed tugevamini. Ehkki neile näis ilmselt vastupidi. „Nii kõlgubki siin teiste peade hulgas minu pea,” mõtlesin mina. „Kuid seal peas toimuvad sellised asjad! Kui aparaatidega oleks võimalik mingite elamuste energiat kinni püüda, siis paistaks minu pea kosmosesse välja. Seda oleks näha isegi läbi maapinna, sellises sügavuses, kus asub metroo. Ma olen arvatavasti praegu kõige haigem. Üheaegselt ühes ja samas kohas ei saa olla palju nii haigeid päid. Ei tohi olla! Muidu põlevad juhtmed läbi. Jumal küll! Kui mul õnnestuks Teda suudelda, lendaks kusagil Uruguays või Uus-Meremaal õhku mõni elektrijaam. Mul on vaja istuda. Kohe istuda!”
Minu jaamani tuli sõita kakskümmend viis minutit. Tahtsin väga istuda ja kui mu kõrval vabanes koht, liikusin otsustavalt selleni ning võtsin istet. Ma nägin, kuidas sama kohta üritas saada vanem naine mantli ja mohäärbaretiga, mille all oli soeng. Käes oli tal suur kott. Selle kotiga lükkas ta inimesi eest ära. Nähes minu manöövrit… raputas tädi (lubage mul teda nii kutsuda) etteheitvalt pead.
„Ükskõik!” otsustasin ma kindlalt. „Mulle ei meeldi see tädi, ma ei anna järele!” Sulgesin silmad, et mitte näha… et mitte kedagi näha.
„Kuidas tal küll häbi pole!! Oleks siin kõik peaaegu ära tapnud, niimoodi trügis,” ütles tädi. „Ja teeb näo, et ei näe mitte kedagi. Ei häbi ega au!”
„Mine sa kah õige, mõrd,” mõtlesin väga kindlalt ja rahulikult. „Kas ma siis olen kohustatud sulle koha loovutama. Lapsest saati olen loovutanud. Lapsepõlv on läbi! Liiatigi on tädi vastik. Tige tädi! Mul on seda praegu rohkem vaja! Pole kasu! Istun edasi ja kõik!”
Sundisin ennast sellest mitte mõtlema ja mitte ärrituma. Minust paremal istusid kolm noormeest. Kuulsin nende hääli ja seda, millest nad rääkisid. Nad rääkisid valjusti, tugevas moskva kõnepruugis.
„Ma ei hakka autot võtma, mis huvi mul seda teha on?” ütles üks. Nähtavasti üritas ta avalikus kohas mitte ropendada, sellepärast rääkis kuidagi konarlikult. „Tolts ei taha mulle niisama lihtsalt autot anda. Tähendab, peaksin seda pesema, ja pärast teid sõidutama. Teie hakkate pidu panema, aga mina…”
„Lõpeta ära, autot on vaja igal juhul! Homme hommikul sõidame ja ostame kõik ära…” rääkis teine. „Mitu õlut me näpu otsas ära toome? Nädalvahetuseks ei jätku! Aga kuhu sa seal, külas, külmaga õlle järele jooksed? Võtame kohe kõik ära, ja asi ants. Pärast käime plikadel järel ja sõidame. Oleme kohal – anna minna! Päev läbi. Aga pühapäeval meie ka enam ei joo…”
„Ma ei taha Toltsilt autot küsida. Ta põtkib, raisk…”
Kuidas ma neid poisse kadestasin! Nad planeerivad oma puhkepäevi. Ma ei kadestanud neid selles mõttes, et nad said kusagil maakohas paar päeva „läbu panna”. Vaid selles mõttes, et neil on puhkepäevad. Neil on puhkepäevad! Töötasid nädala, ootasid puhkepäevad ära, pole tähtis, kas sa jõid või ei joonud, püüdsid kala või ei püüdnud. Neil on puhkepäevad! Minul aga olid puhkepäevad viimati vist… Kodulinnas. Ammu!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.