Särk. Jevgeni Griškovets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tunde! „Tuleb särk seljast võtta! Duši all käia ja särk ära vahetada.” Mõte oli selge ja väga konstruktiivne. „Tuleb koju sõita. Koju!”

      Kuid kodu asus täpselt teisel pool, ja kaugel. Ja veel, ma ei tahtnud näha seda kohta, mida pean silmas, kui ütlen: „Ma lähen koju.” Ei tahtnud seda päevavalguses näha… Kogu seda lõpetamata remonti, mida ma olin alustanud kaks aastat tagasi, nüüd aga ei näinud mõtet seda jätkata, sest minu ettekujutused sellest, millist kodu ma endale tahan, olid selle kahe aasta jooksul tugevasti muutunud. „Ma ei taha sinna. Praegu ei taha!” Mul tekkis tahtmine endal peast kinni võtta ja kohe ma tegingi seda. „Kui väike on mu pea, kui väike on see anum! Ja kui palju on selles paska?!” Ma seisin sedasi ühe minuti, siis helistas mulle Maks! „Aitäh! Aitäh, Maks!!!”

      „Tere! Kuidas sul läheb?” küsis ta rõõmsalt.

      „S…i!” vastasin ma väga kiiresti.

      „Miks nii?”

      „Kõik, Maks! Ma olen autost ilma! Ratas ütles üles. Kööga!”

      „Suurepärane!!! Tähendab, võime kohe jooma minna!!!”

      „Seda küll! Aga veidi hiljem… Sõidan ehituselt läbi, sina aga mõtle seni, kuhu me läheme. Aga Maks, sinuga ma eriti võistelda ei saa. Mul on õhtul veel üks kokkusaamine.”

      „Naine?”

      „Maks! Ma ei hakka seda siin praegu rääkima. Seisan tänaval, jään täiega hiljaks, üldiselt…”

      „Sanja, sõida metrooga – ja jõuad õigeks ajaks! Muide, kui sa saad kokku naisega, siis ma ei solvu, aga kui mitte, siis unusta ära, mis mu nimi on!”

      „Maks! Kas ajasid habeme maha?”

      „Sanja,” Maks läks üle sosinale, „sellega on jama! Tädi on habemest vaimustuses. Nägi seda ja oli väga rõõmus. Tema juures ei saa ma seda kuidagi maha ajada. Hiljem ajan, ära muretse! Küll saab.”

      „Habemega ära minu silme ette ilmu! Ära isegi mõtle! Helistame tunni aja pärast uuesti. Bye!”

      Miks ma ütlesin selle „bye”, mis mul viga on? Küll „OK”, küll mingi „bye”…

      Peab siit ära pääsema! Peab sõitma sellele kuradi ehitusele. Tõstsin käe, auto peatus. Vaatasin sisse. Auto oli täis suitsetatud, räpane ja palav. Pealegi istus seal rooli taga nokkmütsiga kutt. „Sitta kah,” mõtlesin mina.

      „Vernadski prospektile. Mul on kiire!”

      Ta noogutas vaikides. Istusin sebranahka imiteeriva kattega istmele. Valged triibud olid hallid nagu väga räpase madruse särgil. Nägin autos paari väikest ikooni. Kohe, kui sõitma hakkasime, lülitas kutt sisse muusika. Kohutava muusika.

      „Ütle, kuhu sõita!” küsis ta muusikast üle karjudes.

      „Pea kinni,” laususin kohe.

      „Mis sul viga on? Ma küsin ju inimese moodi,” ütles kutt väga rahulikult.

      „Pea kinni, ütlen ma!”

      „Hea küll!” ta peatus.

      Astusin kohe autost välja ja lõin ukse kõvasti kinni.

      „Peast oled soe või,” karjus ta mulle avatud õhuaknast.

      „Pese auto puhtaks ja iseennast ka! Said aru? Ja linnakaart…”

      „Mine õige…!” teatas ta lõpuni kuulamata. Tal oli tugev ja rahulik hääl. Ta rebis end kohalt minema ja sõitis ära. Klähvisin talle midagi järele… Ja jäin seisma, justkui täis sülitatud. Nagu täis sülitatud puhtusearmastaja. Hakkas mitu korda hullem!

      Läksin metroosse. Lumi oli viivuks värskendust pakkunud. Kael hakkas jälle endast märku andma.

      „Tuleb vähemalt särk seljast võtta ja kaelus karvadest puhastada. Ei tohi päeva alguses juuksuri juures käia. Või tuleb käia salongis, kus juba on õpitud juuksekarvu krae vahele mitte puistama. Aitab selliste asjade arvelt kokkuhoidmisest!!!” Oli selge, et midagi tuleb ette võtta. „Ehk peaks uue särgi ostma?”

      Kuid särgi ostmine on terve ettevõtmine. See on ainult näiliselt lihtne! Tegelikult on häid särke niisama vähe kui… kõike head. See on ju asi, mis on kehale väga lähedal!..

      Tuleb välja, et ma polnud ammu metroos käinud. Jah! Metroos… pole ei ilus ega kole. Seal on nagu metroos… Seal on nagu alati.

      Kuni ma eskalaatoril allapoole sõitsin, püüdsin mõtteid korrastada. Seda oli vaja teha. Enesetunne oli kuidagi päris kehv. Ärevus ja ärritus… olid lihtsalt tõusnud viimse piirini. Umbes viieteistkümne aastane poisike tõukas ekskavaatoril mööda joostes mind tugevasti õlaga, mina aga võtsin ta kinni, sõimasin läbi ja lükkasin alandavalt eemale. Milleks!? Noh, mu närvid olid juba täitsa krussis…

      Siis vajusin mõttesse. Sellistesse mõtetesse, mis mind alati arusaamatu ärevuse puhul aitasid. Oli vaja leida ärrituse allikas ja see lihtsalt lokaliseerida ning endale teadvustada. Isegi kui pole võimalust seda kõrvaldada ja parandada, hakkab ikkagi kergem.

      Tähendab, nii: „Millest mul nii halb on? Ah?! Üldiselt on kõik enam-vähem normaalne. Mul on praegu kaks objekti. Ühel on kõik OK… Miks jälle OK? Kas ma olen mingi uljas kauboi?.. Tuleb nendest okeidest vabaneda. Tähendab, ühel on kõik korras, aga teisel – läbu. Sellega on selge! Rahutuks tegid mees akna taga, auto trepikoja ees ja jälitamistunne. Aga see on lihtsalt jamps. Mis jälitamine? Kelle jälitamine? Kes ma selline olen, et mind peaks jälitama? Hästi! Nüüd Maks. Maks?! Aga mis Maksist? Maks nagu Maks ikka. Kõik on normaalne. Auto? Aga mis autol viga on? Homme hommikul helistan ja mulle öeldakse, mis autol viga on. Auto on tegelikult tühiasi! Aga mis ei ole tühiasi? See, et kodus on korralagedus, ja juba ammu? Jah! See on ebameeldiv. Mulle see ei meeldi. Mulle meeldib, kui auto on pestud ja sellesse pole kogunenud igasugust rämpsu, et pagasiruumis oleksid ainult vajalikud asjad, aga poleks igasuguseid karbikesi, kilekotte, ajakirju, mida kavatsesin kellelegi kolme kuu eest tagasi anda. Mulle meeldib, kui mu raamatud ja heliplaadid on korras, töölaud pole üle koormatud, aga lauasahtlid on peaaegu tühjad. Mulle meeldib ära visata igasugust rämpsu – postkaarte, mis on mulle kingitud, või neid, mida kavatsesin ise kinkida, aga ei kinkinud, visiitkaardid nendelt, keda ma ei suuda meenutada, bukletid, ajalehed, teejuhid erinevatest linnadest, kus olen viibinud, ja nii edasi ja nii edasi. Kui ma rämpsu välja viskan, on mul kergem elada. Kui ma autot pesen, hakkab see paremini sõitma, kui ma kingad korda teen – paraneb tervis. Aga nüüd valitses täielik korralagedus. Isegi lõpetamata remondil võib olla mingi struktuur, aga praegu… rippusid igal pool särgid, mida oli vaja pesta ja triikida. Vedelesid raamatud, mingid paberid… üldiselt kõik! Ja veel tolm… Auto oli ka räämas. Aga vannitoas… Lühidalt – õudus!

      Aeg-ajalt leidsin kedagi, kes mu kodus korda lõi. Need olid koduabilised või need naised, kes mingiks ajaks minu juurde jäid. Aga ideaalse korra võisin luua ainult mina ise. Ma tegin seda… väga harva. Kui ma ei ajanud pead paljaks, siis lõin kodus korra majja. Praegu oleksin väga tahtnud seda teha! Ainult et selleks polnud üldse jõudu.

      „Hästi,” mõtlesin ma edasi, „korralagedusega pole praegu võimalik toime tulla, see on väga ebameeldiv. Aga mõistetav! Selle pärast pole tarvis nii palju muretseda. Igal juhul, asi on parandatav. Kas mulle teeb muret Pascali vemp? Ilmselt mitte! Pascal pigem aitas mind. Ma tõesti ei tahtnud seda tellimust! Pascaliga on СКАЧАТЬ