Särk. Jevgeni Griškovets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma mingile kaupmehele või röövlile.”

      „Parem siis juba röövel või kaupmees. Siberi kullaotsija või röövmõrtsukas, kuid seejuures armastusväärne ja salapärane. Aga sa oled nagu mingi operetitegelane, pealegi veel joodik.”

      „Ma ju ainult niisama, natuke…”

      „Kuni sa seda maha ei aja, kardan ma sinuga isegi autot tankida.”

      „Tahtsin sulle nalja teha.” Maks pööras peegli enda poole ja hakkas lõuga ette sirutades oma habet uurima. „Mul ei tasu siis habet kanda?”

      „Tee mis tahad! Aga kas sa siis ei näe sedasama, mida mina? Sa ju vaatad peeglisse! Oled sa siis rahul? See on ju lihtsalt… Vaata, su nägu on kipperi ja musketäri vahepealne. Kuid kipperi ja musketäri vahepeal on – loll! Seejuures pretensiooniga loll.”

      „Sanja, ta kasvab mul mingite tuustidena, ma tahtsin proovida… Ja kõik. Kohe sõidame kuskile ja ma ajan ta maha. Ära põe nii palju.”

      „Kasvagu pealegi tuustidena, las kasvab nii nagu kasvab. Või aja täiesti maha, et poleks enam midagi järel. Kõik need vuntsid, need põskhabemed, bakenbardid on lihtsalt õudsed. Saad aru, inimesel on nägu, ja jumal tänatud!!! Millised sinu nina või suu ka poleks, need lihtsalt on ja kõik. Mingi tegelane kasvatab endale vuntsid ette ja pabistab nende pärast, ent kui peeglisse vaatab, on ta ju rahul. Mõistad, rahul. Kui ta poleks rahul, siis ajaks ta need maha või muudaks vuntside kuju. Ei! Talle meeldivad just need, see aga tähendab, et ta meeldib endale. Ja meeldib tõsiselt, ilma naljata. Ma ei kannata seda! Mida pühalikum ja tõsisem mingi tegelane on, seda hoolitsetumad on tema vuntsid ja habe. Aga need kipperihabemed… Vaata, kui intelligentne, aga ka romantiline ja vaba ma olen. Kõik need jubedad hispaania habemed… Kujutad ette, nad ju värvivad neid, Maks, värvivad… Konkistadoorid, raisk.” Ma rääkisin, läksin ägedaks ning lisasin kihutades järjest kiirust juurde. „Ja need kiilakad pikajuukselised mehed. Kasvatavad ühelt poolt pikad rasvased suled ja siis kammivad need üle kiilaspea. Oksele ajab! Ajab ju! Ja kiilaspea näeb seetõttu välja nagu mingi vastik puuderdatud vistrik. Lihtsalt ei suuda! Ei või siis kõike lihtsalt lühikeseks ajada ja asi ants… Kuid mis peaasi, nad vaatavad end ju peeglist, kujutad ette!!! Ja jäävad rahule. See on uskumatu!”

      „Ma ju ütlesin, et ajan selle maha, tähendab, ajangi. Ma ju ei vaidle. Kas arvad, et ma ei saa aru… Üks habe ees või taga – kurat temaga… Tahtsin ju nalja teha. Aga ma näen, et Moskvas sellised naljad läbi ei lähe.” Maks naeratas, ta ei solvunud, aga mina olin end üles kruvinud.

      Sel hetkel helises mu telefon. Hakkas pihta! Tööpäev andis endast esimest korda märku. Ent viimasel kuul võpatas süda iga telefonihelina peale lootusrikkalt… Äkki on see Tema! Kui kahju, et Ta minu telefoninumbrit teab… Täpsemalt, mitte see, et ta seda teab, vaid see, et see tal olemas on… Või oli. Igal juhul, ma olin selle Temale andnud. Miks ma seda tegin?! Kohe, kui olin Talle oma telefoninumbri andnud, hakkasin Tema kõnet ootama. See on kohutav!!! Ja veel selle tõttu, et ma olen kogu aeg tahtnud ise talle helistada. Tema telefoninumber helendas tulikirjas otse mu ajus…

      Kui ma teda uuesti kohtasin, seal, kosmeetikasalongi avamisel… märkas Tema mind esimesena. Vestlesin kellegagi, siis aga juhtisin pilgu kõrvale ja nägin tema naeratust. Ta juba vaatas mind ja naeratas. Kuid pärast… me lihtsalt tervitasime, meenutasime suvist kohtumist. See tähendab, lihtsalt ütlesime teineteisele midagi selle kohtumise kohta. Rääkisime veel millestki. Pärast mind katkestati ja tema läks kellegi juurde. Mina aga astusin pidevalt erinevail ettekäändeil ligi talle või neile inimestele, kes temaga vestlesid. Vaatasin tähelepanelikult, ent ei avastanud meest, kes temaga suvel kaasas oli olnud. Kui seda meest pole, tähendab, et tuleb välja selgitada, kellega ta tuli. Ei või olla, et ta oli üksi.

      Mäletan üksikasjalikult, et mul õnnestus justkui sundimatult ja isegi põhjendatult, noh, justkui mitte lihtsalt niisama, küsida temalt telefoninumber. Ta andis mulle kohe oma visiitkaardi, ulatas selle mulle, pärast vabandas, võttis pastaka ja kirjutas teisele poole mobiilinumbri. Mina tegin sedasama… Ja hakkasin kohe tema kõnet ootama.

      Ta oli sel õhtul üksi. Pärast helistas talle keegi, ta ütles: „Jah, kohe tulen välja.” Juhtus nii, et aitasin tal mantli selga panna ja saatsin ta väljapääsuni. Ta vaatas korraks minu poole, tegi poolpöörde, naeratas ja viipas kergelt käega. Tuli välja peaaegu tabamatu hüvastijätužest. Ta läks välja. Pisut tippival sammul jooksis ta väljapääsu vastas seisva auto juurde. Sellest väljus mees, mitte see, kes oli suvel. Mees istus rooli taga, tuli autost välja ning avas esiukse. Ta istus autosse, mees lõi ukse kinni, läks oma kohale tagasi, näis, et nad vist suudlesid seal sees põgusalt. Ja sõitsid ära. Mehel oli seljas midagi tumedat või lausa musta. Jope või lühike mantel. Auto oli hea ja mitte selline, millel oleks autojuht. Sellise auto roolis peab istuma selle auto… peremees. Muidugi, kuidas siis teisiti?! Selline naine!

      Minu kätte oli jäänud Tema visiitkaart. Tõstsin selle silmade juurde. Seal oli Tema nimi!!!

      Kartsin nii väga näha mingi modelliagentuuri visiitkaarti või teadmist, et ta on disainer. Niisama kohutav oli lugeda mingist dieettoitumisest või millestki, mis on seotud juuraga. Ajakirjanik ta olla ei saanud. See oli ilmne.

      Ei! Ta töötas turismifirmas. Suures ja soliidses. Ta tegeles seal lennureisidega. Rõõmustasin. Lennukid – see on kena. Suudlesin kaarti.

      Samuti võisin kiiresti välja selgitada, kes ta sellele üritusele kutsus… ja veel infot hankida…

      Kui ma koju sõitsin, teadsin tema kohta piisavalt. Ta tundis üht selle salongi perenaistest, ja üks mu sõber, üks nende hulgast, kes salongi sisustasid, tundis teda samuti veidi. Nad ütlesid, et ta on väga hea, et ta pole abielus ja et tal on kaheksa-üheksa aastane tütar. Ja veel ütlesid nad, et ta on tõesti väga hea.

      Kaheksa-üheksa aastane tütar!!! Vaat sulle kala. Mulle näis ta üheaegselt nii väga noor kui ka täiskasvanud. Täpsemalt, tundsin seda. Et ta on minust vanem. Kuigi see arvatavasti nii ei ole. Minu poeg on kümneaastane. Kuid ta näis mulle minust vanem. Sest ta on nii ilus. Kõik väga ilusad naised näivad mulle… minust vanemad. Aga tema oli imeilus…

      Helistasin talle kolme päeva pärast. Kuidas ma need üle elasin, pole päris selge. Varem helistada ei tohtinud. Niigi oli liiga vara. Kuid rohkem ma kannatada ei suutnud.

      3

      Sõitsime Maksiga linna. Hakkas juba valgeks minema. Algav päev oli selline valkjas. Talvine pilves ilm, tuhm ja ebakontrastne. Selle päeva esimene kõne ei olnud Temalt. Helistas Pascal, minu veider prantsuse sõber. Arhitekt Pariisist. Väga energiline ja tegus neljakümneaastane sell. Tema isa oli kunagi olnud Venemaa konsul. Pascal oskas suurepäraselt vene keelt. Tal polnud isegi mitte aktsent, vaid mingi veetlevalt vale, aga väljendusrikas vene keele variant. Omamoodi dialekt, mida valdas vaid tema üksi. Temaga suhelda oli väga naljakas. Ta tahtis väga midagi Moskvas korda saata, sõitis sel eesmärgil kahe kuu eest siia ja hakkas sebima… Sebis nii, et teda oli võimatu peatada. Talle meeldis Moskvas väga. Aga mingit tööd polnud ta veel leidnud. Lubasin teda aidata, kuigi millega aidata, ei teadnud kumbki meist – ei tema ega mina.

      Ta helistas mulle, et kokkusaamist meelde tuletada.

      „Sachá, tehe, ega ma ei ähatanud?” Ta esitas selle küsimuse alati, isegi siis, kui helistas õhtul.

      „Ei! Mis sa nüüd!”

      „Me leppisime tänaseks kohtumise kokku. Kas sa tahad veel kohtuda?”

      „Ma sõidan juba sinu juurde.”

      „Oo! Aga kuhu?” küsis Pascal.

СКАЧАТЬ