Kolmas Vabadussõda. Aivar Kivisiv

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kohti puudu. Järgnevalt võeti käsile peldikusse hiilinud eestlaste laud. Kõigepealt küsiti naaberlaua venelastelt: „Kes seal istusid? Kas meie omad või tšuhnaad?“

      „Mitte meie omad,“ vastas seltskond lakooniliselt.

      Klaasid ja joped tõsteti põrandale, laud ja toolid võeti endale. Vallutatud inventar ühendati eelnevalt hõivatud laudadega. See tegevus ei meeldinud aga teenindavale personalile. Saabus näitsik leti tagant ja palus käituda viisakalt.

      „Kõige pealt loome korda ja siis käitume viisakalt. Klaase me ei lõhkunud ja nende eesti natsionalistide joped võime ukse taha visata, et need põrandat ei reostaks. Sina oled üks kena vene tüdruk ja ära pahanda meie peale.“ Üks sell võttis taskust sada krooni, surus selle tüdrukule pihku ja ütles: „Tee selle eest pärast tööd üks jook ja ära pea viha.“

      Tüdruk võttis joped ja tõstis need WC ukse taha. Seejärel korjas põrandalt kokku klaasid ja viis need pesuruumi.

      Selle arengu järel jõi Mart kiirelt oma õlle lõpuni ja ütles.

      „Lähme Tommi Grilli, enne kui keegi meil siin kulmu rulli lööb.“

      Ta tõmbas jope selga. Anu tõmbas samuti jope selga ja ütles Einarile: „Mis sa passid? Tõmba jope selga ja laseme jalga.“

      Einar tõmbaski rahulikult jope selga, püüdes väärikust säilitada. Ta tegi sellise näo, nagu oleks tal olnud ammu plaan lahkuda.

      Ülbitsejate seltskond korjas samas kokku vabu toole ja selgitas välja saali teise poole rahvuslikku kuuluvust. Väike arutelu toimus kohalike pättide seltskonnaga, kus oli ilmselt ka paar eestlast. Väga pikaks jutt ei kujunenud. Varsti suruti lepituse märgiks käsi ja tüübid liikusid saalis edasi.

      Anu tegi ettepaneku Evele ja Piretile ka nendega ühineda, aga Eve arvas teisiti.

      „Ma tahan näha, mis siin edasi saab. Mul on lihtsalt sportlik huvi teada saada, mis sellid need sihukesed on. Ma tunnen, et väike adrenaliinilaks kuluks ära. Ma loodan, Piret, et sa jääd mulle seltsiks?“

      Piret mõtles hetke ja vastas: „Ok. Vaatame siin pool tundi ja tuleme teile Tommi Grilli järele.“

      Samal ajal hakkasid kaks tursket selli Eve seltskonna poole liikuma, kuid peatusid, sest teises saalinurgas läks tõuklemiseks ning nad läksid tagasi.

      Einar, Mart ja Anu tõusid ning suundusid ukse poole. Nad ei tahtnud füüsilisse konflikti sattuda. WC-st väljunud seltskond haaras ukse kõrvalt joped ja lahkus samuti kiiresti. Tundus, et neil ka ei olnud kaklemise tuju. See oli ka täiesti mõistetav, sest kahekümne väga hea kehaehitusega ja ilmselt ka hästi kakelda oskava selli vastu polnud šansse.

      Tõuklemine kippus minema kakluseks, sest venekeelsed jõmmid leidsid neli umbes kolmekümneaastast meest, kes ei olnud ka just kehva kehaehitusega. Suurema lööma hoidsid ära baaridaamid, kes pressisid ennast kähmlejate vahele. Eelmises intsidendis osalenud tüdruk palus venelastel rahuneda, teine eestlasest baaridaam palus neljasel seltskonnal rahuneda: „Palun, poisid, rahu. Me ei taha politseid majja. Meil on siin olnud kaklusi ja meil on viimane hoiatus kaelas. Kui politsei täna tuleb, peame võib-olla poe kinni panema. Te olete meil tihedad kliendid, pakun teile kokkulepet. Iga mees saab täna baarist kaks jooki tee peale kaasa ja kui järgmine kord tulete, on tund piljardit ja esimesed õlled maja poolt.“

      Üks noormeestest vastas vihaselt: „Nad on ilgelt ennast täis tiblamölakad. Kuidas ma saan niimoodi, saba jalge vahel, putket panna?“

      „Ma palun, poisid, tehke seda minu heaks. Please,“ palus baaridaam.

      Teine baaridaam palus venelasi.

      „Minge palun meeter tagasi. Me klaarime mõne minutiga asja ära. Meile ei ole tõesti siia politseid vaja, aga kui te praegu natukeseks maha ei rahune, siis peame kutsuma.“

      „Olgu peale, kena neiu. Poisid, tõmmake kõik natuke tagasi. Igor, ära ürita seal midagi! Meil on kokkulepe! Niisiis, neiu, viis minutit annan nendest SS-i sõpradest lahti saamiseks. Kui nad selleks ajaks läinud ei ole, võtame neil natist kinni, viime nad tänavale ja peksame neilt Hitleri armastuse seest välja. Nii, poisid, kes jooki veel ei ole võtnud, võtke jook ja võtame laua juures aja maha.“

      Neli eesti noormest võtsid joped ja ütlesid baaridaamile, mis nad külmkapist kaasa tahavad. Enne klubist väljumist kinnitasid nad baaridaamile, et lahkuvad siit niimoodi ainult puhtast austusest tema vastu ja tundsid kaasa baaridaamile ees ootava õhtu pärast. Siis nad lahkusid rahulikul ja väärikal sammul.

      Nüüd võis öelda, et piljardiklubi Bamba oli eestlastest puhastatud. Ainukesed eestlased olid Eve ja Piret ning kaks baari töötajat. Sellegipoolest olid kaks aktiivset selli, kes enne nende laua juurde olid siirdumas, aga kakluse pärast selle katkestanud, nõuks võtnud kontrolli jätkata.

      Varsti seisidki nad Eve ja Pireti laua juures. Meeste näol oli ülbe, enesekindel naeratus, aga sõjakust oli vähem kui mõned hetked tagasi. Tundus, et neid huvitas juba rohkem mõne naisterahva leidmine kui eestlastele koha kätte näitamine.

      Pikem mees küsis algatuseks: „Neiud, kuidas õhtukene läheb?“

      „Kuidas lükkad, nõnda ka läheb,“ vastas Eve.

      Eve rääkis head vene keelt, sest suhtles töökohustuste täitmisel igapäevaselt nii eestlaste kui venelastega.

      „Vot kus ütles! Julge natsionalistike ja ilus nagu Eva Braun. Miks te teistega koos jalga ei lasknud? Ma nägin enne siin lauas veel kahte meest ja ühte naist,“ küsis sama mees.

      „Meid ei huvita see poliitika jama,“ vastas Eve ja võttis kokteiliklaasist viimase lonksu. „Meid huvitab rohkem väike pidu ja kenad mehed.“

      „Nii et teie ei kardagi meid, või mängite lihtsalt kangelasi?“ küsis teine mees.

      „Mulle tundub, et te päris naistepeksjad ka ei ole, või eksin ma?“ vastas Eve küsimusega.

      „Ilma erilise põhjuseta ei peksa jah, eriti veel ilusaid tüdrukuid nagu sina,

      Eva Braun,“ alustas esimene mees kergelt flirtivat juttu. „Kuulge tüdrukud, teil on joogid täitsa otsas. Kas me võiks teile uued joogid tuua ja vähe juttu ajada?“

      „Võib, kui te ennast viisakalt üleval peate,“ vastas Eve.

      „Kuidas sinuga on, vaikseke,“ küsis teine mees Piretilt.

      „Võib ikka. Ma olengi selline tagasihoidlik. Ärge pange tähele,“ vastas Piret.

      „Enne kui kokteili tooma lähete, on mul veel üks küsimus,“ küsis Eve, liikuma hakanud mehi hetkeks peatades. „Peale meie on seal teisel pool saali veel paar eestlast ja minu meelest ei ole nad kuidagi ilusad tüdrukud. Miks te neid välja ei ajanud?“

      Esimene mees naeratas ja vastas.

      „Nende eest kostsid nende vene sõbrad. Nad veensid meid, et tegemist ei ole natsionalistidega, vaid internatsionalistidega.“

      „Nad ei olnud ka nagu päris eestlased, pigem pooleestlased. Neil on venelasest tööandja, kes austab väga Venemaad. Nad näitasid moblast pilti, kus nende ülemuse 600 Mersu tagaaknal on tsaari kroon koos ristatud Venemaa lippudega,“ täiendas teine mees.

      „Selge,“ vastas Eve. „Rohkem küsimusi ei ole. Jääme СКАЧАТЬ