Kolmas Vabadussõda. Aivar Kivisiv

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ näen ainukese võimalusena suurendada kuritegelike organisatsioonide rolli antud operatsioonis. Osale seltskonnale tuleb anda lihtsamaid ülesandeid, mitte piirduda ainult aktiivse rüüstamisega. Oht on selles, et tõsisemad tegijad ei taha oma nägu aktiivses tegevuses näidata ja väiksematel vennikestel võib tekkida distsipliiniga probleeme. Kui taskud on sõrmuseid ja kellasid täis, siis ei viitsita enam kusagile poksima minna. Teiseks, tuleb mul vist oma väljaõpetatud turvameestele usaldada tähtsamaid ülesandeid. Neil distsipliiniga probleeme ei ole ja ka väljaõpe on elementaarsel tasemel olemas, aga puuduvad praktilised kogemused.“

      „Sinu arvamus, Igor Sergeijevitš,“ küsis Vitali.

      „Nagu sa tead, ongi minu poisid põhitöölt pätid. Loomulikult on nad tunduvalt distsiplineeritumad tavakaakide massist, keda nad tänavatele toovad, kuid ma arvan, et neid ümber profileerida ei ole otstarbekas. Nad teevad juba niigi olulist tööd ja sealt kedagi ära võtta ei ole otstarbekas. Mida lisaks saaks teha, on nende tuttavate tänavakaklejate koolitamine. Et kuidas politseid segada, leida ümbrusest käepärast võitlusmaterjali ja muud sarnast. Tegelikult nad juba vaikselt tegelevad sellega, aga see kõik ei saa olla liiga nähtav.“

      „Arusaadav, profid on vande andnud ja teevad oma tööd. Amatöörid on nagu haltuurat tegemas ja neid ei saa lõpuni kontrollida.“ Vitali klõbistas mõtlikult laual näppudega ja vaatas siis otsusekindlalt Andreile otsa ning jätkas. „Puuduvat isikkoosseisu täiendame lihtsamates lõikudes, Andrei, sinu turvameestega. Igor täidab oma poistega eelnevalt paika pandud rolle ja püüab nolkidest tänavakaklejatele õpetust anda eelnevast forsseeritumas korras. Meil ei jää ilmselt asjade kiirema arengu korral muud üle kui asendada proffe suurema massiga. Loodame, et Öine Vahtkond suudab piisavalt masse mobiliseerida. Sama ülesanne jääb ka kaudselt teile.“

      Vitali tõusis laua tagant ja läks omale uut kohvi valama.

      „Kui palju mehi te vajate, Vitali Vladimirovitš?“ küsis Andrei.

      „Ma arvan, et umbes kakskümmend. Täpsustan ülehomme.“

      Vitali segas suhkrut kohvitassis, maitses, kas sai parasjagu ja suundus laua juurde tagasi. Võttis istet ja jätkas arutelu.

      „Vaata, Andrei, oma turvaekipaažide töögraafikud üle. Kuna sa oled oma firmaga politsei korrakaitse partner, siis peab olema tänasest kuni 9. maini tööl pädev ja ustav personal, kes oskab politseist saabuvat infot adekvaatselt hinnata ja meile edastada. Lisaks hoia reserv kuumana, et oleks võimalik olulisi inimesi patrullist operatiivselt tänavale tuua.“

      „Ma olen sellele juba mingil määral mõelnud, aga vaatan vastavalt antud lähteülesandele kõik üle,“ vastas Andrei.

      „Igor, kas sul on raudkangid valmis?“ alustas Vitali uut teemat.

      „Jah, umbes 50 tükki,“ vastas Igor

      „Vähe. Tee veel mingi 200 juurde. Ära lambist tegema hakka, kasuta mingi aia projekti aluseks. Viimasel ajal on Kapo väga aktiivne ja rahva hulgas liigub ringi ka igasuguseid foobikuid, kes igale poole helistavad. Veel vaata, et su ahvidest töölised hoogu ei lähe ja kohe aeda kokku ei keevita. Alusta sellega juba täna, sest homme on sul juba järgmised tegevused.“

      „Kas tänaseks on kõik? Tööd on kõvasti ja aeg hakkab peale suruma,“ küsis Igor.

      „Põhimõtteliselt on kõik, minu meelest.“ Vitali vaatas märkmeid ja lisas kiiresti: „Üks asi veel. Andrei, osta oma firmade kaudu veel viis motorollerit mobiilsete transpordi- ja juhtimisgruppide jaoks. Arve esita siia firmasse õigusabi eest. Võta järgmisele kohtumisele arve kaasa.“

      Mehed surusid kätt ja lahkusid kiiresti, sest töö vajas tegemist ning ebamääraseks muutunud tähtaeg võis iga hetk saabuda.

      Vitali istus arvuti taha, et üle vaadata viimased arengud ja analüütikute arvamused.

      SÕPRADE VESTLUS ÕLLEKLAASI TAGA POLIITILISELT PINGESTUVAS TALLINNAS

Kolmapäev 25. aprill 2007

      Oli kolmapäeva 25. aprilli 2007 õhtupoolik. Andres Aavik oli oma auto remonti viinud ja liikus lähedal asuva baari poole. Autole oli vaja teha väike hooldus, vahetada esimesed piduriklotsid ja üks tagumine amortisaator, millele Tallinnas tavalised kevadised augud olid andnud viimase surmahoobi.

      Baar, kuhu Andres suundus, oli väike keldribaar äärelinna ja kesklinna piiril. Ta oli selle baari püsiklient, külastades seda vähemalt kolm korda nädalas, kui autoga mööda sõitmas oli. Tavaliselt astus ta läbi lõuna paiku ning jõi seal ühe kohvi või kaks. Baaris veetis ta aega niipalju, kui seda oli. Mõnikord tegi ta aega parajaks, oodates mõne äripartneri kõnet või vabanemist kohtumiselt, teinekord jälle jäi kauemaks. Seltskond, kes baari külastas, olid valdavalt püsikliendid ja nendega oli meeldiv päeva keskel lõdvestuseks juttu ajada.

      Täna oli Andresel plaanis juua üks kohv ja kui on kellegagi lobiseda, ka üks õlu võtta. Andres sisenes baari.

      „Tere, poliitik!“ tervitas Andrest leti tagant baari omanik Rainer. Rainer oli Andrese vana tuttav. Andres oli kunagi müünud Rainerile kassaaparaadi ja käinud seda ka mõnikord remontimas. Nii oligi Andres seal baaris käima jäänud. Rainer oli mõnusa jutuga ja omapärase huumorimeelega 40-aastane mees.

      „Elagu Isamaaliit,“ tervitas Andrest baaripuki otsas istuv, hetkel baaris olnud ainuke klient Verner Puhm.

      „Elagu Kaitseliit,“ tervitas Andres. Pidas pausi ja naeratas sarkastiliselt ning jätkas: „ja Keskerakond.“

      „Sa, Andres, pead kohe mu konnasilma peale astuma,“ vastas Verner.

      Nimelt oli Verner Kaitseliidus aktiivselt kaasa lööv reservohvitser ja samal ajal ka üheksakümnendate keskpaigast keskerakondlane. Verner oli oma 45 eluaasta kohta heas füüsilises vormis keskmist kasvu mees.

      „Vabanda mind, Verner, aga ma ei saanud tänasel päeval, kui vandid Tõnismäel oma valvet korraldavad, seda ütlemata jätta,“ põhjendas Andres oma irriteerivat vastust.

      „Ma ei ole sinu peale selle pärast vihane. Kuule, jäta oma auto ööseks siia ja võtame mõned õlled. Räägime vähe poliitikast,“ tegi Verner Andresele ettepaneku.

      „Mul autoga muret pole. Viisin just remonti. Rainer, vala mulle üks Rock välja,“ andis Andres baarimehele juhtnööre ja küsis Vernerilt: „Mis sind täna õhtul õlut jooma kutsus?“

      „Mõtlesin, et joon mõned kannud, äkki mingi aeg vahepeal üldse ei saa,“ vastas Verner ja võttis kannust lonksu õlut ning jätkas. „Täna helistati Kaitseliidu staabist ja paluti olla kõrgendatud valmisolekus. On laekunud informatsioon, et vandid võivad organiseerida rahutusi. Nagu tead, olen mina kuum reserv, kes peab olema jamade puhul kohe valmis. Andsin oma rühma poistele info edasi ja tulin väikesele õllele. Pärast lähen koju, puhastan relva ära ja olen homme kõrgendatud valmisolekus. Relv ja alkohol ei sobi kokku, nii joongi praegu viimast korda natuke õlut.“

      „Mina ei usu, et siin mingiks löömaks läheb“ sekkus juttu baarimees Rainer. „Marsivad mundris ordenikolinal ümber Aljoša, lehvitavad natuke punalippe, võib olla karjuvad „Ansip urod“, siis väsivad õhtuks ära ja lähevad koju magama.“

      Andres võttis õllekannu, mekkis värsket õllevahtu ja ütles: „Ma ei välistaks rahutuste võimalust. Suurem tõenäosus rahutusteks on juhul, kui Pronkssõduri eemaldamine algab enne 9. maid. Samas ei hoia rahutusi ära ka selle tölli jätmine 9. maiks Tõnismäele. Iga aastaga on need 9. mai üritused läinud aina agressiivsemaks СКАЧАТЬ