Kolmas Vabadussõda. Aivar Kivisiv

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastas Teet. „Nagu näete, riigi süsteemides on probleeme. See lugu läks veel edasi ja jõudis mõned päevad tagasi lõpplahenduseni. Mu tuttav oli mures sellepärast, et seda kaugjuhtimisel arvuti hooldussüsteemi ei kasutatud ainult sihtotstarbeliselt. Ilmselt varastati paroolid ja käidi nendega infosüsteemissees. Ma ei imesta, kui nad käisid ka raamatupidamisdokumente muutmas. Mu tuttava hooldusmees pani pidevalt tähele, kuidas ühe juhtiva spetsialisti parooliga käidi alatasa infosüsteemis. Ilmselt arvati, et kuna spetsialist oli vanem mees ja mitte kõige kindlam arvuti kasutamisel, siis ta mõtleb, et puterdab ise. Nimelt oli süsteem nii üles ehitatud, et kui sama kasutaja logib teist korda süsteemi, siis eelmine logimiskoht visatakse süsteemist välja. See vaene mees oli pidevalt hädas, et tema arvuti ei püsi süsteemis sees. Õhtul pärast tööd oleks nad võinud ju rahulikult vaadata päeva aruandeid nii, et keegi poleks aru saanud. Aga nemad külastasid süsteemi vähemalt korra tunni aja jooksul.“

      „Siin ei ole tegemist enam lihtsalt sportliku huviga konkurendi infosüsteemi vastu,“ arvas Tarmo, tõsise näoga.

      „Mis neid siis nii väga huvitas?“ küsis Peeter.

      „Ma arvan, et päris mitu asja. Esiteks saavad nad teada kogu info Eesti kaudu liikuvate kaubavoogude kohta. Missugused laevad käivad, mis kaupa veavad, mis transpordifirmad kaupa vahendavad, kust kaubad tulevad ja kuhu lähevad, mis soodustusi firmad saavad. Ütleksin, et tegemist on üsna tundliku äriinfoga. Näen teie nägudest, et teil on tekkinud küsimusi.“

      „On jah, mis firma see arvutihooldaja on,“ küsis Tarmo otsekoheselt.

      „Firma nimi ilmselt ei ütle teile midagi. See ei ole eriti tuntud firma ja ta ei ole kuskil eriti silma paistnud. See firma on Ebeling Data. Kas ütleb midagi?“ küsis Teet.

      Peeter mõtles hetke ja vastas: „Eriti mitte, aga nime oleks nagu kuulnud.“

      „Oot-oot, midagi tuleb ette,“ meenutas Tarmo. „Vaatasin paar päeva tagasi Tallinna Sadama kodulehte kohtumise ettevalmistamiseks. Minu meelest oli Ebeling Data Tallinna Sadama kodulehe tegija.“

      Teet naeratas laialt ning tegi tunnustava käeliigutuse ning vastas.

      „Õigesti mäletad. Peale kodulehe haldamise tegeleb see firma minu teada ka Tallinna Sadamas ka arvutihooldusega. Üsna huvitav on selle firma üldisem taust. Tegemist on peamiselt venelastest koosneva firmaga, aga juht on sellel firmal eestlane, ehkki üsna kummalise taustaga eestlane. Ärge saage minust valesti aru, mul pole midagi venelaste vastu. Lihtsalt selle firma juhi taust on äärmiselt huvitav. Kas mäletate Eesti NSV sõjakomissari, kes vahetati välja 1988. või 1989. aastal, kui liikumine Genf 49 hakkas sõjaväepileteid kokku korjama?“

      Peeter vaatas Teedule küsivalt otsa ja ütles: „Vist oli Roomet Kiudmaa tema nimi. Ta oli päris pikka aega sellel kohal.“

      „Täpselt nii. Ebeling Data juhi kohal on tegemist tema poja, Peeter Kiudmaaga. Väga värvikas tüüp, üsna ülbe ja enesekindla olemisega. Eesti keelt see vennike vabatahtlikult ei räägi, kuigi oskab päris hästi. Ütleme, peaaegu puhtalt, ainult kerge aktsendiga. Muuseas, auditi üleandmise koosolekul pani ta kõik umbes kümmekond inimest vene keelt rääkima, kuigi seltskonnas oli ainult üks rahvuselt leeduka ja venelase segu kodanik, kes räägib ka täitsa head eesti keelt. Eriti kummaline, sest keeleseadus ütleb ju, et Eestis on ainult üks riigikeel ja see on eesti keel.“

      „Kui tegemist oleks eraettevõttega, siis oleks nende enda siseasi, kuidas oma tööd korraldavad. Minu meelest on riigiettevõttes selline käitumine kohatu, lausa lugupidamatuse avaldus oma riigi suhtes. Pärast tänast ei imesta ma enam mitte millegi üle.“ Lause lõpetanud, oli Peetri nägu veel enam mossi läinud. Kogu tema kehakeel väljendas pettumust.

      Tarmo lisas tülpinult: „Olgu pealegi, selliseid tüüpe elab Eestis teisigi. Kas on veel midagi erilist seoses selle Peeter Kiudmaaga?“

      „On küll. Hoidke toolist kinni!“ Teet pidas põnevuse tekitamiseks pausi. „Peeter Kiudmaa on lõpetanud ühe huvitava sõjakooli ja omandanud väga põneva eriala. Ta on lõpetanud kaheksakümnendate keskel Venemaal sõjakooli elektroonilise ja kosmoseluure erialal. Ühesõnaga, tubli nõukogude tähesõdalane. Siit võib järeldada, et ta huvid võivad olla tunduvalt laiemad, kui laevandusega seotud firmade turuseisude ja suhetega mängimine.“

      „Mis edasi sai pärast turvaauditi üleandmist? Kas Eesti Lootsi juhatus sai aru, mis seis neil ärisaladuse hoidmise seisukohalt parasjagu käes on? Kas nad hakkasid asjaga tegelema?“ küsis Peeter jahmunult.

      „Ütleme nii, et juhatus hakkas tulist kartulit käes pillutama. Et ei tea, kas see asi ikka nii hull on. Ebeling Data olla juba tükk aega koostööpartneriks olnud. Et teie peate ka hea seisma, et infosüsteemid turvalised on, äkki istute ühise laua taha ja lepite midagi kokku. Sihuke segane ja otsustusvõimetu jutt kestis mitu kuud. Aprillis tuli äkki mu tuttavale kiri, et lepingut enam ei pikendata ja andku kogu süsteem 1. maiks Ebeling Datale üle. Mu tuttava firma saatis Eesti Lootsi kirja vastu, et nad ei saa sellise olukorraga Eesti riigile kuuluvas ettevõttes leppida ja nad on sunnitud pöörduma Kapo poole. Mis te arvate, mis siis juhtus?“

      „Ilmselt midagi räiget,“ arvas Tarmo.

      „Täpselt nii. Seltsimees Kiudmaa helistas firma juhile ja rääkis esimest korda vabatahtlikult eesti keelt. Kõne oli lühidalt selline: „Kuulge teie seal, ärge tegelge seal igasuguste lollustega. Hakake normaalset tööd tegema. Otsige endale mõned väikefirmad, kellele võite oma vidinaid pakkuda.“ Kui vastati, et meie ajame oma asja edasi nagu me ise õigeks peame, siis jätkas Kiudmaa: „Ah niimoodi! No siis on meil küll raske teile midagi head soovitada, mis teid aitaks. Võib olla peaksite kirikusse minema, vene kirikusse, ja süütama seal küünla, ehk aitab teid jumal. Me teame, kus sinu ja su töötajate lapsed koolis käivad. Nii et mõtle järele ja meeldivat päeva jätku.““

      „See on ju otsene räige ähvardus üheksakümnendate alguse stiilis.“ Tarmo raputas hämmastunult pead ja jätkas: „Kas su tuttav tegi Kapole avalduse?“

      „Ma ei tea,“ vastas Teet. „Ma arvan, et tegi, aga kindel ei ole.“

      „Mis sa arvad, millest selline kiire ja äkiline lepingu lõpetamine?“ küsis Peeter.

      „Kuulujutud käivad, et Eesti Lootsi juhatuse esimees käis purjus peaga koos sõpradega lootsikaatriga Tallinna lahel lõbusõitu tegemas. Teine lollus oli see, et juhatuse esimees tahtis välja kuulutada riigihanke lootsikaatrite kütusele. Sellise hanke väljakuulutamine ongi juhatuse ülesanne, aga tingimuseks oli eriotstarbelise värvitud diiselkütuse hankimine. Ma arvan, et teiegi teate, kus tohib eriotstarbelist märgistatud kütust kasutada.“

      „Põllumajanduses ja kalanduses ning ainult otseste maaharimise või püügiga seotud toimingutes,“ vastas Peeter.

      „Õigus. Eesti Loots teeb küll tööd merel, aga ei tegele kalapüügiga. Küllap on sisekorra eeskirjaga Eesti Lootsi töötajatel tööajal ka õngitsemine keelatud. Minu arvamuse kohaselt jälgiti ka kõiki meilikaste ja hanget ettevalmistavad dokumendid sattusid Kiudmaa kätte. Kui purjus peaga lõbusõidu kohta ei olnud piisavalt selget tõestusmaterjali, siis hanke dokumendid olid šantažeerimiseks piisavalt head. Mõelge ise, riigiettevõtte juhatuse esimees on nii loll ja kuulutab sellise hanke välja. Õhtuleht kellaks seda teemat terve nädala.“

      „Ilmselt võib sellisel vennal olla terve kapp väikseid värdusid ja luukeresid täis. Seltsimees Kiudmaal võib olla päris pikk register, näiteks MSN-logid vestlusest armukesega või midagi taolist. Selline ämbrisseastumine erimärgistatud kütusega võib vabalt lõppeda lahtilaskmisega.“

      Tarmo СКАЧАТЬ