Kolmas Vabadussõda. Aivar Kivisiv

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuni Ansip rakendas Pronkssõduri teema oma valimispropaganda vankri ette, eesmärgiga võtta endale Isamaaliidu toetajate hääli. Ansip sai valimistel väga tugeva toetuse osaliseks, mis tähendas teistpidi tegutsemiskohustust, et vältida kiiret populaarsuse langust. Tegelikult ei olnud Pronkssõdur absoluutselt see teema, millega Ansip oleks tahtnud tegelda.

      Teine nurjunud teema oli valitsuse moodustamine. Eeldatavalt pidi Ansip mängima Isamaa ja Res Publica Liiduga, Roheliste ja Sotsiaaldemokraatidega paar nädalat valitsuskoalitsiooni moodustamise ümber lolli ja siis teatama ületamatutest vastuoludest ning moodustama Keskerakonnaga uuesti valitsuse. See oleks Pronkssõduri teemat piisavalt kaua tagaplaanil hoidnud. Siis olekski aga juba 9. mai käes olnud ning plaane oleks saanud sajaprotsendiliselt rakendada. Läks aga teisiti. FSB kontorites oli alahinnatud Reformierakonna sisemist opositsiooni ja sellel suunal ei olnud töö piisav. Reformierakonna siseopositsioon kasutas ära kõiki olude kokkusattumistest tekkinud võimalusi. Nad ähvardasid isegi erakonna lõhenemisega, kui hakatakse uuesti koalitsiooni moodustama Keskerakonnaga. Nii oli sündinud niinimetatud uus kolmikliit, mis oli Venemaa jaoks kõige kehvem lahendus. Nendes erakondades oli liiga palju juhtivaid poliitikuid, kellega ei olnud võimalik manipuleerida. Nendesse erakondadesse viidud siirded ei olnud piisavalt tugevad, saavutamaks planeeritud eesmärke.

      Hommikusel kohtumisel Vene Saatkonnas Öise Vahtkonna aktivistide Dmitri Linteri ja Maksim Revaga anti täiskäik hüsteeria külvamisele vene kogukonnas. Samas selgus arutelust, et ei saa olla kindel hetkel piisava massi kogunemises ja veel enam selles, kas mass vajalikul tasemel kaasa tuleb. Nende tühikute täitmine oligi üks tänase koosoleku põhiteemasid.

      Vitali Gerassimov palus meestel endale kohvi või teed valada ja alustas koosolekut.

      „Kõigepealt alustame viimase informatsiooniga. Lisaks Kapole, kes on meile viimasel ajal palju tüli teinud, on ka valitsusest märke, et Pronkssõdur võidakse enne 9. maid Tõnismäelt kõrvaldada. See tähendab, me peame valmis olema tegevuste forsseerimiseks ja leidma inimesi lisaks. Kõiki planeeritud jõude ei ole võimalik piisavalt kiiresti kohale tuua.“

      „Kas te olete kindel, et nad julgevad seda teha? Sõjaväeparaadi 24. veebruaril jätsid nad ju terroriakti hirmus ära. Minu meelest näitas see piisavalt Eesti valitsuse nõrkust. Ma ei usu, et nad julgevad ausammast eemaldada.“ Vitali sõnavõttu sekkunud Andrei Batjuk jäi korraks mõttesse ja jätkas. „Ma arvan, et nad piiravad mõned päevad enne 9. maid piirkonna aiaga ja toovad kohale tugevdatud politseijõud. Rahvale põhjendavad oma tegevust võimalike provokatsioonide vältimisega igasuguste Jüri Liimi suguste tegelaste poolt.“

      „Ma olen sinuga põhimõtteliselt nõus, Andrei Vassiljevitš, aga me ei saa seda võimalust kõrvale heita. Eriti, kui on näha teatavaid märke. Me peame kõigiks ootamatusteks valmis olema“ vastas Vitali.

      Vitali võttis mapi vahelt paberi ja jätkas: „Ma visandasin hommiku poole tegevusplaani. Igor, sa saada paar poissi selle klouni, Kalev Rebase, poole. Ühesõnaga, lükkad mõjutusskeemi käima. Kui skeem ei peaks mingil põhjusel töötama, kasutame Pikarot ja laseme kriminaalpolitseil ta mingi süüdistuse alusel natukeseks puuri panna.“

      „Kas vara ei ole?“ küsis Igor. „Mul ei ole pärast 20. veebruari ja 12.märtsi Jõe tänava lõhkeaineladude avastamist piisavalt materjali.“

      „Esiteks, klouni manipuleerimine ei kohusta veel millekski. Ta tuleb lihtsalt valmis seada.“ Vitali võttis lonksu kohvi ja jätkas. „Teiseks, saad 24. aprilli pärastlõunal korraliku koguse plastiiti. Materjal tuuakse punkerduslaevaga Muuga sadamasse. Sa palud oma töökoja naabermajas asuva laevade varustusfirma autojuhil, sellel, kes ennegi pakke on toonud, võtta kaup Muugalt peale ja sinu juurde tuua. Kaup on pakitud lukukastidesse.“

      „Mis variandi ma teen?“ küsis Igor.

      „Teed selle näiliselt taimeriga, aga tegelikult kaugjuhitava variandi. Pult jääb sinu kätte ja kui vaja, lased koos Kalev Rebasega Pronkssõduri õhku. No, ühesõnaga, kui politseil õnnestub ta enne ausammast peatada, peab jääma mulje, et rüseluses tekkis iseeneslik plahvatus. Sellest peaks ka piisama kohaliku vene kogukonna marru ajamiseks. Millal sa pommi valmis saad, Igor?“

      „Ma arvan, et 25. aprilli hommikuks,“ vastas Igor.

      „Selge. Selleks hetkeks peab olema härra Rebane valmis. Vaatame ilmateateid ja jälgime operatiivinfot ning kui on õige aeg, annan tegutsemiseks käsu. Siin on sulle telefon.“ Vitali avas kohvri ja võttis sealt odava Nokia telefoni ning ulatas Igorile: „Kui pomm on valmis, lülita telefon sisse. Nagu ikka, pärast operatsiooni lõppu, hävita telefon vastavalt juhenditele.“

      Vitali sulges portfelli ja heitis pilgu paberitele ning jätkas.

      „Veel üks ülesanne sulle, Igor Sergejevitš. Mine osta hulgilaost kaks kasti viina ja vii enda juurde töökotta. Homme tuuakse sulle peale lõunat veel kaheksa kasti. Hommikul hakka oma töölistest parmottidega viina võtma. Vaata et sa ise oma nina täis ei tõmba! Võtad ainult moe pärast. Lõuna paiku anna oma parmudele pudel kaasa ja saada nad nii minema, et nad tagasi ei tuleks. Koos viinadega tulevad kaks keemikut, kes teevad viina ja amfetamiini kokteili valmis. Villite kauba ära. Selge?“

      „Selge, küsimusi ei ole,“ vastas Igor.

      „Järgmine punkt. Andrei Vassiljevitš, kas sul on potentsiaalsete ohvritallede nimekiri koos?“ jätkas Vitali.

      „Jah, umbes 20 nime. Kõik on puhtad, absoluutselt ilma mingi kriminaalse taustata, Venemaa kodanikud vanuses 18 kuni 28 eluaastat. Tõenäosus 9. mai meeleavaldusel osalemiseks 99 %. Kõigil on olemas julgustav tugiisik,“ vastas Andrei ja küsis Vitalilt edasi. „Kas tahad nimekirja näha?“

      „No näita,“ vastas Vitali.

      Andrei võttis mapist nimekirja, millel oli pealkiri: Turvaettevõttesse „…“ tööle soovijate nimekiri, aprill 2007.

      Vitali võttis paberi, lasi silmadega üle ja ütles.

      „Rahvast igast kandist üle Eesti. Tundub sobivat. Palju sa neist välja saaksid, kui asjad kiireks lähevad?“

      „Raske öelda.“ Andrei mõtiskles hetke ja jätkas. „Peab täpsemalt uurima, ehk pooled ikka.“

      „Kuidas tugiisikute tase on?“ küsis Vitali.

      „Mitte midagi erilist, lihtsalt tavalised aktivistid. Nad ju ei tea, mis otstarbel peavad neid inimesi kindlasti kohale tooma ja tegevuses hoidma. Ma loodan, et hea töö korral saadavad preemiad kannustavad neid hästi oma ülesandeid täitma.“

      „Toimeta nimekirjas olevate isikute täielikud profiilid mulle ja Igorile elektroonilisel kujul. Lisa andmeid ka lähisugulaste kohta. Loomulikult fotod, telefoninumbrid, oluline on lisada ka perekondliku hauaplatsi asukoht.“ Vitali võttis lonksu kohvi ja mõtiskles, kas midagi on jäänud veel kahe silma vahele. Üks ettepanek tal siiski oli. „Veel lisa iga persooni kohta ka tugiisiku kontaktid ja fotod.“

      „Mis päevaks te aruannet soovite?“ küsis Andrei.

      „Homseks oleks hea. Ma lasen analüütikutel ja meediaspetsialistidel moodustada pingerea. Sellepärast on ka potentsiaalse hauaplatsi koht oluline,“ vastas Vitali.

      „Selge, üritame anda endast parima, aga hauaplatside väljaselgitamine võib võtta rohkem aega. Mul on ettepanek. Kõigepealt selgitan välja, keda on lihtsam igal võimalusel tänavale saada ja tegelen nende lisaandmetega kõigepealt. Täispaketiga saan ilmselt kolme päevaga hakkama.“

      „Sobib,“ vastas Vitali Andreile ja vaatas jälle oma koosoleku kava visandit. СКАЧАТЬ