Kolmas Vabadussõda. Aivar Kivisiv

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja oma riigi patrioodi tundeid riivab see iga aasta kaks korda toimuv palagan südamepõhjani. Me peame näitama, et meil on toimiv riik ja meie teeme siin otsuseid, “ avaldas oma arvamuse Verner.

      „See jant on tõesti solvav, et mitte öelda alandav. Eesti rahvuslikes huvides on samba võimalikult kiire teisaldamine surnuaeda. Viisakalt loomulikult. Meie oleme kultuurrahvas ja mõistame inimeste soovi oma langenud sugulasi mälestada. Praegu ei ole tegemist hukkunute mälestamisega, vaid poliitilise aktsiooniga. Aktsiooniga, mis õõnestab eestlaste hulgas riigi autoriteeti ja kutsub impeeriumimeelseid venelasi revanšistlikule käitumisele. Seda võib pikas perspektiivis nimetada üleskutseks kõigutada Eesti iseseisvust,“ esitas Andres oma arvamuse.

      Baarimees Rainer vaatas Andresele ja Vernerile otsa ja naeratas irooniliselt ning hakkas rääkima: „Mulle kohe meeldib, kuidas kaks väikest parteipoliitikut joovad õlut ja teevad karme avaldusi. Pronkssõdur minema! Kaua võib kesta eestlaste au ja uhkuse peal trampimine! Mõlemad olete oma arust kõvad mehed. Ma nüüd küsin: miks seda probleemi pole viisteist aastat lahendatud? Vahepeal on olnud hulga rahulikumaid aegu.“ Rainer tõmbas korra hinge ja jätkas oma emotsionaalset sõnavõttu: „Verner, sinu Savisaar on eestlastele ajanud üht juttu: oleme tasakaalukad ja arutleme. Teistpidi on ta venelastele otseselt persse pugenud: langenute mälestust tuleb hoida, ei mingit eemaldamist. Sinult, Andres, küsin: mida Laar on teinud? Ainult kaagutanud, ei ühtki konkreetset sammu.“ Rainer ohkas ja valas endale kannust kohvi.

      Verner maigutas korra suud ja vastas: „Raineril on tegelikult täiesti õigustatud küsimus. Savisaare jätaks arutlusest välja, sest ta ei esinda Eesti huve. Ta on puhas venelaste sabarakk ja Putini partei huvide esindaja Eestis. Tema isikuomadustest ei hakka ma üldse rääkima. Olen teile mitu korda öelnud, et hääletasin viimastel kahtedel valimistel Isamaaliidu poolt, kuigi olen Keskerakonna kauaaegne liige. Seepärast tahangi kuulda Andreselt, miks Laari tegevusest tolku ei ole olnud.“

      „See on pikk jutt. Ma ei tea, kas te viitsite kuulata,“ vastas Andres.

      „Minul ei ole selle vastu midagi. Ma pean niikuinii siin leti taga veel pikalt istuma. Ehk võtate pika jutu kõrvale veel õlut ja teete mulle natuke kassat. Andres, lase käia,“ õhutas Rainer Andrest rääkima.

      „Alustame 1989. aastast. Sel aastal võeti maha esimesed okupatsioonivõimu ausambad. Neist oli kõige kuulsam Tartu Lenini kuju EPA peahoone ees, mille võttis maha Tartu legendaarne kraanajuht Harri Henn 89. aasta augustis. Harri Henn võttis oma kraanaga järgnevatel aastatel veel teisigi monumente maha. Kahjuks Tallinnas meil oma kraanat ja Harri Hennu ei olnud. Ma olen kuulnud jutte, et teda oli tellitud ka Tallinnasse Leninit ja Aljošat kõrvaldama, aga siia ta ei jõudnud. 1991. aasta 20. augustil toimus taasiseseisvumine ja teema tõsteti uuesti üles. Tegelikult oligi siis kõige õigem aeg. Vene kogukond oli šokis ja asja oleks võetud paratamatusena, mis kaasneb uue võimuga. Olen kuulnud, et enne sammaste kõrvaldamist konsulteeriti ka Nõukogude Armee esindajatega Eestis. Nagu te mäletate, oli sõjaväe hulk Eestis siis üsna suur. Ühesõnaga, tolleaegne NSVL-i armee Tallinna garnisoni ülem ütles lihtsalt ja otse: “Tehke Leniniga mida tahate, aga valveposti nr.1 te ei puutu“. Lenin koristatigi üsna pea ära, aga Aljoša jäi oma kohale. Ilmselt ei tahetud tekitada probleeme võõrvägede väljaviimise läbirääkimistel. Minu meelest on see täiesti mõistetav põhjus. 1994 suvel lahkusid viimased vene sõdurid Eesti pinnalt. Pärast seda tuli järgmine hetk, kus oleks võinud Pronkssõdurist vabaneda.“

      „Miks siis seda ei tehtud? Minu mäletamist mööda oli Isamaa siis võimul,“ küsis Verner vahele.

      „Sul on õigus, Verner,“ vastas Andres. „Olime võimul. Mina olin sel ajal suhteliselt passiivne lihtliige ja ei tea täpseid põhjuseid. Võin ainult oletada. Ma arvan, et olulisemateks põhjusteks olid lähenevad valimised ja segadused erakondades. Koalitsioonierakondades Isamaas ja ERSP-s olid suured sisetülid, oli lahkujaid erakondadest, kes omakorda lõid uusi parteisid. Mart Laar oli rahva hulgas tänu jõulistele reformidele muutunud ebapopulaarseks. See võis olla üks põhjusi, miks teemaga ei tegeletud. 1995. aasta valimistel said koalitsiooniparteid lüüa, Isamaaliiduks ühinenud Isamaa ja ERSP jäid opositsiooni ja võimule tulid tehnokraadid koos endiste nomenklatuursete kommunistidega. Selles koalitsioonis oli ka Keskerakond. On sul, Verner, midagi lisada?“

      „Jätame selle Savisaare pundi teema kõrvale. Tegelikult olin ma siis värskelt erakonda astunud ja uskusin igasugu sotsiaalselt võrdse arengu ning solidaarsuse ideesid. Tänaseks tean, et tegelikult ei ole kunagi partei juhtkonda need ideed sisuliselt huvitanud. Minu mäletamist mööda ei kuulunud Pronkssõdur oluliste teemade hulka. Midagi sellest räägiti, aga seisukoht oli vist selline, et ärme ärrita ja tekita sotsiaalseid pingeid, kui neid ei ole,“ meenutas Verner. „ See ei olnud tõesti siis terav probleem.“

      „Mulle see sammas seal ei meeldinud, aga ega üheksakümnendate lõpul seal eriti midagi ei juhtunud ka. Seltskond, kes seal käis, jäi aasta-aastalt aina väiksemaks. Hakkasin ka ise lootma, et varsti sureb see puusliku kummardamine välja. Järgmine võimalus Pronkssõdur kõrvaldada tekkis 1999. aastal pärast kohalikke valimisi. Küsite, miks mitte kevadel 1999, kui astus ametisse Mart Laari teine valitsus. Vastan ausalt: ei tahetud võtta enne kohalikke valimisi liigseid riske, sest reitingud olid niigi head. Teiseks räägiti siis Pronkssõdurist kui kohalikust väiksest probleemist, mis ei vaja üleriigilist tähelepanu.“

      „Oleks tõesti huvitav teada, miks te hakkama ei saanud, kui olite linnas ja riigis mõlemas võimul? Teil oli nii peaministri koht kui ka linnapea koht Jüri Mõisa näol,“ küsis Rainer.

      „Täpselt nii oligi. Aga siin on üks väike erinevus võrreldes praeguse linnavalitsuse ja volikoguga. Praegu kontrollib Keskerakond enamusega volikogu ja linnas on ühe partei ainuvõim.“ Andres jõi suure sõõmu õlut ja jätkas: „Mõis oli küll linnapea vastavalt koalitsioonileppele, aga linnas oli koalitsioonis veel Mõõdukad ja Reformierakond. Kõik otsused tuli partneritega läbi rääkida. Üks partner ei olnud teisaldamisega nõus ja see oli Reformierakond.“

      „Ma ei saa aru, miks peaks Reformierakond kaitsma Pronkssõdurit,“ küsis Rainer.

      „Võimalik, et venelaste häälte pärast, aga see ei ole ilmselt peapõhjus. Järgmiste valimisteni oli kolm aastat aega ja linnapea oli Isamaaliidust. Loogiline oleks olnud väike vigisemine detailide üle, oma ettepanekute läbisurumine ja nii poliitilise profiidi võtmine. Enne järgmisi valimisi oleks eestlastele öeldud, et meie viisime Pronkssõduri minema ja venelastele jälle, et ilma meieta oleks Isamaaliit sellega väga inetult käitunud, aga tänu meile on ta ilusti ning viisakalt surnuaial,“ avaldas oma arvamust Verner ja tellis uue õlle.

      „Verneri järeldused on loogilised ja mina oleks sellel hetkel samasugust käitumist eeldanud. Läks hoopis teisiti. Alguses oli natuke vaikust ja siis resoluutne ei. Reaktsioon oli isegi nii resoluutne ja valuline, et Pronkssõduri teema uuesti tõstatamisel ähvardati koalitsiooni lagunemisega linnas ja ka Toompeal. Kõige kummalisem oli, et varem ei ole kunagi korraga ähvardatud lõhkuda mõlemat koalitsiooni. Alati on Reform rääkinud, et Tallinn ja riik on kaks eri asja ning ühes toimuv tüli ei sega teises endiselt koos toimetamast.“ Andres vaatas vestluskaaslastele otsa ja küsis: „No on kummaline käitumine. Mis teie arvate?“

      Rainer naeratas ja teatas: „Mis te mulle otsa vaatate? Mina ei ole poliitik, teie olete poliitikud. Rääkige, rääkige, täitsa huvitav on kuulata. Mina neid peensusi ei jaga.“

      „Mina ka ei tea, aga sul, Andres, mingi teooria ilmselt on,“ vihjas Verner Andrese salakavalalt naeratavale näole.

      „Mingi teooria on. Kindlaid fakte mul ei ole, on aga mõned hiljem selgunud teadmised ja seigad. Kas te olete kuulnud kunagi VEB Fondist?“ küsis Andres kaasvestlejatelt.

      „Mingi värk oli kohe pärast taasiseseisvumist,“ meenutas Verner. „Mingi raha istus СКАЧАТЬ