Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest. Thomas Sjöberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Bergman jutustab «Laterna magicas», kuidas ta silmitseb 69-aastaselt ema fotot, uurib luubiga tema näojooni ning tunnistab, et ta on väga kaunis ja veetlev. Ja ta meenutab, kuidas ta nelja-aastaselt ema armastas, ilmutades tema vastu koeralikku andumust. Tema vajadus armastuse ja poolehoiu järele oli mõõtmatu, kuid ema tõrjus teda eemale. Poja õrnuseavaldustega vahelduvad ägedad tundepuhangud häirisid ja ärritasid teda. Ta vastas jaheda irooniaga, nii et poeg nuttis vihast ja nördimusest.

      Ta pidi välja mõtlema midagi muud, sest kiindumus ei andnud oodatud tulemust. Ingmar teadis, et haigete vastu muutus ema otsemaid osavõtlikuks. Kuivõrd ta oli haiglane laps, kujuneski see ema helluseni jõudmise teeks. Teine viis ema tähelepanu pälvida oli mängida ükskõiksust ja seljapööramist, sest ta ei talunud seda – «See oli ju tema enda relv.» Häda oli vaid selles, et poisil ei tekkinud iial võimalust maski kõrvale heita, ema embusse langeda ja vastamist leidnud armastust nautida. Palju aastaid hiljem tunnistas Karin Bergman pojale, et tolle lapsepõlvekirg oli teda vaevanud, kuid ta järgis kuulsalt lastearstilt saadud nõu, kes oli tal soovitanud tema sõnutsi «haiglased lähenemiskatsed» otsustavalt tagasi tõrjuda, sest vähimgi järeleandlikkus võinuks Poisule eluks ajaks saatuslikuks saada. See on niisiis kohutav paradoks, et ema tundekülmust tugevdas tegelikult väljendamata mure poja vaimse tervise pärast.

      Erik ja Karin Bergmani tundmused vaheldusid lootusest meeleheiteni ja armastusest igatsuseni, kuid õigupoolest kannatasid mõlemad lõputu väsimuse ja ülekoormatuse all. Sõnadega üritasid nad säilitada näilisust, et kõigest hoolimata leiavad nad kord teineteist taas; et hea tahe on selleks tõeliselt olemas.

      Karin tundis end ajuti üpris inimlikult, kuid vahepeal oli ta «nii väsinud, väsinud». Naine teadis, et ta peaks olema ärksam ja elust rohkem rõõmu tundma, kuid vaid Dalarnas Våromsi suvilas viibides koges ta hingelist tervenemist. Tal oli kolm last ja ta pidas neid imetlusväärselt suureks rikkuseks, millest oleks pidanud piisama, et elule mõte anda. Näib, nagu oleks ta ennast pisut süüdistanud. Ta ei saanud Erikult seda, mida vajas, ja kirjutas oma salajases päevikus: «Ma ütlen iseendale: ma tahan, ma tahan. Kuid ma ei saa midagi parata, et hing muudkui kaebab ja hädaldab, palub elult natuke rohkem õnne, seda sügavaima hingesopi õnne – ühtekuuluvust teise inimesega.»

      Ema Anna Åkerblom üritas teda lohutada, kuid kinnitas ühtlasi tütre kõhklusi, mis olid seotud tema abieluga ja tundmustega abikaasa Eriku vastu. Ta mõistis, et Karinit ei suuda rõõmustada mõte taasühineda oma mehega, sest väljavaade, et too end muuta võiks, oli üpris kesine. Ta nimetas Erikut kergesti solvuvaks. Arvamuste konfliktid haavasid mehe enesearmastust, ta sulgus endasse ja takerdus iseenese argumentidesse. Karini ema hindas tema võimalust areneda ja uueneda minimaalseks. Erik Bergman ei soovinud suhelda teistega peale nende, kes olid temaga sama meelt. Ei, suur pastor ei olnud sugugi kuulav inimene ja seepärast polnud ta ka mõistev.

      «Kaitse end iga päev selle eest, mis haavata võib, sunni oma ustava kohusetäitmisega Erikut austama sind ja sinu tööd,» kirjutas Anna Åkerblom kirjas tütrele veebruaris 1924 ja andis talle soovituse, mis on väidetavalt iseloomulik kõrgetasemelisele naiselikule psühholoogiale: «Anna järele kõiges ebaolulises, kuid hoia rahulikult kinni kõigest sellest, milles tunned endal olevat õigus. Ühesõnaga, tee kõik, et sisimas tugevaks saada ja panna maksma oma võim – ainult nii on mõeldav teie kooselu jätkumine ja te võite anda lastele selle, mida neil on õigus saada – kodu.»

      Erik Bergman oli nii «kallile Kajle» kui ka «kallile lapsele» kirjutades väsimatult hoolitsev. Ta igatses, mõtles, tahtis teada, tundis puudust. Ta tahtis naist kaitsta, teda süles kanda, ta tahtis tee tema jaoks kergemaks teha. «Niisiis, armas Karin, proovime uuesti ja hoiame pea püsti: ma loodan ühtviisi nii sinu kui ka Jumala peale.»

      Ja ta lootis palju teenistusest Sophiahemmeti haiglavaimulikuna – õigupoolest oli see lisaots töö kõrval Hedvig Eleonora koguduses. Kui ta selle koha saaks, siis terendaks ees ka kolimine kiriklasse haiglakompleksi pargis. Erik Bergman oli entusiastlik, kui seda kirjeldas. Pärast õnnestunud jutlust Drottningholmi lossikapellis mõni aasta tagasi oli ta heas kirjas kuninganna Victoria juures, kelle ämm haigla 19. sajandi lõpus asutas. Kuninganna meelest oli too Bergman nüüd haiglavaimuliku ametisse sobiv valik. Oli ka muid kandidaate, kuid Bergman oli tema lemmik ja pastor lootis, et kuninganna sõna maksab, kui juhatus asub otsust langetama.

      Karin Bergman viibis jätkuvalt Korstäppani pansionaadis Leksandis. Tal olid seljavalud ja unehäired, kui ta sai kirja Erik Bergmanilt uudisega sellest, mis neid võib ees oodata. Ja lapsed? Tänan küsimast, Dagil läks koolis hästi ja Margaretast, «Nittist» oli mees ju tõsiselt hurmatud. Ja Ingmar, nojah, «ta on nii armas, ta on nii isemoodi – just nagu aprillikuine ilm – Poisu on tugevalt minu südames kinni, seda ei ole mul tarvidust öelda. Tal on omad head ja vead – ja praegu on ta ju «kaitsva tiiva all». Ma naeran mõnikord endamisi, kui kuulen, kui kergelt ta vanaemaga toime tuleb – hinges ja südames pean ma seda vahel üpris heaks, et see talle nii lihtne on.»

      Mõni kuu hiljem, märtsis 1924 sai selgeks, et Erik Bergman saab ametikoha Sophiahemmetis ja nad võivad ka kiriklasse sisse kolida. Kammerhärra H oli helistanud ja talle uudise teatavaks teinud ning Erik kirjutas otsekohe abikaasale: «Raamatupidaja jaoks ehitatakse juurdeehitis, aga meie eluruumid jäävad enam-vähem muutumata. Saal tehakse veidi väiksemaks, aga selle eest tuleb köök suurem. Ja meile tehakse korralik remont. Nad käisid kohapeal vaatamas ja leidsid, et remont on tingimata vajalik. Esimesel oktoobril võime sisse kolida. Ma olen selle üle üpris rõõmus,» kirjutas ta sündmuse tähtsust meelega pisut vähendades. Nüüd võisid nad lõunapäikest nautida ja raha säästa. Üüritasu Villagatanil oli kahesaja krooni võrra tõusnud, aga see ei olnud enam ju oluline. «Kui meil nüüd uues kodus ka tervist ja rõõmu jätkuks. Niipea kui koju jõuad, lähme ja heidame joonistele pilgu peale. Sa oled südamest koju oodatud, kulla Kaj. On tore kuulda sinu häält ja su samme meie pesas. Palju-palju terviseid! Sinu vana pastor.»

      Erik Bergmani abikaasa ei jaganud tema optimismi. Ta ei tihanud mehele oma tundmustest rääkida – oleks ta seda teinud, võinuks mees tal paluda temast lahku minna või siis täitunuks nende kooselu kibeduse ja Eriku alaliste nõelatorgetega. Karinit piinas mõte jätkata kooselu mehega Stockholmis. Ainus, mis võis teda motiveerida abielu jätkama, oli hoolitsemine selle eest, mis neil ühine oli: lapsed. «Ma tahaksin nüüd ju proovida uuesti kooselu alustada, aga ma suudan seda vaid siis, kui tunnen, et lapsed on minuga, sest nemad on ainus, mis võib meie kooselu õigustada. Võib-olla leian ajapikku veel põhjendusi, praegu ma seda ei suuda, ehkki võitlen selle nimel iga päev,» kirjutas Karin Anna Åkerblomile märtsis 1924.

      Mõni kuu hiljem viibis Karin Dalarnas ja rääkis emale, et tema abikaasa on hakanud mõistma, et naine ei armasta teda enam, vaid üksnes üritab täita abielunaise kohust mehe kõrval. Pastor tõrjus aga seda arusaama kõrvale. «Kui me ei saa elada just nimelt nii, siis ei ole ju mõtet isegi mitte proovida,» oli tema reaktsioon.

      Karin kirjutas ka lastest. Tal oli Dagiga probleeme ja pojale tuli seetõttu naha peale anda. Jah, seda oli praegu isegi kergem teha kui varem. Eriti suured koerustükid nõuavad eriti karmi karistust, arvas ta. «Dag peab tunda saama, et olen igas mõttes temast tugevam vastane.»

      Ingmariga ei olnud parajasti muresid. «Poisu on armas, laisk ja toimetu, minust nii erinev, et ei püsi mul kunagi õieti ohjes. Kuid aeg-ajalt on ta pisike ja sulnis olevus, kes väärib armastust. Ees seisab suur sündmus – ta saab esmaspäeval kuueseks ja seda tuleb ju pidulikult tähistada.»

      Sügisel kolis perekond Sophiahemmeti kiriklasse, mis oli Erik Bergmani silmis paradiis. Ta ülistas «vaimustavat lehtla, marjapõõsaste ja aiamaaga elupaika pargis, kus on verandad, palju värsket õhku ja päikest.»

      Kuid iluaias luuras madu.

      Sophiahemmeti kirikla, 1920. aastad. Taevas ja põrgu. Jõulise punase-musta tellisarhitektuuriga privaatne krooniliste haigete hooldekodu avati aastal 1889 СКАЧАТЬ