Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest. Thomas Sjöberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Haigus ja pikaldane kosumine ajendasid teda heategevusele pühenduma. Ta soovis muu hulgas anda pealinnale meditsiiniõdesid koolitava haigla, kus oleks patsientidele vähemalt 60 voodit, ja Sophiahemmeti ehitamine pani nii-öelda i-le punkti. Kuningas Oscar II oli annetajate hulgas esimene. Ta kinkis 75 000 krooni vundamendi jaoks ja andis kinnistu jaoks maa. Kuninganna andis 30 000 krooni omast taskust ja lubas veelgi raha. Oma 75 aasta juubelil 9. juulil 1911 lisas ta veel 100 000 krooni meditsiiniosakonna loomiseks.

      Sügavalt usklik kuninganna tahtis ka religioosse külje eest hoolt kanda ning asutas oma testamendiga haiglavaimulikule töötasu maksmiseks ja kabeli hooldamiseks fondi.

      1. oktoobril 1924 sai Erik Bergmanist pärast lossipastorit Elis Bratti Sophiahemmeti uus kirikuõpetaja. Siin, Stockholmi põhjaserval leidis ta sedavõrd kirikliku keskkonna, kuivõrd kiriklik see pealinna lähistel üldse olla võis ning mis vähemasti natukenegi Forsbacka ja Våromsi maaidülli meenutas.

      Kirikla oli kollane kahekorruseline puitmaja, seal oli palju tube ja suur talupojastiilis köök alumisel korrusel. Ülemisel korrusel oli lastekamber ja sinna kogusid Dag, Ingmar ja Margareta oma asju – seal olid nukud, nukuteater, tinasõdurid, mänguraudtee ja kinematograaf, mille Dag ühel aastal jõulukingiks sai, kuid mis õnnestus hullupööra kadedal Ingmaril otsemaid oma tinasõdurite kollektsiooni vastu välja vahetada.

      See oli avastamisrõõmsa ja suure fantaasiaga kuueaastase poisi jaoks nii mõneski mõttes fantastiline keskkond. Teda võlus suur haiglapark ja võimalus seal põnevaid leide teha. Ta tundis parki piiravat Valhallavägenit, staadioni ja tehnikaülikooli ning teadis, et põhja pool ulatub see sügavale salapärasesse Lill-Jansskogeni metsa. Ta uitas seal üpris vabalt ringi, vaatles ja fantaseeris, unustades aja. Eriti paelusid teda kaks kohta: mitmesuguses lagunemisastmes laipadega hauakabel ja suurte ahjudega katlamaja, kus põletati veriseid kehaosi ja äralõigatud jäsemeid.

      Marianne Hööki koostatud Ingmar Bergmani biograafias, mis ilmus 1962, kirjeldab autor kirikla rõõmsaid ja ilmalikke käitumistavasid, millesse oli teatud määral segunenud «luterliku jutukuse ilminguid». Lapsed ei pidanud kirikus käima sagedamini kui üle ühe pühapäeva ja ka siis ei tundunud see sunnina. Höök jutustab sellistest idüllilistest traditsioonidest nagu pähklipuremine ja valjult ettelugemine kamina ees. Kuid ta kirjutab ka teisest tegelikkusest fassaadi taga. Seal oli vanemate nõue rääkida tõtt – kõige vastu, mida peeti kelkimiseks, võideldi karmi käega. Lapsed pidid end sõnades täpselt väljendama ja selle jaoks, kes elas rikast fantaasiaelu, oli see piin. «Tema eneseväljendamise vajadust ja rohkete elamuste sõnadesse valamise katseid lämmatasid alatasa inimesed, kes uskusid ühtainust ainumõeldavat Tõde, nii et sõnad jäid lõpuks temasse kinni. Ta hakkas kogelema ja ei vabanenudki sellest enne kui vanemas eas.»

      Kui õdusad hetked praksuva kolde juures olid möödas ja kaminasoojusest hakkas läbi puhuma külm tuulevinu koduste tööde tegemise sunni ja esmaspäevaste kooliminekute näol, haigestus Ingvar Bergman sageli, kirjutab Höök. «Ta oli varakult hankinud endale eluraskuste vastu alibi teatava ülitundlikkuse vormis, kus piir simuleerimise ja psühhosomaatiliste sümptomite vahel oli hägune. Ema mõistis teda täiesti, sest Ingmarit oletati olevat pärinud tema enda vaevused. Selles staadiumis kujunes välja ja kinnistus neuroosne haigus, mis hakkas Ingmar Bergmani täiskasvanuelus toimima hoiatussignaalina ülepingutuse korral. Kui ta siis Sophiahemmetisse võeti, oli tegemist pigem naasmisega lapsepõlveolukorda kui haiglaraviga selle tegelikus tähenduses.»

      Höök, kes oli tunnustatud filmikriitik ja kultuuriajakirjanik, õppis Ingmar Bergmani hästi ja mitmekülgselt tundma ning tema lapsepõlve sünget poolt kirjeldavad jutustused põhinevad oletatavasti peamiselt sellel, mida režissöör talle ise rääkinud on. Just seepärast võis ta jõuliste metafooridega paberile panna, et kiriklaidüll toetus «vulkaanilisele pinnasele», kus kaks tugevat ja ägedat temperamenti, «kes olid nööritud tavade raudkorsetti», pidid end sobitama «välisesse üksmeelde, mida neist kummagi roll nõudis». Erik Bergman, jutustab Höök, oli tugevalt autoritaarne ja ägedalt pulbitsev mees, Ingmar kartis tema äkilisi meeleolumuutusi ja «… oli hirmunud ning tahtis meeldida, saatjaks sellest tulenev süütunne.» Karin Bergman oli tahtejõuline, «ohjeldamatu sooviga teiste üle võimutseda; võib öelda, et see oli omalaadne režissöörikalduvus».

      Ingmar Bergman jutustab «Laterna magicas», et laste kasvatamisel tugineti niisugustele mõistetele nagu patt, ülestunnistus, karistus, andeksand ja halastus. Karistused võisid olla mitmesugused. Kõrvakiil või laks vastu tagumikule väiksema üleastumise eest, sotsiaalne kõrvale-tõrjutus ja peks vaibaklopitsaga või sulgemine pimedasse riietekambrisse suurema eksimuse puhul. Karistuse ootuse aega püüti pikendada, et süüdlane hakkaks andeksandi igatsema. Hoobid ei teinud siiski väga haiget, ehkki venna Dagi jaoks võisid need lõppeda vastikute piitsalöökidest jäänud haavadega seljal. Kõige hullem oli kogu rituaal ise, see alandus.

      Veel üks häbistamise viis oli see, et püksid täis pissinud poiss sunniti põlvini ulatuvat punast seelikut kandma, just nagu oleks suutmatus põit pidada midagi eriti tüdrukulikku.

      Oma intervjuuraamatus «Bergman Bergmanist», mis ilmus 1970, kirjutab ta alandamiste kohta, mida esines tema lapsepõlves pidevalt: «Üks minu kõige tugevamatest lapsepõlvest meelde jäänud tundmustest ongi just alandus, tunne olla alandatud, olla sandistatud sõnade, tegude või olukordadega.»

      Bergmanite kriminaalkoodeksis leidusid ka sellised karistused nagu kinnomineku keeld, söömise keeld, voodis lamamine, toaarest, lisaarvutamisülesanded, kepilöögid vastu näppe, tutistamine või trahvi korras köögitööd. Veel reegleid: lapsed ei tohtinud öelda «emme», vaid pidid kasutama ametlikumas toonis sõna «ema», samamoodi nagu nad ütlesid «isa». Peeglid olid keelatud mujal kui Karin Bergmani toas. Peeglit peeti patuseks ja enesearmastust ergutavaks asjaks, kirjutab Margareta Bergman ühes oma autobiograafilises teoses, raamatus «Peeglike, peeglike…».

      Koolitööde tegemist jälgiti rangelt ja kontrolliti armutult. Dag oli eriti tugeva surve all, ta oli närviline ja pinevil. Matemaatikaõpetaja oli tema hirm. Osana laste kasvatustööst sõlmis Erik Bergman nendega omalaadse lepingu, mis oli suurima tõenäosusega täiesti ühepoolne ja ilma mingite soodustusteta vastaspoole jaoks.

      Selleks et jätta sellega vähem koormavat muljet, kirjutas pastor Dagile kohmaka lorisalmi:

      Vana Erker valvel on, vaatab, kas kõik korras on.

      Kutsul aga saba sorus – laps ei saa jääda koolist koju.

      Tahab temaga mängida, vabalt ringi lipata.

      Tuupimine unustada, muudkui õues lõbutseda.

      Vabaneda koolisunnist, ära minna mate tunnist.

      Vana Erker ei anna asu, teda petta küll ei tasu.

      Tal on ohvreid juba kaks, seda teadma peab me laps!

      Värsside kõrvale sirgeldas ta väikeseid joonistusi ja kirjutas sinna sõna kõrvakiilud. Nagu Ingmar Bergman palju aastaid hiljem ühes ajaleheintervjuus rääkis, kasvatati nende peres lapsi nagu keskajal – füüsilise ja psüühilise vägivallaga, mis pidi lämmatama iga loomupärase eluväljendusviisi.

      Jaanuaris 1927 kirjutas Karin Bergman emale:

      Dag on armas ja püüdlik, kuid ta on närviline, ta võtab mult aega ja jaksu. Poisu ei ole üldse enda moodi, kui Dag kodus on. Ma olen varemgi korduvalt öelnud – ta pingutab üle, kui üritab käituda nii, nagu oleks Dagiga sama vana. Dagi ja Poisu lubatud piirides hoidmiseks on vaja ranget kätt ja nende omavahelistes suhetes, mille eest Dag kui vanem vastutab mõistagi rohkem, ei ole ka Poisu süüst puhas – ta võib olla vägagi ärritav ja äge, eriti kui arvab end kuuldekaugusest väljas olevat. Eriku ebaõiglane poolehoid СКАЧАТЬ