Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest. Thomas Sjöberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rohkem kui mina. Pastor tunneb Kajle mõeldes hellust ja pehmust. Armas, kallis Kaj, kanna enda eest hästi hoolt – nojah, ei ole ju mõtet sind paluda.

      1920. aasta sügisel lahkus perekond jubedast Skeppargatani olustikust ning kolis suurde ja päikselisse, kuid väga kallisse korterisse aadressil Villagatan 22, mis lõhnas värske värvi ja poonitud parkettpõrandate järele ja kus oli päikesekollase linoleumpõrandaga lastekamber ning heledad rüütlilossi ja aasalillede motiiviga rullkardinad.

      «Ema käed on pehmed ja ta leiab aega muinasjutte rääkida. Isa astub ühel hommikul voodist üles tõustes ööpotti ja sajatab: «Ah sa sinder!» Köögis askeldavad kaks Dalarna neidu, kes laulavad sageli ja meeleldi. Meie vastas üle trepikoja elab minuealine mängukaaslane, tüdruku nimi on Tippan. Ta on leidlik ja algatusvõimeline. Võrdleme oma kehaehitust ja leiame huvitavaid erinevusi. Keegi satub meile peale, kuid ei ütle midagi,» kirjutab Ingmar Bergman «Laterna magicas» uue kodu kohta. Ta oli varaküps laps. Kolimise ajal oli ta vaid kaheaastane ja juba toona või ehk ka aasta hiljem, kui ta sai kolm täis, tundis ta vastassoo vastu küllalt suurt huvi huvi, et võtta ette niisugune põhjalik ülevaatus.

      Erik Bergmanist peeti koguduses lugu ja tal avanes ootamatu juhus oma edasisele karjäärile alus panna, kui õukonnavaimulikul Josef Källanderil tuli viimasel hetkel midagi vahele ja ta ei saanud Drottningholmi lossikapellis jumalateenistust pidada. Bergmanil õnnestus oma ülemust väga hästi asendada. Gustaf V kiitis teda jutluse eest, sest see oli lühike ja kuningas sai igast viimasest kui sõnast aru. Kuninganna Victoria lausus hiljem: «Pastor peaks sagedamini käima meile jutlust pidamas.»

      Kas mured olid nüüd lõppenud? Vastupidi. Erik Bergman oli hämaras orus, nagu ta kirjutas abikaasale augustis 1921. Teda vaevasid mure ja teadmatus, ta igatses kaugemale «sellest kohutavast Stockholmist», kus ta pidi enne jutlusi «taluma põrgupiinu». «Kõik minu sisimas kisendab siit ära – kui vaid Taevaisa mulle teed näitaks.» Erik Bergman oli lühidalt öeldes läbi põlenud. Tema enda sõnutsi «end tühjaks jutlustanud». Ja haigused muudkui möllasid perekonnas. Pastor ise haigestus angiini ja tal oli kõrge palavik, Dag aga jäi sarlakitesse ja ta tuli nakkushaiglasse viia. Poiss oli nii haige, et kardeti tema elu pärast, ja Ingmar saadeti nagu ikka vanaema juurde, et ta ei nakatuks. Karin Bergman oli magamata öödest kurnatud ja ilmselt vaevas teda ka kahtlus, et ta on taas rasedaks jäänud.

      Kuid Uppsalast kostis rõõmsaid hääletoone. Jõulueelsetel päevadel teatas Anna Åkerblom tütrele: «Ta [Ingmar, autori märkus] on nüüd nii ergas, et lausa rõõm teda vaadata. Ta laulab, kui ta mängib ja joonistab. Käib iga päev väljas. Uni ja söögiisu on korras. Ta tunneb end tõeliselt koduselt, kuid küsib vahel ema järele ja ohkab murelikult: «Vaene Dag on haige.»» Ema mõistis, et Karin on väsimusest omadega läbi, niihästi vaimselt kui ka kehaliselt, kuid ta ei söandanud sellest väimehele kirjutada, sest «siis võib kõik kümme korda hullemaks muutuda, tead ju küll, milline ta on».

      «Kui lood on nii, nagu sa kahtlustad, siis ei tundu see olevat sugugi nii rõõmustav, kui see muidu olema peaks, kui sa nõnda masendunud oled ning sinu suhted Erikuga on nii ebaharmoonilised,» kirjutas Anna Åkerblom. Teisalt oli aga paljugi eest põhjust tänulik olla – Dag elas palaviku üle ja Ingmar oli terve. «Elu ei tohi olla nii sünge, Karin.»

      Vaevalt oldi aga sarlakitest ja angiinist toibunud, kui kätte jõudis läkaköha kord. Mõlemad pojad jäid haigeks ja juba ammu rasedaks tunnistatud Karin Bergman kahtlustas, et ta ise on samuti haigestumas. Arst kartis enneaegse sünnituse ohtu ning Erik ja Karin Bergman sõitsid Uppsalasse. Osalt selleks, et akadeemilisele haiglale lähedal olla, osalt Anna Åkerblomi juurde puhkama. Seal, suviselt lämbes ja vaikses ülikooli ning peapiiskopi residentsilinnas veetsid nad Erik Bergmani sõnutsi «koos õndsalt aega». Neil puhkudel alati juuresviibiv professor Josephson rahustas lapseootel ema. Sünnitus algab siis, kui on õige aeg, tõotas ta. «Mitte enne, kui ma öelnud olen.»

      22. augustil 1922 sünnitas Karin Bergman tütre ja märkis oma tagasihoidlikul viisil päevikusse: «Karin Ann Margareta, sünd. 22.8.22. Sv. Ps. 619 «Jumal, vaata oma armast last.»»

      Erik Bergmani rõõm oli piiritu. Ta oli üliõnnelik, kui ämmaemand teatas, et sündis tütar. «Tundsin, et olen tänu oma tütrekesele piiritult rikkaks saanud,» kirjutab ta oma biograafias.

      Stockholmi tagasi jõudnud, oli tal raske lasta lapsukesel rahus olla. Ta käis alatasa korvis lamavat tütart silmitsemas ja tõstis korvi isegi oma tuppa, et laps tema juures oleks, kui ta töötab. «Ma võtsin su luba küsimata sülle ja kandsin sind. Mulle meenub, et vahel tänaval käies täitus mu süda juubeldava õnnetundega selle üle, et sa mul olemas oled; Ema tõreles ja riidles minuga, kuid mitte miski ei aidanud. Ma olin oma pisikesse tüdrukusse piiritult armunud.»

      Erik Bergmani igatsus armastuse ja poolehoiu järele seadis ta raskesse olukorda. Abiellu oli juba mitu aastat varem tekkinud sügav lõhe ning 1916. aasta talvel sõitis väsinud ja end ära kurnanud Karin Bergman Korstäppani pansionaati Leksandis, et jõudu koguda. Abikaasa kirjad talle olid täis meeleheidet. Mees kadestas tema laia suhtlusringkonda, sest tal endal olid vaid Karin ja Dag. Pastor oli üksi.

      Ma talusin sel ajal lõputuid piinu, sest tundsin, nagu oleks meie vahel kõrge müür. Jah, on väga raske oma tundmusi sõnades väljendada. Võin sulle öelda vaid nii palju, et rohkem kui ühel õhtul olen magama heites soovinud raskelt haigena ärgata, et sa tuleksid minu juurde ja ma saaksin tunda sinu hellust ja armastust nii nagu eelmisel kevadel.

      Kuid kõik ei olnud ühtviisi uuest pereliikmest võlutud. Sest nüüd oli kodus kolm last, kes vajasid vanemate hoolt. Dag oli nelja aasta kestel harjunud seda üksinda saama. Isa pidas teda omapäraseks lapseks, kes nimetas aedkannikesi Forsbacka aias «Ema silmadeks» ja kes võis kirikus pastori jutluse ajal valjult öelda: «Ma arvan, et Isa võiks nüüd lõpetada.» Kirjas emale jutustas Karin Bergman, kuidas abikaasa oli õpetanud poega tema juurde tulema ja ütlema: «Armas emme, too Dagile tilluke üde!», ja tema tavatses siis vastata, et ta ei saa aru, mida laps palub. «Sest Dagil ei ole kindlasti sugugi kerge õppida aru saama, et ta ei ole üksi. [–] Sest Dag tunneb piiritut armukadedust kõige üle, mis on tema oma, ja eriti ema üle. Laps muudkui viriseb, kui peab olema emmest lahus.»

      Ja kui arvati, et Dag on karistuse ära teeninud, siis tehti seda tolleaegsete meetodite järgi. Selleks võis olla karmi isa korraldatud ülekuulamine, mis rituaali kohaselt ja ähvardusega kasutada vastasel juhul füüsilist vägivalda pidi välja pressima poja ülestunnistuse ning lõppema pastori andestusega; või siis suleti ta kitsasse riidekambrisse, et ta seal oma tegude üle järele mõtleks. Kuid sellest ei olnud alati abi. «Eile hoidsin teda vähemalt pool tundi riidekambris ja ometi kuulas ta vaevu minu sõna pärast seda, kui ta sealt välja tuli,» kirjutas Karin Bergman emale.

      Kui Erik Bergman oli lootnud teise poja Ingmari asemel tütre saada, siis Margareta ilmaletulekuga oli ta palveid nüüd kuulda võetud. Dag, kes nägi oma positsiooni nõrgenemas juba neli aastat tagasi, kui sündis vend, kirjutas emale otsekohe pärast sünnitust õnnitluskaardi: «Kuidas sul läheb, Ema? Minul läheb hästi. Kui kohutav, et nüüd on meid veel üks rohkem. Aga küll me toime tuleme.»

      See kaart ei ole nii muretu, kui tunduda võib. Ingmar Bergman kirjeldab «Laterna magicas», kuidas armukadeduse deemon oma küüned ta südamesse lõi. «Paks, soerdlik olend mängib äkki peaosa. Mind lüüakse ema voodist minema, isa nägu särab seda ulguvat pampu vaadates. [–] Ma märatsen, nutan, teen põrandale ja määrin end roojaga kokku.»

      Vennad asusid koos konspiratiivselt tegutsema. Nad olid muidu verivaenlased, kuid sõlmisid nüüd liidu, et ühine vaenlane hävitada. Dag õhutas Ingmarit õde mõrvama ja andis asjakohaseid juhiseid, kuid plaan ebaõnnestus. Ingmar üritas õde korvis lämmatada, kuid too ärkas ja pistis läbilõikavalt kisama. Poiss kaotas jalgealuse ja kukkus põrandale. Sellest draamast ei ole jäänud jälgi Karin СКАЧАТЬ