Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest. Thomas Sjöberg
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest - Thomas Sjöberg страница 8

СКАЧАТЬ oli Margareta viie-kuueaastane – aasta oli niisiis 1927 või 1928 – ja tema alter ego’t, raamatutegelast Jennyt paneb magama isa, kes on «ainus, kes on tema jaoks alati olemas ja temast tõeliselt hoolib». Pastor suudleb oma tütre silmalaugusid ja lükkab juuksed ta laubalt õrnalt kõrvale, hellitades lapse unele.

      Tüdruk ärkab ja kuuleb vanemate riiakaid hääli. Ema räägib raevukalt midagi «tunnete võitlusest» ja tütar hiilib voodist välja, et paremini kuulda.

      «Kas sa pead tüdruku kõrvale pikali heitma?» karjub ema. «Sa rikud ta ära! Sa mängid tulega! Kas sa aru ei saa, et sa võid temas liiga vara erootilisi tundeid äratada?»

      «Milline lollus! Sa oled arust ära! Ma ei riku teda ära! Ma annan talle vaid õrnust ja armastust.»

      «Sa heidad ta kõrvale pikali! See on vale, vale, vale!»

      «Heidan jah, kui ma sinu kõrval niiviisi olla ei saa. Kelleltki pean ma ju armastust saama, kellelegi seda andma!»

      Praegu ei tea keegi, kui tõelähedane võib olla Margareta Bergmani jutustus, kuid need on tema mälestused, meenutused ja arusaamad, mida ta on selle abieludraama kirjeldamiseks kasutanud.

      Teda kutsuti Poisuks. See kõlab armastusväärse hellitusnimena. Erik Bergman kirjutab oma biograafias, et poeg oli «armas laps, särav ja sõbralik, teda armastasid kõik. Tema vastu oli võimatu karm olla.» Ja kõnetoon vanemate kirjades pojale jätab tõesti südamliku ja hella mulje. Need algavad sageli sõnadega «Mu armas Poisu» või «Kallis Poisu». Veebruaris 1923 kirjutas Erik Bergman:

      «Kas tead, Isal oli eile õhtul nii kahju, et pidi su juurest ära sõitma. Ja siin kodus on kõik nii tühi, kui meie armast toredat Poisut ei ole. Aga sinu eest kantakse hästi hoolt ja vanaema juures on sul igati hea. Ja Isa meelest oled sa nii tore poiss, et ka vanaema, Murre ja Alma tahavad sind rõõmuga endale. Täna käis Isa koos Dagiga linnas – me vaatasime mänguasjade vitriine, kuid ei ostnud mitte midagi, ei tinasõdureid ega autosid. Neid ostame ehk siis, kui Poisu koju jõuab,» kirjutas ta ja jutustas Dagi tinasõdurite lahinguväljast suurel laual saalis; sellest, et koer hammustas tädi Annat ja et Margareta või Nitti, nagu teda kutsuti, «nägu on laia naeru täis»; et ema tervis on paranemas; et onu Rune mootorratas seisab all tänaval töötava mootoriga, sest seda on nii raske käivitada; et tädi Stenholm läks täna kurguvaluga koju ja et isa peab nüüd minema kirikusse jutlust pidama. «Hüvasti, mu armas pojake. Jumal õnnistagu sind!»

      Juunis 1926: «Nüüd jõuab sinuni kiri Isalt. Ma tahan väga teada, kuidas sul läheb. Loodetavasti saab su jalg varsti terveks ning sa võid taas nõlvadel ja niitudel ringi joosta. Kanna Nitti eest hästi hoolt. Siin kodus tunnevad Ema ja Isa mõlemad ilma teieta suurt tühjust.»

      Ja juulis: «Nüüd saad sa ka tervitusi Isalt. Juurdepandud postmargid võid Emale või Bohmanile müüa ja saadud raha eest endale midagi head osta. [–] Mõelda, varsti on sinu sünnipäev! Selle peab Isa küll endale meelde jätma ja sulle siis hästi toreda kingi saatma. Kui sa ütleksid Emale, mida soovid, siis teaksin sulle seda otsida. Tervita kõiki. Tõeliselt sooje tervitusi saadab oma kallile Poisule Isa.»

      20. aprillil 1928 sai Ingmar Bergman kirja emalt. Ema kirjutas, et ta tunneb väga head meelt, et poeg vanaema juures Uppsalas on, sest ta teab, et tema eest kantakse seal hästi hoolt. «Ma tean, et keegi ei poputa sind paremini kui tema, nii et sinust saaks tõeliselt rõõmus ja tugev laps.» Mõistagi igatses ta poja järele, tema järele igatsesid kõik: «Täna hommikusöögilauas kurtis Dag, et tal on väga igav, kui Poisut kodus ei ole, ja ka Nitti virises, sest Poisut ei olnud. Aga ma tean, et Poisul on kõige parem olla seal, kus ta on, ja ma räägin seda kõigile.»

      Mõni päev hiljem kirjutas Karin Bergman: «Kullakallis Poisu! Suur tänu sulle Emalt armsa ja toreda kirja eest! Ema rõõmustas tõesti selle üle. Aitäh, kallis Poisu! Mul oli nii hea meel, kui kuulsin mõni päev tagasi telefonis su häält. Sa olid reibas ja rõõmus.»

      Augustis viibis Erik Bergman Öregrundis ja ta kirjutas oma nooremale pojale: «Armas Poisu, aitäh kirja eest, mis Isa meelt nii väga rõõmustas! Isa arvab, et sa kirjutad hästi ja su õigekiri on laitmatu. Tore, et sulle meeldisid asjakesed, mis Isa sulle sünnipäevaks leidis! Ma sooviksin, et saaksid koos Dagiga siin Öregrundis minu juures olla. Sa oled ehk kuulnud, et üürisin väikese paadi, käin sellega iga päev järvel. Kui Ema ära sõidab, võtan õnge ja lähen kalale. Siin on häid ahvenakohti [sic!]. See pakuks kindlasti ka Dagile ja sinule huvi!»

      Juulis 1929 olid mõlemad vanemad ära sõitnud ja ei saanud kodus poja sünnipäeva tähistada. Nad elasid Kopenhaagenis hotellis Central ja Erik Bergman muutus nostalgiliseks, kui ta mõtted kandusid pojale, kes sai kolme päeva pärast üksteist:

      Mu armas pisike Poisu, kuidas küll tahaksin sind sünnipäeva puhul emmata ja soovida head uue eluaasta algust, mu kallis poiss. Ma teen seda nüüd mõtetes ja loodan, et järgmine aasta tuleks sulle tõeliselt hea; et oleksid terve ja et sul läheks koolis hästi. Ma oleksin tahtnud sulle sünnipäevaks pisut raha saata, aga Ema arvab, et sulle meeldiks rohkem saada Taanist pakk. Aga võta postmargid, mis siin on, tee need rahaks ja osta endale midagi toredat. Su sünnipäev on kindlasti tore. Usun, et kõik kodused aitavad igati sul seda tähistada. Tänavu, samamoodi kui aastal 1918, kui sa sündisid, on su sünnipäev pühapäeval. Ma mäletan, kuidas sa onu Joppe haiglas ilmale tulid – see oli just nagu eile. Esimene, mida sinust nägin, oli pisike punane pamp, mille range tädi Becker, haiglaõde, jalad ülespidi kraani alla pistis ja puhtaks pesi. See oli varasel pühapäevahommikul. Seejärel pidi Isa Stockholmi sõitma ja Hedvig Eleonora kirikus jutlust pidama, aga kui ma pühapäeva pärastlõunal Uppsalasse tagasi jõudsin, oli mul rohkem aega sind silmitseda: sa lebasid silmi kissitades Ema kõrval ja õppisid sööma. Nüüd oled sa suur mees, juba teise klassi jõudnud ja hinded on sul head. Kuidas küll aeg on läinud.

      1930 sai Ingmar Bergman 12-aastaseks ja vanematel ei olnud taas võimalik tema sünnipäeva tähistada. Karin 12. juulil:

      Mu kallis Poisu! Jah, nüüd juhtus jälle nii, et Ema ei saanud sinu sünnipäevast osa. Ma usun, et sa tead, Poisu – see vaevab minu hinge vähemalt sama palju kui sind. Aga ma lohutan end sellega, et oled vanaema juures. Ma tean, et sul on seal hea ja su sünnipäev saab kindlasti olema tore. Loodetavasti on selleks ajaks üpris suur pakk Stockholmist juba kohale jõudnud. Sa vist tead, et Isa ei tahtnud sulle grammofoni kinkida. Ja ainus su soov peale selle oli liumägi. Ma loodan nüüd tõesti, et sa soovisid endale just niisugust. Ma jooksin Stockholmi suurimad mänguasjade kauplused läbi, enne kui Forsnerist selle leidsin.

      12. juulil kaks aastat hiljem kordus sama. Ema Karin ei jõudnud poja sünnipäevale. Erik Bergman kirjutas: «Mu armas suur 14-aastane poiss! Sa ehk kujutad ette, mis tunne on Emal, et ta peab ka tänavu olema oma Poisust kaugel ega saa tema sünnipäeva korraldada. Minu ainus trööst on see, et võtan sellest topeltsünnipäevast osa ja katan siis sinu sünnipäevalaua.» Erik Bergman jutustas, et Ingmar saab temalt ja Karinilt kingituseks autoreisi, ja ta loodab, et see õnnestub. Poeg sai ka noorte muusikaentsüklopeedia «Ungdomens Melodibok» esimese osa. «Soovin oma suurele pojale õnne sünnipäevaks ja järgmiseks aastaks head tervist. Ja loodetavasti jätkub tervist ka Emale, sest Ema on see, kes sinu eest kogu aasta hoolitseb ning oma lapse jaoks reibas ja rõõmus on.»

      Teise kirja, mis kannab samuti kuupäeva 12. juuli 1932, kirjutas isa «Armsale Ingmarile». Poeg oli nüüd juba ilmselt piisavalt vana, et teda enam mitte lapsepäraselt Poisuks kutsuda: «Ma räägin sulle vaid seda, kuidas ma sinust hoolin ja kuidas sa oled alati Isale rõõmuks olnud.» Ta lubas pojale, et viib ta sügisel ooperietendusele. «Kas see meeldib sulle?»

      Need olid nopped armastavate vanemate aastakümne kestel kirjutatud kirjadest kallile pojale. Mis aga toimus sügavamal, fassaadi taga? Õde ja vennad Bergmanid СКАЧАТЬ