Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest. Thomas Sjöberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sündmusi oma elust ning teatud juhtudel neid isegi täiesti teiseks muuta. Ta ise on korduvalt tunnistanud oma kalduvust valetada ja seletanud, et see arenes välja juba lapseeas.

      «Laterna magica» viimasel leheküljel kirjutab ta:

      Otsisin ema salajasest päevikust välja juuli 1918. Seal on kirjas: «Olen viimased nädalad olnud liiga haige, et kirjutada. Erik on nüüd teist korda Hispaania haigusse jäänud. Meie poeg sündis pühapäeva hommikul, neljateistkümnendal juulil. Ta sai kohe kõrge palaviku ja raske kõhulahtisuse. Ta näeb välja nagu väike luukere, kellel on suur tulipunane nina. Ta keeldub kangekaelselt silmi avamast. Haiguse tõttu polnud mul paari päeva pärast enam üldse piima. Siis tehti talle siinsamas haiglas hädaristimine. Tema nimi on Ernst Ingmar. Ma [Karin Bergmani ema, autori märkus] võttis ta Våromsi kaasa, ta oli leidnud seal ühe amme. Ma’d vihastab Eriku võimetus meie praktilisi probleeme lahendada. Erik on vihane Ma peale meie eraellu sekkumise pärast. Mina laman siin jõuetuna ja olen viletsas seisus. Nutan vahel, kui olen üksi. Ma ütleb, et kui poiss sureb, võtab ta Dagi enda hoolde ja minul tuleb jälle tööle hakata. Ta tahab, et Erik ja mina võimalikult ruttu lahku läheksime, «enne kui ta oma hullus vihas mõne uue meeletuse välja mõtleb».

      Kuid Karin Bergman ei kirjutanud oma salajases päevikus nii. Ainus, mida ta oma laste sündide kohta lühidalt üles märkis, on eesnimi, sünnikuupäev ja viide psalmile. Ja seepärast on teise poja kohta kirjas üksnes lakooniliselt: «Ernst Ingmar, sündinud 14. juulil 1918. Sv. Ps. 257:10.» Pealegi haigestus perekond Hispaania haigusesse alles pärast ristimist, nii palju kui võib oletada, ja äsjasündinu seisund oli niisiis ema haigusloost järeldades hea. Hispaania haigus tabas eeskätt muidu täiesti terveid 20- kuni 40-aastaseid mehi ja naisi. Nooremad kui viieaastased lapsed haigestusid millegipärast vaid erandjuhtudel ja oli lausa leitud imikuid elavana oma surnud ema rinnal.

      Võib üksnes oletada, mispärast Ingmar Bergman oma raamatus niiviisi kirjutas. Kas ta valetas sihilikult? Vaevalt tal oli tarvidust seda teha. «Laterna magica» on kergete memuaaride žanris meistriteos ja ta tuleb selle juures suurepäraselt toime ka ilma väljamõeldud sündmusteta. Tema keel on mahlane, muhe ja kärmas. Ta liigub muretult ühelt ajaliselt perspektiivilt teisele, ta kaldub lihtsustama ja ei asu kunagi tõsisesse lähivõitlusse oma tundmustega. Ta jälgib oma elu eemalt, režissööritoolilt või kohalt parteris. Äpardumiste ülestunnistusi on palju ja need on värvikirevad, kuid neid on enamasti kirjeldatud publikut võita püüdvate hetkvõtetena – need ei jääks kunagi märkamatuks terapeudi teravale kõrvale. Kuid hävitustöö peale, mis petetud naiste ja mahajäetud laste näol temast järele jäi, ei mõtle ta kuigi tõsiselt. Jutustus on, nagu öeldud, meelt lahutav ja vastab seega peamistele püüdlustele kõigis tema tegudes – see peab olema lõbus, muidu publik ei tule.

      Raamatus on kõigest 337 lehekülge – see on pisut iseäralik, et Bergmani või tema kirjastaja meelest ei pidanudki see paksem olema. Kuid suhteliselt väike maht tugevdab kujutluspilti mehest, kes pisut hajameelselt jagab ümbritsevale maailmale seda, mida peab nende jaoks piisavaks. See on hoolikalt koostatud valik kontrastirikastest sündmustest. Bergman oli kõigest 69-aastane, kui raamat 1987. aastal ilmus, ja täiesti võimalik, et ta ei olnud siis veel endasse süvitsi sukeldumiseks küps. Ja ennekõike ei olnud ta täielikuks aususeks küps. Aga see, et Bergmani kui inimest, Bergmani kui režissööri ja isegi Bergmani kui müüti omavahel segamini aetakse, on ilmselt kaua kestnud ja see on väga sügavale juurdunud. Täiesti võimalik, et isegi 20 aastat hiljem, aastal 2007 surivoodis olles ei oleks ta oma elu algust teistmoodi kirjeldanud.

      Siiski on üks oletatav seletus, mispärast Ingmar Bergman oma sünnist nõnda jutustas: nimelt võis Karin Bergman kirjutada tõesti nii, nagu poeg väidab. Kuid seda lehekülge ei ole enam päevikus. Kui silmitseda hoolikalt päeviku traadiga köidetud selga, on näha, et sellest pole mitte üks, vaid lausa mitu lehte välja rebitud või lõigatud.

      «Taas on vahele sattunud rikutud ja loetamatuks muutunud lehekülgi, kuid ma tahan need alles hoida, sest need räägivad omal viisil palju,» kirjutas ta Ernst Ingmari sünniga seonduvaid ülestähendusi tehes oma salajasse päevikusse. Karin Bergman oli end varem tsenseerinud, temas võitlesid tahe kirjutatut alles hoida ja tung seda hävitada. 1917 kirjutas ta:

      Jälle on aasta möödas. Pikk aasta täis võitlust ja vaeva. Ma ei kirjutanud oma päevikusse ridagi. Ma kartsin tohutult kirjutada sinna midagi, mis tuleks ehk hiljem välja rebida, nii nagu juhtus eelmise lehega. Ma ei taha neid lehekülgi täita pikkade kurtmistega hädadest ja viletsustest, ma tahan, et siia jääks midagi sellest kogutud jõust, mida tunnen endas kasvamas pärast võideldud lahingut.

      Mis juhtus sel juhul tema salajasest päevikust väljarebitud lehega – sellega, kus ta kirjeldab oma poega Ingmarit kui «väikest luukeret, kellel on suur tulipunane nina», kes sai kohe kõrge palaviku ja raske kõhulahtisuse ja kes «keeldub kangekaelselt silmi avamast»? Siin võib teha üksnes oletusi.

      Vaevalt et maailmakuulsa režissööri sünni ja esimese elunädalaga seotud asjaolud praegu väga suurt tähtsust omavad, ent ometi on need paeluvalt müstilised ja paistab, et selleks need ka jäävad.

      Poisu

      Pime korter Skeppargatanil ei olnud sugugi tervisesõbralik paik. Söögituba avanes hämara tagahoovi poole, kus oli kõrge telliskivimüür, välikäimla, prügitünnid ja vaibakloppimisraam. Ja nagu öeldud, lihavad rotid. Vendi Bergmane vaevasid alatasa näärmepõletikud ja poisid saadeti aeg-ajalt vanaema juurde Uppsalasse, et nad Trädgårdsgatani päikselises korteris terveneksid.

      Kuid mitte ainult sellepärast. Meeleolu kodus oli muutlik ning õhk vanemate kasvavatest muredest ja hirmudest paks. Erik Bergman oli kaotanud iseseisvuse, mis tal Forsbackas oli. Seal oli ta Pastor, koguduse ainus hingekarjane, kes kuulus kõigile. Stockholmis ei olnud tal täisväärtuslikku vaimuliku tiitlit. Esimestel aastatel oli ta hierarhias madalal ja see ei sobinud talle. Ta oli kõigest adjunkt ja pidi oma samme kenasti vanemate pastorite järgi seadma. Ta ägas töökoormuse all ja tundis oma jutluste pärast Hedvig Eleonora kirikus muret: «Ma kuulsin oma südant kloppimas, kui suur kirikukell jumalateenistusele kutsudes kumisema hakkas ning mina, vaesekene, seisin ja oma töö algust ootasin. Ma ei saanud oma hirmust kuidagi vabaks.» Erik Bergman sõitis Sigtuna Sihtasutuse usulise ärkamise keskusesse puhkama ja kirjutas sealt abikaasale, kuidas ta tema järele igatseb ja kui mures ta tema tervise pärast on.

      Karin Bergmani isa Johan Åkerblom suri järgmisel aastal, mais 1919. Kui Karin oma vanemate suhetele tagasi mõtles, tundusid need olevat eeskujulikud. Mees laskis oma abikaasal olla vaba ja käitus temaga rüütellikult – Karin Bergmani silmis oli see vältimatu eeldus, et kahe oma iseloomuga inimese abielu koos püsiks.

      Karin Bergman pani oma mõtted kirja päevikusse, ennekõike sellesse, mida ta salajas hoidis, ja kirjades emale. Ta tundis end nurkasurutuna, jälitatuna ja tagaaetuna – eriti vaevas teda ta oma perekond – ja ta põgenes abikaasa kombel Sigtunasse, et sellest pääseda. «Neil päevil, kui Erik tuleb, ei ole mul puhkust loota,» kirjutas ta. Samas igatses ta laste järele, kes elasid järjest sagedamini emaema juures Uppsalas. See tekitas pingeid proua Åkerblomi ja Erik Bergmani vahel, sest mees ei kannatanud, et vanaema oli laste kasvatamisel nii suure võimu saanud. Anna Åkerblom omakorda kaebas väimehe despotismi üle ja väitis, et too on «füüsiliselt ja psüühiliselt nõder». Karin Bergmani lõhestas püüd olla lojaalne ühest küljest emale, kellel oli talle suur mõju, ja teisalt ka oma mehele.

      Erik Bergmani kirjad abikaasale, keda ta kutsus Kajks, olid armastusväärsed ja neid iseloomustas lausa piinlikust tekitav nunnutamine. Mees nimetas teda «mu kalliks lapsukeseks» ja Sigtuna Sihtasutusest kirjutas ta 1918. aasta sügisel:

      Mu armas Kaj, pastor Bergman ja Kaj vestlevad ju telefonitsi kolm korda iga päev – aga ometi, kulla Kaj, on nii palju, mida ei saa välja öelda sihtasutuse kantseleis, kus inimesed СКАЧАТЬ