Inferno. Dan Brown

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ alumise kraavi valetajatele seepärast, et just tema kohta räägitud valed viisid pagenduseni armastatud Firenzest.”

      “Robert?” See oli Sienna hääl.

      Langdon naasis tagasi olevikku.

      Sienna silmitses meest küsivalt. “Mis on?”

      “Meie versioon La Mappa´st,” selgitas Langdon elevil. “Seda maali on muudetud.” Ta õngitses kuuetaskust projektori ja raputas seda ahtas vahes nii hästi, kui suutis. Raputi kõrises valjusti, kuid politseisireenid summutasid selle. “See, kes selle pildi valmistas, muutis Kurjataskute järjekorda!”

      Kui projektor hakkas helendama, suunas Langdon selle putkaseinale nende ees. La Mappa dell´Inferno helendas hämaruses eredalt.

      Botticelli käimlaseinal, mõtles Langdon häbi tundes. See pidi olema küll kõige alam paik, kus Botticelli oli eales välja pandud. Langdoni pilk liikus üle kümne kraavi ja ta noogutas erutatult.

      “Jah!” hüüatas mees. “See on vale! Malebolge alumine kraav peaks olema täis tõbiseid, mitte pooleldi maa sisse maetud inimesi. Kümnes tasand on mõeldud valetajatele, mitte kirikupatustele!”

      Sienna paistis huvitatud. “Aga… miks oleks keegi pidanud seda muutma?”

      “Catrovacer,” sosistas Langdon, silmitsedes kõigile tasanditele lisatud pisikesi tähti. “Ma ei usu, et see tegelikult seda tähendab.”

      Hoolimata vigastusest, mis oli kustutanud Langdoni mälestused viimasest kahest päevast, tundis ta, et nüüd töötab mälu täiuslikult. Ta sulges silmad ja manas vaimusilma ette La Mappa kaks versiooni, et analüüsida nende erinevusi. Muudatusi Kurjataskutes oli vähem, kui Langdon oli arvanud… ja ometi tundis mees, nagu oleks ta silme ees äkki loori kergitatud.

      Äkki oli kõik kristallselge.

      Otsi, ja sa leiad!

      “Mis on?” nõudis Sienna.

      Langdon tundis, kuidas suu kuivaks tõmbub. “Ma tean nüüd, miks ma Firenzes olen.”

      “Tead?!”

      “Jah, ja ma tean, kuhu ma pean minema.”

      Sienna haaras mehel käsivarrest. “Kuhu siis?!”

      Langdonil oli tunne, nagu oleksid ta jalad esimest korda pärast haiglas ärkamist kindlat maad puudutanud. “Need kümme tähte,” sosistas ta. “Need osutavad ühte kindlasse kohta vanalinnas. Seal on vastused.”

      “Kus vanalinnas?” nõudis Sienna. “Mida sa välja uurisid?”

      Teisel pool käimlat kostis naer. Mööda kõndis uus kunstitudengite salk, kes lobisesid ja naljatasid mitmes keeles. Langdon piilus ettevaatlikult putka tagant välja, saates neid pilguga. Siis vaatas ta otsivalt ringi, otsides politseinikke. “Me peame edasi liikuma. Tee peal räägin.”

      “Tee peal?” Sienna raputas pead. “Me ei pääse elu sees Porta Romanast läbi.”

      “Püsi kolmkümmend sekundit siin,” ütles mees, “ja tule siis mulle järele.”

      Seda öeldes lipsas Langdon minema, jättes oma uue sõbra jahmunult üksi.

      21. peatükk

      “Scusi!” hõikasRobert Langdon tudengisalgale järele tõtates. “Scusate!”

      Noored pöördusid ja Langdon tegi näo, et vaatab segaduses ringi nagu eksinud turist.

      “Dov´è l´Istituto statale d´arte?” küsis Langdon vigases itaalia keeles.

      Üks tätoveeritud poiss pahvis ükskõikselt sigaretti ja vastas ülbelt, “Non parliamo italiano.” Tema aktsent oli prantsuspärane.

      Üks tüdrukutest tõreles oma tätoveeritud sõbraga ja osutas viisakalt piki müüri Porta Romana suunas. “Più avanti, sempre ditto.”

      Otse edasi, tõlkis Langdon. “Grazie.”

      Nagu märguande peale ilmus Sienna käimla tagant välja ja tuli nende poole. Kui habras kolmekümne kahe aastane naine salga juurde jõudis, pani Langdon talle käe ümber õlgade. “See on mu õde, Sienna. Ta on kunstiõpetaja.”

      Tätoveeritud poiss pomises, “Õppejõud laseb tudengiga ringi,” ja teised poisid pahvatasid naerma.

      Langdon ei pööranud neile tähelepanu. “Me uurime Firenzes võimalusi, et tulla aastaks välismaale õpetama. Kas me võiksime koos teiega sisse minna?”

      “Ma certo,” naeratas üks tüdrukutest.

      Kui salk liikus politseinike poole Porta Romanal, alustas Sienna tudengitega vestlust, Langdon aga nihkus tasapisi salga keskele, tõmbus kühmu ja püüdis märkamatuks jääda.

      Otsi, ja sa leiad, mõtles Langdon erutusest taguva pulsiga, kujutledes Malebolge kümmet kraavi.

      Catrovacer. Need kümme tähte, taipas Langdon äkki, olid ühe kunstimaailma kõige saladuslikuma, sajanditevanuse ja seni lahendamata mõistatuse keskmes. 1563. aastal kasutati neidsamu kümmet tähte, et anda edasi sõnumit Firenze kuulsa Palazzo Vecchio seinal, umbes kaheteistkümne meetri kõrgusel maast, nii et need olid ilma binoklita vaevu nähtavad. Sõnum oli jäänud kõigi silme all sajanditeks peidetuks 1970. aastateni, kuni seda märkas üks nüüdseks kuulus kunstiteadlane, kes oli veetnud aastakümneid, püüdes selle tähendust välja uurida. Arvukatest teooriatest hoolimata oli sõnumi sisu jäänud tänaseni mõistatuseks.

      Langdoni jaoks tundus kood tuttava territooriumina, turvalise paigana selles võõras tormises meres. Lõppude lõpuks olid kunstiajalugu ja iidsed saladused hoopis enam Langdoni valdkond kui bioloogilise ohu sümboliga mahutid ja tulistamine.

      Eespool ligines Porta Romanale aina uusi politseiautosid.

      “Jessas,” pomises tätoveeritud poiss. “Keda nad ka ei otsi, ta peab olema teinud midagi kohutavat.”

      Salk jõudis paremale jääva kunstiinstituudi peavärava juurde, kuhu terve hulk tudengeid oli kogunenud Porta Romana juures toimuvat uudistama. Kooli miinimumpalgaga valvur heitis tudengite isikutunnistustele vaid ükskõikseid pilke, hoopis enam huvitas teda see, mida politsei värava juures tegi.

      Üle väljaku kajas vali pidurikrigin ja Porta Romana juurde keeras liigagi tuttav must furgoon.

      Langdon ei tarvitsenud sellele teist pilku heita.

      Sõnagi lausumata kasutasid nad Siennaga hetke ja lipsasid koos oma uute sõpradega väravast sisse.

      Istituto Statale d´Arte sissepääsutee oli hämmastavalt kaunis, peaaegu majesteetlik. Mõlemal pool teed kõrgusid suured uhked tammed, mille võrade lehiskatus raamis kaugemal kerkivat hoonet – tohutut luitundkollakat kolmeosalise portikusega ehitist, mille ees laius ovaalne muruplats.

      Langdon teadis, et selle hoone, nagu nii paljud teised selles linnas, laskis ehitada seesama kuulus dünastia, kes oli domineerinud Firenze poliitikas terve viieteistkümnenda, kuueteistkümnenda ja seitsmeteistkümnenda sajandi.

      Medicid.

СКАЧАТЬ